Monthly Archives: november 2011

28.10, reede

Hommikune äratus ja kottide pakkimine. Mul valutas ikka pea, ja suht vastikult. Ütlesin seda ka Ralfile. Ralf palus mulle heita pikali bungalote keskel asuvasse labürindi-ringi ja hakkas minuga toimetama. Algul ei olnud mitte mingitki muutust. Mõne aja pärast läks lihtsalt veelgi hullemaks, peavalu suurenes ja sees hakkas iiveldama. Ralf ütles, et minust hakkab vabanema midagi väga sügaval olevat ja külmunut. Ju siis oli nii, korraga hakkas tõesti kergem. Peavalu küll oli veel alles, aga üldse ei häirinud enam. Täitsa huvitav kogemus.

Hommikust sõime kohalikus tänavakohvikus, söök oli hea, lihtne ja odav. Nagu tavaks, midagi munast, oamögin, minul seekord ka riisi. Naturaalset mahla ei olnud, vähemalt selle mõiste all, nagu meie seda teame. Mingi muu jook oli siiski aus ja hea. Praktiseerisin veidi oma vähest hispaania keele oskust ja õppisin juurde mõned uued sõnad.

Hommikusöögi näidis 🙂

Peale hommikusööki liikusime edasi Calcehtoki grottadesse. Need olid siis koopad, kus väidatavalt maiad ennast hispaanlaste eest põgenedes peitsid, nende viimane peidupaik. Grottade juures ootas meid võrkkiiges lamades suhteliselt turske mehhiklane. Meil oli valida 3 tuuri vahel: turistikas, seiklus ja extreem. Pool grupist võttis turistika. Selles osaledes sai käia koopas püstipäi, ei pidanud roomama ega muid füüsilisi trikke tegema. Seikluse (adventure) ja extreemi vahe oli ajaline. Seiklus kestis 2, ekstreem 6 tundi. Mõlemad sisaldasid nii imeväikestest aukudest läbivingerdamist kui muid sääraseid naudinguid Kuna meie aeg oli siiski limiteeritud, võttis teine pool grupist, mina nende seas, seiklusetuuri.

Ronisime koopasse alla mööda loksuvat raudredelit. Ees ootasid suured võlvlagedega avaused. Läksime veidi edasi ja juba oligi järgmine füüsiline etteaste. Suurte sõlmedega köiest tuli käte ja jalgade abil ennast üles vinnata. Ralf läks kõige ees, meie riburada järgi. Tuurijuht jäi meist veidi eemale ja käskis siis Ralfil kusagilt läbi pugeda. Aga seda kohta, kust läbi pugeda, ei olnud. Ralf vaatas hämmingus mehhiklase poole, et kus see koht siis on, kust läbi pugeda. Lõpuks selguski, et eemal pimeduses paistev väga pisike avaus….ongi meile läbipugemiseks mõeldud. Nojah, sealt me siis kõik läbi vingerdasime. Tegelikult on enamus meist sellega väga varases nooruses juba hakkama saanud. Sünniteede läbimine on suhteliselt sarnane tegevusele, mida meie seal sooritasime.

Umbes nii, nagu Katrini tehtud pildilt näha, too roomamine käiski.

Edasi minnes nautisime koobaste kogu ilu. Laest rippusid alla stalaktiidid, moodustades erinevaid kujundeid. Üks neist meenutas naise juukseid, teine meduusi. Kolmandas kohas oli jube lahe tulnukat meenutav moodustis laes. Täpselt nagu pikali olev jalgu puhkav tulnukas oma suure pea ja piklike silmadega. Üks ruum, kuhu sattusime,  oli hästi suur ja avar, meenutades katedraali. Sellena oli toda ruumi ka kasutatud, pühitsedes seal surnud maiasid. Meie tuurijuht rääkis küll ainult hispaania keelt, aga tegi seda erinevalt tavalistest mehhiklastest ülimalt aeglaselt ja lihtlausetega. Nähes, et me ikka ei saa aru, rääkis teiste sõnadega üle. Ja imede-ime, me kõik saime vähemalt enamusest jutust aru. Ju on sõnumi edastamisel lisaks tühipaljastele sõnadele ka mingi muu energia, mis inimeste vahel levib kogu olemusega.

