26. 10, kolmapäev

Ärkasin kohaliku aja järgi kell 6.30. Ei tulnud enam und, mis minu puhul on lihtsalt ennekuulmatu. Mõtlesin, et akna taga on ookean ja ju ka bassein, kastaks enne orkaani saabumist ennast korralikult. Pidime Cancuni jääma ainult üheks ööks. Läksime Annega koos vaatama, et kus ja kuidas ujuda saab, aga ei saanudki. Basseini alles koristati, avati alles kell 9, milleni oli väga palju aega. Ja ookeanis toimus jah midagi – punane lipp oli väljas ning lained olid päris pirakad. Igal juhul ei kutsunud need sinna viskuma.

Mõtlesime, et uurime, kaugel on linnakeskus. Tänaval möödasõitvad bussid olid lahedad – buss sõidab lahtise esiuksega ja annab signaali, et äkki ikka tahad peale minna. Ja neid busse sõitis iga 5 minuti tagant, nii et signaalitamised otsa just ei lõppenud. Me ei läinud bussi peale. Linna ka ei jõudnud, see tundus olevat lõpmata kaugel. Eilsed taksojuhid väitsid, et linna on 10 minuti tee, võib-olla oli siis autoga 10 minutit.

Tulime hotelli tagasi ja tahtsime hommikusööki. Üks tädi oli kohe valmis seda ka tegema. Tellisime mehhiko-pärase omleti – muna koos tomati, sibula, paprika ja oamöginaga. Nagu pärast selgus, on see tõepoolest levinuim toit terves Mehhikos. Maitseaineid ei olnud üldse lisatud, isegi mitte soola. Laual oli mingi pudelike terava kastmega, lisasin siis seda. Oli terav :D, esimene tutvus habaneroga (kui pipraid teravuse järgi 10 palli-süsteemis hinnata, siis too habanero saabki 10 palli. Meil rohkem tuntud tšillipipar saab näiteks ainult 7 palli).

Hommikusöögilauas rääkis Sulev oma juhtumistest. Oli otsinud väikest hambapastatuubi kodusel Eestimaal. Leidiski, Blendamed kirjad peal ja puha. Hakkas sellega siis hotellis hommikul hambaid pesema, ja mingi jama, pasta jääb hammaste külge kinni. Tuli välja, et pasta asemel oli tuubis proteesiliim. Liim teadaolevalt väga hästi ei pese 😀

Peale söömist mõnulesime niisama basseini ääres lamamistoolidel. Päike paistab, toolid on ülimõnusad, eresinine meri vahutab siinsamas nägemisulatuses – absoluutselt täiuslik hetk, et olla õnnelik. Ja ma olengi 🙂 Millegipärast mõtlesin ka sellele, et kui minuga peaks midagi juhtuma, siis ma võingi ära minna, päriselt ära. Nii lahe on ära minna nii õnnelikuna. Samas, ju mul ikka on veel tegusid ja mõtteid, mida võin siin Maal korda saata.

Mexico Citysse mahajääjad ühinesid meiega ja hakkasime tegema edasisi plaane. Oli plaane minna Tulumi (Kariibi-mere äärne linnake, 120km kaugusel Cancunist), võtta veidi päikest ja üleüldse ennast Mehhiko-ellu sisse elada. Ees ootas ju tubli 13 päeva.

Kui Tulum, siis Tulum. Kuna üks säärase kirjaga buss just meie hotellist mööda kihutas, siis ei mõelnud me pikalt, haarasime kotid ja tormasime bussi peale. Pilet maksis 8.50$. Sõitsime mööda Cancuni, mis koosneski ainult suurtest ja veel suurematest hotellidest. Kui olime juba tükk aega sõitnud, hakkas meile kohale jõudma, et päris-Tulumi see buss ikka ei sõida, on lihtsalt linnaliinibuss ja sõidab mööda Tulumi-avenüüd. Tunduski liiga hea, et saada 120km kaugusele 8.50$-ga. Läksime siis lihtsalt maha ja tundus, et olime jõudnud Cancuni keskusesse. Sadas päris mõnusalt. Ralf otsis meile päris-Tulumi sõiduks bussi ja tuli välja, et too eilne Eestist tulnud orkaani-hoiatus on ikka tõsine. Keegi ei soovitanud ookeani äärde sõita, pigem arvati, et kõik hotellid suletakse võimalikult kindlalt. Muutsime siis meiegi oma plaane ja hakkasime mõtlema teises suunas sõidu peale: Valladolid ja edasi juba vihmametsad ning mäed. Tulumi tuleme siis enne tagasisõitu. Loodetavasti on orkaan oma möllamised ära marutanud ja saame ka merd ning päikest nautida.

Sättisime ennast sisse kohalikus bussijaamas. Ralf ja veel mõned mehed läksid edasisõiduks transpordivahendeid uurima. Kas need saavad olema kohalikud bussid või rendiautod, selgub kunagi hiljem. Osa rahvast jäi bussijaama kotte valvama, osa, mina nende hulgas,läks linna avastama. Hotelle enam ei silmanud, olid väiksemad ja suuremad suhteliselt lagunenud moega majad – kogu vaatepilt meenutas millegipärast Nõukogude aegset tööstuslinna.

Leidsime laheda tänava-äärse söögikoha, putka koos ruudulise vakstuga laudadega. Sain purssida oma vähest hispaania keelt. Tellisime nagu tõelised eestlased ikka kõik täpselt ühtmoodi – tortillad koos kaktuse täidisega (mida iganes too kaktus siis tähendas).  Ja isetehtud mahla. Mahl meenutas veidi meie lahjendatud õunamahla, aga oli huvitav. Kaktusepirukas oli kah maitsev 🙂

Nii siis valmisid meie esimesed tortillad, kõrval too kaktusetäidis.

Pärast sööki veetsime tunde (nu nii vähemalt tundus mulle ) bussijaamas Ralfi ja teisi mehi oodates. Eks ootaja aeg ole pikk 🙂 Lõpuks pimeduse saabudes, kuigi kella oli alles 6 õhtul, nad ka tulid, ja koos 2 autoga. Hurraa, me saime kõigiks oma Mehhiko-päevadeks 2 rendiautot. 1 suur 9-kohaline maastur, kuhu meid pidi 10 sisse mahtuma, ja tavaline 5-kohaline Ford.  Mahutasime ennast ära ja hakkasime sõitma, esialgseks sihtkohaks Valladolid.

Paar tundi sõitu ja meie ees avanes vaade vägagi lahedale hotellikompleksile. 4 tärni hotell Hacienda Sanchez. Läksime koos Ralfiga küsima, mis öö sellises võiks maksta. Administraator oli pisike mehhiklane, kes ei saanud aru mitte ühestki inglise keelsest sõnast. Küll aga oli ta lahkesti nõus meile oma ruume näitama. Meie pilk jäi peatuma 3 toalisel lux-cabanal, nagu me selle ristisime. See oli omaette seisev 5-le inimesele mõeldud 3-toaline majake, kus oli sees 5 voodit, neist 4 kahekohalist ja 1 kolmekohaline. Nu ja eks me siis tegime tollele mehhiklasele selgeks, et meid ongi 5 ja me võtame tolle cabana. Kujutasin juba ette, kuidas me hommikul salaja viieste gruppidena ujuma hiilime 🙂 Osa mehi läks magamiskottidega maja ette välja magama, mina magasin Reedaga ühes voodis ja olin mugavuste üle väga happy.

Meie luksuselamise ümbrus

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s