25.10, teisipäev ehk bienvenido Mexico

Olin ärkvel juba kell 2 öösel, kuigi Ülle pidi mulle järele tulema alles 4.20. Kell 3 ajasin ennast üles. Maksin Internetis ära Elioni makse, mis oli jäänud tegemata. Olen nüüd ju üle 2 nädala eemal ja vähemalt maksud on korralikult makstud.

Vaatasin üle oma suure ja väikse seljakoti. Oli meil ju plaanis seljakotimatk – kott seljas ringi rännata ja võimalikult palju ööbida magamiskotiga väljas. Olin seljakotti pakkinud ja siis jälle ringi pakkinud. Teadsin teiste kogemustest, et seljakott võiks kaaluda 10% kehakaalust. Nu, mõnikord on täitsa hea kaaluda nii palju, kui just kaalusin. 10% tegi tubli 7 kilo kokku. Lõpuks, pärast mitmeid ümberpakkimisi kaalusid mu kotid kokku 9 kilo ja nii jäigi.

Ülle ja ta mees olid juba 4.10 kohal. Korjasid mind kiriku eest peale. Ralf ühines meiega varsti. Inno helistas, kui ma juba sõitsin. Oli kartnud, et ma sisse magan – nii armas, et mul on ikka nii hooliv mees :).

Lennujaamas selgus, et üks meie hulgast, Romeo ei tulegi. Läheme siis 15-kesi. Enamuses olime üksteisega tuttavad, olime koos juba mõned aastad matkanud lühemaid või pikemaid matkaradu. Päris võõraid, kellest keegi midagi ei teadnud, meiega kaasa ei tulnud. Kogu punti juhtis karmikäeliselt Ralf 🙂 Lennumarsruut oli 3 ümberistumisega Tallinn – Amsterdam – MexicoCity – Cancun. Startisime Tallinnast Estonia Air-iga 6.40. Alustasime oma sõitu minevikku :).  Paar tundi aknaalust istumist, noorkuusirbi nautimist lennukiaknast ning kell 8.40 ootas ees Amsterdam.

Amsterdamis oli alles pime, temp nagu Tallinnaski 11C. Meil oli aega üle 5 tunni. Selle aja sisse mahtus nii ootesaalis meditatsiooni tegemine, pargis 5 tiibetlase sooritamine kui ka ümber järve jooks. Selles viimases mina küll väga ei osalenud, kui pealtvaatamine välja arvata.

13.30 algas pardaleminek KLM minu jaoks ülisuurele lennukile. Lennuk meenutas tusast vaala oma suure ja laia sinise esiosaga. Selline, nagu allpool pildil.

Sain istuma paremale poole, kahjuks küll mitte akna alla. Keskmine koht jäi tühjaks, ju see oli broneeritud tulematajäänud Romeole. Minu reas akna all istus suur paks mees. Minu küsimusele, et äkki tahab ta jalgu sirutada ja on nõus mind akna alla istuma laskma, tegi ta sellise grimassi, nagu küsiks ma talt arvamust, kuidas teda kõige paremini skalpeerida saaks. Meie sõit võttis aega üle 11 tunni. Selle aja jooksul käisin mina ikka nii mõnedki korrad WC-s. No lennukis ju toidetakse ja joodetakse, selge see. Minu naaber aga ei liikunud sentimeetritki paigast. Tean, et pole ilus kedagi teist arvustada, aga mulle küll torkas pähe, et kas tõesti on nii suuri mähkmeid müügil.

Hea, et ma olin lennukisse oma lambavillase kaelapadja kaasa võtnud. See kulus täitsa marjaks, tukkusin hea mitu tundi. Sõidukiirus oli 850km/h, maksimaalne kõrgus 12km. Kuna läksime ju minevikku, jäi kogu sõit 25-nda kuupäeva sisse.

Mexico Citys läks aeg väga kiirelt. Seisime hiiglama suures sabas passikontrollis. Siis selgus, et täitsa vale saba. Võtsime ennast teise sappa, mis oli veelgi pikem. Õnneks oli piisavalt aega järgmise lennuni. Täitsime mingeid tollideklaratsioone ja vaatasime üle teised paberid, mida meile juba lennukis jagati. Kirjutasime ausalt, et meie ööbimiskoht on sea cabana (etteruttavalt pean ütlema, et Mehhikos olles enne igat ööbimiskoha otsingut käis vilgas arutelu, kas seekord siis näeme tõelist seacabanat). Samuti andsime allkirja, et ei vea endaga kaasa ei seemneid, taimi ega loomi. Nu mina, vähemalt minnes, tõesti ei vedanudki 😀

Kuna meie grupiliikmete lennud olid veidi erinevad, jäid osad meie hulgast Mexico Citysse ööbima ja ühinesime alles järgmisel hommikul Cancunis.

Mexico Cityst Cancuni sõites magasin terve tee. Vahepeal ajas Ivo mind üles, et pähkleid ja juua pakutakse. Neelasin sõnakuulelikult kõik pakutu alla ja magasin edasi.

Cancuni kohale jõudsime 23.30. Eestis oli sel ajal kell 7.30. Organism oli nagunii nii segi aetud, et ei saanudki aru, kas peaks magama heitma või hoopiski üles tõusma. Lennukist maha minnes oli hoopis teine kliima – soe ja niiske, meenutas veidi mahajahtunud sauna.

Lennujaamas kauplesime pea pool tundi kohaliku takso- (ja võib-olla ka muu) mafioosodega. Et saada 11-le inimesele hotellikohad ööseks ja taksosõit hotelli, näitasid meie grupi mehed ennast väääga osavate kauplejatena. Hotellikohad maksid hiljem 200$ nägu ($ tähendab kohalikku peesot, mis on pea võrdne Eesti krooniga) ja taksosõidu suutsid nad 100USD$-lt kaubelda alla 50USD$-le. Selle eest pidid taksomehed  järgmisel hommikul ka Mexico Citysse mahajääjad meie hotelli toimetama.

Inno saatis sõnumi, et me jumala pärast ookeani äärde hotelli ei võtaks, mingi orkaan oli just Yukatani poolsaarele, st meie poole teel. Nojah, selle peale võtsime toad hotelli Cancun Plaza. Ja seal lained peksid peaaegu vastu akent (see on nüüd küll veike kunstiline liialdus :)). Taksomafiosnikute jutu järgi oli see kõige parem ja odavam ja me olime lihtsalt liiga väsinud, et analüüsida orkaani ja muid eesseisvaid ohtusid. Allpool pildil siis meie ookeaniäärne hotell.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s