Edasi minnes tuli roomates läbida veel üks avaus. Mina jäin sinna puusadega kinni. Päris lahe tunne olla poolest kehast saadik kinni. Esimene mõte oli, et kohe tagasi. Siis sain aru, et see pole üldse mitte hea mõte. Eespool olijad ka julgustasid, et keera ja vääna ennast, küll läbi saad. Nojah, lõpuks tekkis tont teab kust mõni millimeeter ruumi juurde ja välja ma tõepoolest pääsesin. Lõpetuseks koopast välja minemiseks oli meil valida kas sõita 15m püstloodis alla omaenda tagumiku peal või kasutada allaminemiseks ilma sõlmedeta köit. Mina valisin viimase variandi. Käed olid küll suht tulised, kui alla jõudsin, aga olin täitsa elu ja tervise juures Enne väljamist tegi Ralf väikese meditatsiooni valgusest ja pimedusest meie ümber ja meie sees. Teadlikkusest ja oskusest iseenda pimedusest õppida ja aru saada. Mehhiklane kuulas ka kogu värki suht imestava olekuga.

Koopast välja jõudes oli meil väike segadus tasumisega. Nimelt olime kuulnud, et tuur maksab ühele inimesele 7$, mis sulaselgelt on isegi Mehhiko tingimustes  imeväike summa. Hakates raha korjama, otsustasime, et suurendame seda summat, sest kogu kogemus oli väga-väga lahe. Vaatamata tunduvalt suuremale summale kui 7 $ nägu, vaatas mehhiklane meid täiesti arusaamatu näoga. Tuli välja, et hispaaniakeelne cien, mis tähendab 100, ja inglisekeelne seven – 7, ongi väga sarnased. Meilt taheti saada ikka esimest summat, 100$ inimene. Olime ka sellega vägagi nõus.

Edasi liikusime Oxkintoki püramiidide varemete poole. Meie suureks kurvastuseks öeldi, et aega sulgemiseni on väga vähe jäänud ja tulge homme tagasi. Ju olime hommikul linnas liialt aega kulutanud. Ja Mehhikos läkski juba kella 6-st õhtul pimedaks. Mitte hämaraks, nagu meie oleme harjunud, vaid pea kohe peale Päikese loojumist oligi kottpime.

Kuna me muud asjalikku teha ei osanud, hakkasime tegema plaane ööbimiseks. Varemete juures oli lahe varjualune, aga meie küsimise peale, kas me võiksime seal ka ööbida, oli väga kindel ei – mittemingijuhul. Meid juhatati mõni kilomeeter eemal olevale parkimisplatsile. Et saame seal oma telgid üles panna. Oleksid nad vaid teadnud, et meil polnud mingeid telke, niisama magamiskotid, et öist avarust nautida. Sinna me siis suundusimegi.

Parkimisplatsil tõstsime autodest oma seljakotid välja ja hakkasime pesasid tegema. Läheduses laius koristatud maisipõld. Tundus hea plaan olevat maisilehti magamisaluseks korjata. Ma ka korjasin suure sületäie. Mõni hetk hiljem ennast sinna pikali visates nägin tervet horde kõrvaharke lehtede vahelt välja sibamas. Nujah, ma lihtsalt ei ole eriline putukate armastaja ja nii viisingi kohe oma lehed kõrvale puude alla minema. Etteruttavalt öeldes, et need olid ka ainukesed putukad, peale parmusuuruste sääskede ja umbes samasuurte sipelgate, keda me Mehhikos kohtasime. Ei mingeid skorpione ega lõgismadusid, Mehhiko oli vähemalt meie jaoks vägagi turvaline maa.

Selline nägi välja meie laagriplats tolleks ööks.

Too õhtu oli eelnevatest veel veidi erinev. Kui me muidu enamuse aja veetsime toidumoona hankides või seda hävitades, siis tol õhtul ei teinud me kumbagi. Ralfi arvamus oli, et aitab küll sellest õgimisest. Nojah, ja kuna on heaks kombeks juhile kuuletuda, siis nii oligi. Meil oli ohtralt kuivi pähkleid ja veel kuivemaid küpsiseid, ning 5 l vett 15 inimese peale. Oli täitsa talutav neid pähkleid ja küpsiseid mitte süüa. Minu teada ei saanud ükski grupi liige sellest õhtust pöördumatuid tervisekahjustusi ning me kõik elame rõõmsalt ja õnnelikult edasi.

