27.10, neljapäev

Ärkasin hommikul, ilm oli super, 27C ja ei mingit märki eilsest vihmast. Lõpuks sai minna ujuma. Sukeldusime kohe maja kõrval asuvasse basseini. Samad taimed, mida oleme harjunud nägema lillepoes, kasvasid seal lihtsalt metsikute puhmastena. Tagapool laiutasid banaanipuud, kus rippusid kobaratena rohkem ja vähem küpsed pisikesed banaanid. Kui küpsed said otsa, maitsesin üht rohelist. See oli küll väga vastik 😦

Hommikusöök kohalikus cafeterias ületas kõik ootused. 3 pisikest mehhiklasest teenindajat muudkui askeldasid meie laudade vahel, interjöör oli ülilahe ja toidud imemaitsvad. Võtsin pescado´t ehk kala. Algul tundus portsjon väike, aga oli väga toitev. Lõpetuseks tellisime Napoleoni kooki. See küll ei meenutanud meil tuttavat Napoleonit mitte millegagi, aga maitses ometi vapustavalt. Pärast sain teada, et see oli hoopiski Naapoli kook, mis on Mehhiko köögis väga tavapärane. Oli võimalus ka kaardiga maksta.

Peale hommikusööki ja veidi ringivaatamist asusime teele Valladolidi linna suunas.

Linnas tegime väikse treti turule, sest Mariliisil oli sünna ja plaanisime seda piknikuga tähistada. Ja puuviljadega, millega siis veel, olime ju ometi puuviljademaal-Mehhikos. Turul oli lademetes meile tuttavaid puuvilju nagu banaane ja mandariine. Aga oli ka täitsa võõrapäraseid, nagu näiteks meie kastanimune meenutavad karvased munad, mis olid mõnusalt roosa värvusega. Need olla kaktuseviljad. Ei tea, võib-olla oli tegu minu kehva keeleoskusega. Maksid need  120$ kilo ja maitsesid nagu kookospähkli ja mandli ristsugutised. Okkalise koore eemaldamisel tuli välja kookoseline pehme osa ja sees oli veel pähkel. Päris lahe, aga ei midagi väga erilist.

Sealsamas turul sain ka ühe superkogemuse. Peale mõningast kauplemist ulatas väiksekasvuline vanem mehhiklane mulle mu ananassi ja kilekoti kooritud ning lõigutud puuviljadega. Seda andmist saatis kõikeläbiv naeratatus. Kui me oleme harjunud,  et inimesed naeratavad suuga ja mõned ka silmadega, siis tema naeratas kogu oma olemusega. Kahju, et ma ei taibanud temast pilti teha. Samas tänu selle jäi ta ehk pareminigi mulle meelde.

Lihtsalt pilt Mehhiko turust.

Edasi viis meie marsruut Chichen Itzasse. Seal asuv Kukulkani püramiid on üks viimase aja 7-st maailmaimest. Võtsime kohe ette suure püramiidi. Võimsatest kiviplaatidest laotud, kahjuks köiega piiratud, nii et otsa ronima me ei pääsenud. Veidi infi enne Mehhiko reisi loetud Rännumehe blogist: Kukulkani püramiidi maiakeelne nimi on Quetzalcoatl e Sulgedega Madu. Sellel astmikpüramiidil on igal küljelt trepp ja ta asub võrdsete, 55,5 meetriste külgedega, ristkülikul. Igal trepil on 91 astet ning koos tipus asuva platvormiga teeb see kokku 365 astet e 1 aste iga päeva kohta. Need trepid jaotavad ka püramiidi astmed 18-ks terrassiks, mis vastavad 18 maiakalendri kuule. Kevadese ja sügisese pööripäeva päikeseloojangu ajal tekib põhjatrepile trepist üles või alla liugleva mao kujutis, mida käivad imetlemas tuhanded inimesed.