Ööbisime seega magamiskottides tähistaeva all. Väga mõnus oli tunda ennast kogu selle avaruse all tibatillukesena, samas täiesti kaitstult.

27.10, neljapäev

Ärkasin hommikul, ilm oli super, 27C ja ei mingit märki eilsest vihmast. Lõpuks sai minna ujuma. Sukeldusime kohe maja kõrval asuvasse basseini. Samad taimed, mida oleme harjunud nägema lillepoes, kasvasid seal lihtsalt metsikute puhmastena. Tagapool laiutasid banaanipuud, kus rippusid kobaratena rohkem ja vähem küpsed pisikesed banaanid. Kui küpsed said otsa, maitsesin üht rohelist. See oli küll väga vastik 😦

Hommikusöök kohalikus cafeterias ületas kõik ootused. 3 pisikest mehhiklasest teenindajat muudkui askeldasid meie laudade vahel, interjöör oli ülilahe ja toidud imemaitsvad. Võtsin pescado´t ehk kala. Algul tundus portsjon väike, aga oli väga toitev. Lõpetuseks tellisime Napoleoni kooki. See küll ei meenutanud meil tuttavat Napoleonit mitte millegagi, aga maitses ometi vapustavalt. Pärast sain teada, et see oli hoopiski Naapoli kook, mis on Mehhiko köögis väga tavapärane. Oli võimalus ka kaardiga maksta.

Peale hommikusööki ja veidi ringivaatamist asusime teele Valladolidi linna suunas.

Linnas tegime väikse treti turule, sest Mariliisil oli sünna ja plaanisime seda piknikuga tähistada. Ja puuviljadega, millega siis veel, olime ju ometi puuviljademaal-Mehhikos. Turul oli lademetes meile tuttavaid puuvilju nagu banaane ja mandariine. Aga oli ka täitsa võõrapäraseid, nagu näiteks meie kastanimune meenutavad karvased munad, mis olid mõnusalt roosa värvusega. Need olla kaktuseviljad. Ei tea, võib-olla oli tegu minu kehva keeleoskusega. Maksid need  120$ kilo ja maitsesid nagu kookospähkli ja mandli ristsugutised. Okkalise koore eemaldamisel tuli välja kookoseline pehme osa ja sees oli veel pähkel. Päris lahe, aga ei midagi väga erilist.

Sealsamas turul sain ka ühe superkogemuse. Peale mõningast kauplemist ulatas väiksekasvuline vanem mehhiklane mulle mu ananassi ja kilekoti kooritud ning lõigutud puuviljadega. Seda andmist saatis kõikeläbiv naeratatus. Kui me oleme harjunud,  et inimesed naeratavad suuga ja mõned ka silmadega, siis tema naeratas kogu oma olemusega. Kahju, et ma ei taibanud temast pilti teha. Samas tänu selle jäi ta ehk pareminigi mulle meelde.

Lihtsalt pilt Mehhiko turust.

Edasi viis meie marsruut Chichen Itzasse. Seal asuv Kukulkani püramiid on üks viimase aja 7-st maailmaimest. Võtsime kohe ette suure püramiidi. Võimsatest kiviplaatidest laotud, kahjuks köiega piiratud, nii et otsa ronima me ei pääsenud. Veidi infi enne Mehhiko reisi loetud Rännumehe blogist: Kukulkani püramiidi maiakeelne nimi on Quetzalcoatl e Sulgedega Madu. Sellel astmikpüramiidil on igal küljelt trepp ja ta asub võrdsete, 55,5 meetriste külgedega, ristkülikul. Igal trepil on 91 astet ning koos tipus asuva platvormiga teeb see kokku 365 astet e 1 aste iga päeva kohta. Need trepid jaotavad ka püramiidi astmed 18-ks terrassiks, mis vastavad 18 maiakalendri kuule. Kevadese ja sügisese pööripäeva päikeseloojangu ajal tekib põhjatrepile trepist üles või alla liugleva mao kujutis, mida käivad imetlemas tuhanded inimesed.

Ralf tunnetas, et tolle püramiidi ühel pool on hästi tugev energia, mis võtab midagi ära (nu kui keegi tahtis millestki lahti saada). Mina ei tundnud midagi peale kohutava palavuse. Liikusime edasi 1000 samba väljaku poole. See oli tõeliselt lahe – ümmargused jämedad kivist sambad, ja neid oli tõesti palju. Kahjuks oli ka see ala nööridega piiratud. Aga minu tunnetus läks lahti – olles seal sammaste vahel, tundsin ennast nagu Aja Vaatleja. Kogu Aeg, nii minevik, olevik kui tulevik oli koos, ja mina olin sellest väljas. Selline sürr kogemus 🙂

Müügikohtadest ka veidi. Kõikjal püramiidide ümbruses oli ohtralt müügilaudu. Nagu veidikeseks vaatama jääda, hakati kohe kiiresti pakkuma ja esialgset hinda alla laskma. Hästi palju oli ülilahedaid nikerdusi, mida mehed sealsamas müügilaudade juures juurde nikerdasid. Samas, kuna ma ei tea maiade kultuurist eriti midagi, ei ütle ka need nikerdused mulle midagi. Ei ostnud ühtki. Küll aga ostsin Uurimi ja Tummimi, 100$ 2 kivi kokku. Olen neid ammu tahtnud ja miks mitte täita veidi mehhiklase rahakotti.

Ralf ja veel mõned ronisid üle võrkaia vaatama remondis olevat palliplatsi. Oli lahe olnud. Liikusime edasi ja siis ühel kummalisel hetkel tõkestasid 2 naeratavat mehhiklast suure köiega meie tee. Pärast veidikest küsitlust, mis nägi välja nii, et meie küsisime inglise keeles ja nemad muudkui naeratades vastasid hispaania keeles, saime aru, et sissetungimine palliplatsile on tuvastatud. Ja nad tahavad meile öelda, et me sealt kaoks. Lahe oli see, et kogu vestlus toimus vägagi lahke naeratuse saatel. Njah, ma väga ei suuda ette kujutada eestlast, kes naeratuse saatel palub sul kaduda kus kurat. Tõenäoliselt on viga minus :).

Oligi siis aeg minna piknikku pidama. Kuna meie parklas seisva suure auto pagasnik ei lukustunud ja seisiski kogu meie ringiuitamise aja lahtiselt, saime kontrollida, et kõik meie varustus on täiega alles. Ütle veel, et Mehhikos on ebaturvaline 🙂

Mariliisile õnn ära soovitud ja piknik peetud, asusime otsima ööseks magamiskohta. Sõitsime läbi järjekordsest üliluksuslikust kohast. Minu jaoks hakkas seal silma väga võimas ja imelik puu. Puujuured oleksid maapinnal olnud nagu mõne elevandi või jõehobu jalad, sellised suured ja soonilised ja väändunud. Puu ise oli ka muidugi supersuur. Seisin natuke ja ajasin tolle puuga juttu, kuni ülejäänud ringi vaatasid. Kahjuks või õnneks vabu kohti ei olnud ja meil oli aeg edasi sõita.

Peatusime Piste linnas, Pyramid Inn´i campingus. Otsisime seda kohta päris pikalt taga. Lõpuks, küsides lihtsalt tänava pealt juhatust, tuli üks mehhiklane jooksuga meie autoga kaasa ja näitas ära. Seekordne öömaja oli siis pea ilma seinteta, betoonpõrandaga ja läbilaskva katusega bungalo, 50$ nägu.  Ju sai aeg elada luksuslikult seekordselt otsa. Õnneks ei sadanud ja veelgi suuremaks õnneks asusid kohe samas nii suur bassein kui duširuumid.

Säärane nägigi välja meie tolle öö magamispaik.