Ralf tunnetas, et tolle püramiidi ühel pool on hästi tugev energia, mis võtab midagi ära (nu kui keegi tahtis millestki lahti saada). Mina ei tundnud midagi peale kohutava palavuse. Liikusime edasi 1000 samba väljaku poole. See oli tõeliselt lahe – ümmargused jämedad kivist sambad, ja neid oli tõesti palju. Kahjuks oli ka see ala nööridega piiratud. Aga minu tunnetus läks lahti – olles seal sammaste vahel, tundsin ennast nagu Aja Vaatleja. Kogu Aeg, nii minevik, olevik kui tulevik oli koos, ja mina olin sellest väljas. Selline sürr kogemus 🙂

Müügikohtadest ka veidi. Kõikjal püramiidide ümbruses oli ohtralt müügilaudu. Nagu veidikeseks vaatama jääda, hakati kohe kiiresti pakkuma ja esialgset hinda alla laskma. Hästi palju oli ülilahedaid nikerdusi, mida mehed sealsamas müügilaudade juures juurde nikerdasid. Samas, kuna ma ei tea maiade kultuurist eriti midagi, ei ütle ka need nikerdused mulle midagi. Ei ostnud ühtki. Küll aga ostsin Uurimi ja Tummimi, 100$ 2 kivi kokku. Olen neid ammu tahtnud ja miks mitte täita veidi mehhiklase rahakotti.

Ralf ja veel mõned ronisid üle võrkaia vaatama remondis olevat palliplatsi. Oli lahe olnud. Liikusime edasi ja siis ühel kummalisel hetkel tõkestasid 2 naeratavat mehhiklast suure köiega meie tee. Pärast veidikest küsitlust, mis nägi välja nii, et meie küsisime inglise keeles ja nemad muudkui naeratades vastasid hispaania keeles, saime aru, et sissetungimine palliplatsile on tuvastatud. Ja nad tahavad meile öelda, et me sealt kaoks. Lahe oli see, et kogu vestlus toimus vägagi lahke naeratuse saatel. Njah, ma väga ei suuda ette kujutada eestlast, kes naeratuse saatel palub sul kaduda kus kurat. Tõenäoliselt on viga minus :).

Oligi siis aeg minna piknikku pidama. Kuna meie parklas seisva suure auto pagasnik ei lukustunud ja seisiski kogu meie ringiuitamise aja lahtiselt, saime kontrollida, et kõik meie varustus on täiega alles. Ütle veel, et Mehhikos on ebaturvaline 🙂

Mariliisile õnn ära soovitud ja piknik peetud, asusime otsima ööseks magamiskohta. Sõitsime läbi järjekordsest üliluksuslikust kohast. Minu jaoks hakkas seal silma väga võimas ja imelik puu. Puujuured oleksid maapinnal olnud nagu mõne elevandi või jõehobu jalad, sellised suured ja soonilised ja väändunud. Puu ise oli ka muidugi supersuur. Seisin natuke ja ajasin tolle puuga juttu, kuni ülejäänud ringi vaatasid. Kahjuks või õnneks vabu kohti ei olnud ja meil oli aeg edasi sõita.

Peatusime Piste linnas, Pyramid Inn´i campingus. Otsisime seda kohta päris pikalt taga. Lõpuks, küsides lihtsalt tänava pealt juhatust, tuli üks mehhiklane jooksuga meie autoga kaasa ja näitas ära. Seekordne öömaja oli siis pea ilma seinteta, betoonpõrandaga ja läbilaskva katusega bungalo, 50$ nägu.  Ju sai aeg elada luksuslikult seekordselt otsa. Õnneks ei sadanud ja veelgi suuremaks õnneks asusid kohe samas nii suur bassein kui duširuumid.

Säärane nägigi välja meie tolle öö magamispaik.

Õhtusööki läksime otsima samasse linna. Kohe, kui üht kohta natuke pikemalt vaatama jäime, hakkas pisike mehhiklane laudu kokku lükkama. Nu ega meil ei kõlvanud ju siis enam ära minna. Jällegi oli kõigi teenindajate näol ülisõbralik ja lahke naeratus. See oli kohe nende olemuses, mitte teeseldud teenindaja-naeratus. Ja see oli nii lahe :). Cancunis näiteks ei märganud ma seda. Kogu meie vestlus käis üksikute hispaania-keelsete sõnadega, mida saatis ohter “hand language.” Turismipiirkonnast nagu Cancun ja Tulum eemaldudes ei osanud ka teenindajad, muudest inimestest rääkimata inglise keelt. Samas, me saime alati hakkama 🙂

Mul oli õhtul jälle kohutav peavalu. Seda juba mitmes õhtu järjest. Eestis enne ärasõitu oli samuti. Sain Katrini käest riielda, et miks ma ei räägi Ralfiga ja mingeid jaburaid tablette võtan. Otsustasingi, et kui hommikuks ei ole peavalu üle läinud, palun Ralfil veidi endaga toimetada.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s