Õhtusööki läksime otsima samasse linna. Kohe, kui üht kohta natuke pikemalt vaatama jäime, hakkas pisike mehhiklane laudu kokku lükkama. Nu ega meil ei kõlvanud ju siis enam ära minna. Jällegi oli kõigi teenindajate näol ülisõbralik ja lahke naeratus. See oli kohe nende olemuses, mitte teeseldud teenindaja-naeratus. Ja see oli nii lahe :). Cancunis näiteks ei märganud ma seda. Kogu meie vestlus käis üksikute hispaania-keelsete sõnadega, mida saatis ohter “hand language.” Turismipiirkonnast nagu Cancun ja Tulum eemaldudes ei osanud ka teenindajad, muudest inimestest rääkimata inglise keelt. Samas, me saime alati hakkama 🙂

Mul oli õhtul jälle kohutav peavalu. Seda juba mitmes õhtu järjest. Eestis enne ärasõitu oli samuti. Sain Katrini käest riielda, et miks ma ei räägi Ralfiga ja mingeid jaburaid tablette võtan. Otsustasingi, et kui hommikuks ei ole peavalu üle läinud, palun Ralfil veidi endaga toimetada.

26. 10, kolmapäev

Ärkasin kohaliku aja järgi kell 6.30. Ei tulnud enam und, mis minu puhul on lihtsalt ennekuulmatu. Mõtlesin, et akna taga on ookean ja ju ka bassein, kastaks enne orkaani saabumist ennast korralikult. Pidime Cancuni jääma ainult üheks ööks. Läksime Annega koos vaatama, et kus ja kuidas ujuda saab, aga ei saanudki. Basseini alles koristati, avati alles kell 9, milleni oli väga palju aega. Ja ookeanis toimus jah midagi – punane lipp oli väljas ning lained olid päris pirakad. Igal juhul ei kutsunud need sinna viskuma.

Mõtlesime, et uurime, kaugel on linnakeskus. Tänaval möödasõitvad bussid olid lahedad – buss sõidab lahtise esiuksega ja annab signaali, et äkki ikka tahad peale minna. Ja neid busse sõitis iga 5 minuti tagant, nii et signaalitamised otsa just ei lõppenud. Me ei läinud bussi peale. Linna ka ei jõudnud, see tundus olevat lõpmata kaugel. Eilsed taksojuhid väitsid, et linna on 10 minuti tee, võib-olla oli siis autoga 10 minutit.

Tulime hotelli tagasi ja tahtsime hommikusööki. Üks tädi oli kohe valmis seda ka tegema. Tellisime mehhiko-pärase omleti – muna koos tomati, sibula, paprika ja oamöginaga. Nagu pärast selgus, on see tõepoolest levinuim toit terves Mehhikos. Maitseaineid ei olnud üldse lisatud, isegi mitte soola. Laual oli mingi pudelike terava kastmega, lisasin siis seda. Oli terav :D, esimene tutvus habaneroga (kui pipraid teravuse järgi 10 palli-süsteemis hinnata, siis too habanero saabki 10 palli. Meil rohkem tuntud tšillipipar saab näiteks ainult 7 palli).

Hommikusöögilauas rääkis Sulev oma juhtumistest. Oli otsinud väikest hambapastatuubi kodusel Eestimaal. Leidiski, Blendamed kirjad peal ja puha. Hakkas sellega siis hotellis hommikul hambaid pesema, ja mingi jama, pasta jääb hammaste külge kinni. Tuli välja, et pasta asemel oli tuubis proteesiliim. Liim teadaolevalt väga hästi ei pese 😀

Peale söömist mõnulesime niisama basseini ääres lamamistoolidel. Päike paistab, toolid on ülimõnusad, eresinine meri vahutab siinsamas nägemisulatuses – absoluutselt täiuslik hetk, et olla õnnelik. Ja ma olengi 🙂 Millegipärast mõtlesin ka sellele, et kui minuga peaks midagi juhtuma, siis ma võingi ära minna, päriselt ära. Nii lahe on ära minna nii õnnelikuna. Samas, ju mul ikka on veel tegusid ja mõtteid, mida võin siin Maal korda saata.

Mexico Citysse mahajääjad ühinesid meiega ja hakkasime tegema edasisi plaane. Oli plaane minna Tulumi (Kariibi-mere äärne linnake, 120km kaugusel Cancunist), võtta veidi päikest ja üleüldse ennast Mehhiko-ellu sisse elada. Ees ootas ju tubli 13 päeva.

Kui Tulum, siis Tulum. Kuna üks säärase kirjaga buss just meie hotellist mööda kihutas, siis ei mõelnud me pikalt, haarasime kotid ja tormasime bussi peale. Pilet maksis 8.50$. Sõitsime mööda Cancuni, mis koosneski ainult suurtest ja veel suurematest hotellidest. Kui olime juba tükk aega sõitnud, hakkas meile kohale jõudma, et päris-Tulumi see buss ikka ei sõida, on lihtsalt linnaliinibuss ja sõidab mööda Tulumi-avenüüd. Tunduski liiga hea, et saada 120km kaugusele 8.50$-ga. Läksime siis lihtsalt maha ja tundus, et olime jõudnud Cancuni keskusesse. Sadas päris mõnusalt. Ralf otsis meile päris-Tulumi sõiduks bussi ja tuli välja, et too eilne Eestist tulnud orkaani-hoiatus on ikka tõsine. Keegi ei soovitanud ookeani äärde sõita, pigem arvati, et kõik hotellid suletakse võimalikult kindlalt. Muutsime siis meiegi oma plaane ja hakkasime mõtlema teises suunas sõidu peale: Valladolid ja edasi juba vihmametsad ning mäed. Tulumi tuleme siis enne tagasisõitu. Loodetavasti on orkaan oma möllamised ära marutanud ja saame ka merd ning päikest nautida.

Sättisime ennast sisse kohalikus bussijaamas. Ralf ja veel mõned mehed läksid edasisõiduks transpordivahendeid uurima. Kas need saavad olema kohalikud bussid või rendiautod, selgub kunagi hiljem. Osa rahvast jäi bussijaama kotte valvama, osa, mina nende hulgas,läks linna avastama. Hotelle enam ei silmanud, olid väiksemad ja suuremad suhteliselt lagunenud moega majad – kogu vaatepilt meenutas millegipärast Nõukogude aegset tööstuslinna.

Leidsime laheda tänava-äärse söögikoha, putka koos ruudulise vakstuga laudadega. Sain purssida oma vähest hispaania keelt. Tellisime nagu tõelised eestlased ikka kõik täpselt ühtmoodi – tortillad koos kaktuse täidisega (mida iganes too kaktus siis tähendas).  Ja isetehtud mahla. Mahl meenutas veidi meie lahjendatud õunamahla, aga oli huvitav. Kaktusepirukas oli kah maitsev 🙂

Nii siis valmisid meie esimesed tortillad, kõrval too kaktusetäidis.

Pärast sööki veetsime tunde (nu nii vähemalt tundus mulle ) bussijaamas Ralfi ja teisi mehi oodates. Eks ootaja aeg ole pikk 🙂 Lõpuks pimeduse saabudes, kuigi kella oli alles 6 õhtul, nad ka tulid, ja koos 2 autoga. Hurraa, me saime kõigiks oma Mehhiko-päevadeks 2 rendiautot. 1 suur 9-kohaline maastur, kuhu meid pidi 10 sisse mahtuma, ja tavaline 5-kohaline Ford.  Mahutasime ennast ära ja hakkasime sõitma, esialgseks sihtkohaks Valladolid.

Paar tundi sõitu ja meie ees avanes vaade vägagi lahedale hotellikompleksile. 4 tärni hotell Hacienda Sanchez. Läksime koos Ralfiga küsima, mis öö sellises võiks maksta. Administraator oli pisike mehhiklane, kes ei saanud aru mitte ühestki inglise keelsest sõnast. Küll aga oli ta lahkesti nõus meile oma ruume näitama. Meie pilk jäi peatuma 3 toalisel lux-cabanal, nagu me selle ristisime. See oli omaette seisev 5-le inimesele mõeldud 3-toaline majake, kus oli sees 5 voodit, neist 4 kahekohalist ja 1 kolmekohaline. Nu ja eks me siis tegime tollele mehhiklasele selgeks, et meid ongi 5 ja me võtame tolle cabana. Kujutasin juba ette, kuidas me hommikul salaja viieste gruppidena ujuma hiilime 🙂 Osa mehi läks magamiskottidega maja ette välja magama, mina magasin Reedaga ühes voodis ja olin mugavuste üle väga happy.

Meie luksuselamise ümbrus

25.10, teisipäev ehk bienvenido Mexico

Olin ärkvel juba kell 2 öösel, kuigi Ülle pidi mulle järele tulema alles 4.20. Kell 3 ajasin ennast üles. Maksin Internetis ära Elioni makse, mis oli jäänud tegemata. Olen nüüd ju üle 2 nädala eemal ja vähemalt maksud on korralikult makstud.

Vaatasin üle oma suure ja väikse seljakoti. Oli meil ju plaanis seljakotimatk – kott seljas ringi rännata ja võimalikult palju ööbida magamiskotiga väljas. Olin seljakotti pakkinud ja siis jälle ringi pakkinud. Teadsin teiste kogemustest, et seljakott võiks kaaluda 10% kehakaalust. Nu, mõnikord on täitsa hea kaaluda nii palju, kui just kaalusin. 10% tegi tubli 7 kilo kokku. Lõpuks, pärast mitmeid ümberpakkimisi kaalusid mu kotid kokku 9 kilo ja nii jäigi.

Ülle ja ta mees olid juba 4.10 kohal. Korjasid mind kiriku eest peale. Ralf ühines meiega varsti. Inno helistas, kui ma juba sõitsin. Oli kartnud, et ma sisse magan – nii armas, et mul on ikka nii hooliv mees :).

Lennujaamas selgus, et üks meie hulgast, Romeo ei tulegi. Läheme siis 15-kesi. Enamuses olime üksteisega tuttavad, olime koos juba mõned aastad matkanud lühemaid või pikemaid matkaradu. Päris võõraid, kellest keegi midagi ei teadnud, meiega kaasa ei tulnud. Kogu punti juhtis karmikäeliselt Ralf 🙂 Lennumarsruut oli 3 ümberistumisega Tallinn – Amsterdam – MexicoCity – Cancun. Startisime Tallinnast Estonia Air-iga 6.40. Alustasime oma sõitu minevikku :).  Paar tundi aknaalust istumist, noorkuusirbi nautimist lennukiaknast ning kell 8.40 ootas ees Amsterdam.

Amsterdamis oli alles pime, temp nagu Tallinnaski 11C. Meil oli aega üle 5 tunni. Selle aja sisse mahtus nii ootesaalis meditatsiooni tegemine, pargis 5 tiibetlase sooritamine kui ka ümber järve jooks. Selles viimases mina küll väga ei osalenud, kui pealtvaatamine välja arvata.

13.30 algas pardaleminek KLM minu jaoks ülisuurele lennukile. Lennuk meenutas tusast vaala oma suure ja laia sinise esiosaga. Selline, nagu allpool pildil.

Sain istuma paremale poole, kahjuks küll mitte akna alla. Keskmine koht jäi tühjaks, ju see oli broneeritud tulematajäänud Romeole. Minu reas akna all istus suur paks mees. Minu küsimusele, et äkki tahab ta jalgu sirutada ja on nõus mind akna alla istuma laskma, tegi ta sellise grimassi, nagu küsiks ma talt arvamust, kuidas teda kõige paremini skalpeerida saaks. Meie sõit võttis aega üle 11 tunni. Selle aja jooksul käisin mina ikka nii mõnedki korrad WC-s. No lennukis ju toidetakse ja joodetakse, selge see. Minu naaber aga ei liikunud sentimeetritki paigast. Tean, et pole ilus kedagi teist arvustada, aga mulle küll torkas pähe, et kas tõesti on nii suuri mähkmeid müügil.

Hea, et ma olin lennukisse oma lambavillase kaelapadja kaasa võtnud. See kulus täitsa marjaks, tukkusin hea mitu tundi. Sõidukiirus oli 850km/h, maksimaalne kõrgus 12km. Kuna läksime ju minevikku, jäi kogu sõit 25-nda kuupäeva sisse.

Mexico Citys läks aeg väga kiirelt. Seisime hiiglama suures sabas passikontrollis. Siis selgus, et täitsa vale saba. Võtsime ennast teise sappa, mis oli veelgi pikem. Õnneks oli piisavalt aega järgmise lennuni. Täitsime mingeid tollideklaratsioone ja vaatasime üle teised paberid, mida meile juba lennukis jagati. Kirjutasime ausalt, et meie ööbimiskoht on sea cabana (etteruttavalt pean ütlema, et Mehhikos olles enne igat ööbimiskoha otsingut käis vilgas arutelu, kas seekord siis näeme tõelist seacabanat). Samuti andsime allkirja, et ei vea endaga kaasa ei seemneid, taimi ega loomi. Nu mina, vähemalt minnes, tõesti ei vedanudki 😀

Kuna meie grupiliikmete lennud olid veidi erinevad, jäid osad meie hulgast Mexico Citysse ööbima ja ühinesime alles järgmisel hommikul Cancunis.

Mexico Cityst Cancuni sõites magasin terve tee. Vahepeal ajas Ivo mind üles, et pähkleid ja juua pakutakse. Neelasin sõnakuulelikult kõik pakutu alla ja magasin edasi.

Cancuni kohale jõudsime 23.30. Eestis oli sel ajal kell 7.30. Organism oli nagunii nii segi aetud, et ei saanudki aru, kas peaks magama heitma või hoopiski üles tõusma. Lennukist maha minnes oli hoopis teine kliima – soe ja niiske, meenutas veidi mahajahtunud sauna.

Lennujaamas kauplesime pea pool tundi kohaliku takso- (ja võib-olla ka muu) mafioosodega. Et saada 11-le inimesele hotellikohad ööseks ja taksosõit hotelli, näitasid meie grupi mehed ennast väääga osavate kauplejatena. Hotellikohad maksid hiljem 200$ nägu ($ tähendab kohalikku peesot, mis on pea võrdne Eesti krooniga) ja taksosõidu suutsid nad 100USD$-lt kaubelda alla 50USD$-le. Selle eest pidid taksomehed  järgmisel hommikul ka Mexico Citysse mahajääjad meie hotelli toimetama.

Inno saatis sõnumi, et me jumala pärast ookeani äärde hotelli ei võtaks, mingi orkaan oli just Yukatani poolsaarele, st meie poole teel. Nojah, selle peale võtsime toad hotelli Cancun Plaza. Ja seal lained peksid peaaegu vastu akent (see on nüüd küll veike kunstiline liialdus :)). Taksomafiosnikute jutu järgi oli see kõige parem ja odavam ja me olime lihtsalt liiga väsinud, et analüüsida orkaani ja muid eesseisvaid ohtusid. Allpool pildil siis meie ookeaniäärne hotell.

9.august ehk kuidas Mehhiko reis alguse sai?

Oli 9.august. Minu sünnipäevast oli möödas 3 päeva. Mul on tavaks saanud jälgida sünnipäevale järgnevat 12 päeva, need nagu sümboliseerivad eesolevaid 12 kuud. Helistas Ralf ja muuseas tegi ettepaneku….minna Mehhikosse. Mehhikosse? Mehhikosse! Mingi nali we? Ei, ta ise läheb ja mõtles, et võiks ju minna siis juba koos väikse pundiga. Nujah, mul pole ju ei aega ega raha. Ja kevadel lähen ju Hispaaniasse kauaoodatud palverännakule. Kuidas ma saan siis Mehhikosse minna??? Nagu ma olin selle välja öelnud, itsitas Väike Hääl minu peas ja ütles: “Nii-nii, sead jälle iseendale piiranguid, jah?” Ma olen viimasel ajal selle Häälega päris hästi läbi saanud, seega jäin seda mõtet edasi arutama. Ja sain aru, et kõik piirangud on AINULT meie peas. Mitte kunagi kusagil mujal. Tegin kiiresti Ralfile kõne ja andsin teada, et loomulikult tulen ma Mehhikosse.

Ma ei teadnud varem Mehhikost eriti midagi. Kui, siis seda, et seal elavad pisikesed mustad inimesed – mehhiklased. Et seal on püramiidid ja indiaanlased, vihmametsad vist ka. Kariibi meri, kus mõned käivad puhkamas. Sellised väga udused teadmised. Mul polnud mitte kunagi mõttes olnud sinna minna. Nagu pärast selgus, oli mul kohe väga vaja sinna minna. Just nimelt Ralfiga ja meie grupiga, keda tuli kokku 15 inimest.