28.10, reede

Hommikune äratus ja kottide pakkimine. Mul valutas ikka pea, ja suht vastikult. Ütlesin seda ka Ralfile. Ralf palus mulle heita pikali bungalote keskel asuvasse labürindi-ringi ja hakkas minuga toimetama. Algul ei olnud mitte mingitki muutust. Mõne aja pärast läks lihtsalt veelgi hullemaks, peavalu suurenes ja sees hakkas iiveldama. Ralf ütles, et minust hakkab vabanema midagi väga sügaval olevat ja külmunut. Ju siis oli nii, korraga hakkas tõesti kergem. Peavalu küll oli veel alles, aga üldse ei häirinud enam. Täitsa huvitav kogemus.

Hommikust sõime kohalikus tänavakohvikus, söök oli hea, lihtne ja odav. Nagu tavaks, midagi munast, oamögin, minul seekord ka riisi. Naturaalset mahla ei olnud, vähemalt selle mõiste all, nagu meie seda teame. Mingi muu jook oli siiski aus ja hea. Praktiseerisin veidi oma vähest hispaania keele oskust ja õppisin juurde mõned uued sõnad.

Hommikusöögi näidis 🙂

Peale hommikusööki liikusime edasi Calcehtoki grottadesse. Need olid siis koopad, kus väidatavalt maiad ennast hispaanlaste eest põgenedes peitsid, nende viimane peidupaik. Grottade juures ootas meid võrkkiiges lamades suhteliselt turske mehhiklane. Meil oli valida 3 tuuri vahel: turistikas, seiklus ja extreem. Pool grupist võttis turistika. Selles osaledes sai käia koopas püstipäi, ei pidanud roomama ega muid füüsilisi trikke tegema. Seikluse (adventure) ja extreemi vahe oli ajaline. Seiklus kestis 2, ekstreem 6 tundi. Mõlemad sisaldasid nii imeväikestest aukudest läbivingerdamist kui muid sääraseid naudinguid Kuna meie aeg oli siiski limiteeritud, võttis teine pool grupist, mina nende seas, seiklusetuuri.

Ronisime koopasse alla mööda loksuvat raudredelit. Ees ootasid suured võlvlagedega avaused. Läksime veidi edasi ja juba oligi järgmine füüsiline etteaste. Suurte sõlmedega köiest tuli käte ja jalgade abil ennast üles vinnata. Ralf läks kõige ees, meie riburada järgi. Tuurijuht jäi meist veidi eemale ja käskis siis Ralfil kusagilt läbi pugeda. Aga seda kohta, kust läbi pugeda, ei olnud. Ralf vaatas hämmingus mehhiklase poole, et kus see koht siis on, kust läbi pugeda. Lõpuks selguski, et eemal pimeduses paistev väga pisike avaus….ongi meile läbipugemiseks mõeldud. Nojah, sealt me siis kõik läbi vingerdasime. Tegelikult on enamus meist sellega väga varases nooruses juba hakkama saanud. Sünniteede läbimine on suhteliselt sarnane tegevusele, mida meie seal sooritasime.

Umbes nii, nagu Katrini tehtud pildilt näha, too roomamine käiski.

Edasi minnes nautisime koobaste kogu ilu. Laest rippusid alla stalaktiidid, moodustades erinevaid kujundeid. Üks neist meenutas naise juukseid, teine meduusi. Kolmandas kohas oli jube lahe tulnukat meenutav moodustis laes. Täpselt nagu pikali olev jalgu puhkav tulnukas oma suure pea ja piklike silmadega. Üks ruum, kuhu sattusime,  oli hästi suur ja avar, meenutades katedraali. Sellena oli toda ruumi ka kasutatud, pühitsedes seal surnud maiasid. Meie tuurijuht rääkis küll ainult hispaania keelt, aga tegi seda erinevalt tavalistest mehhiklastest ülimalt aeglaselt ja lihtlausetega. Nähes, et me ikka ei saa aru, rääkis teiste sõnadega üle. Ja imede-ime, me kõik saime vähemalt enamusest jutust aru. Ju on sõnumi edastamisel lisaks tühipaljastele sõnadele ka mingi muu energia, mis inimeste vahel levib kogu olemusega.

Edasi minnes tuli roomates läbida veel üks avaus. Mina jäin sinna puusadega kinni. Päris lahe tunne olla poolest kehast saadik kinni. Esimene mõte oli, et kohe tagasi. Siis sain aru, et see pole üldse mitte hea mõte. Eespool olijad ka julgustasid, et keera ja vääna ennast, küll läbi saad. Nojah, lõpuks tekkis tont teab kust mõni millimeeter ruumi juurde ja välja ma tõepoolest pääsesin. Lõpetuseks koopast välja minemiseks oli meil valida kas sõita 15m püstloodis alla omaenda tagumiku peal või kasutada allaminemiseks ilma sõlmedeta köit. Mina valisin viimase variandi. Käed olid küll suht tulised, kui alla jõudsin, aga olin täitsa elu ja tervise juures Enne väljamist tegi Ralf väikese meditatsiooni valgusest ja pimedusest meie ümber ja meie sees. Teadlikkusest ja oskusest iseenda pimedusest õppida ja aru saada. Mehhiklane kuulas ka kogu värki suht imestava olekuga.

Koopast välja jõudes oli meil väike segadus tasumisega. Nimelt olime kuulnud, et tuur maksab ühele inimesele 7$, mis sulaselgelt on isegi Mehhiko tingimustes  imeväike summa. Hakates raha korjama, otsustasime, et suurendame seda summat, sest kogu kogemus oli väga-väga lahe. Vaatamata tunduvalt suuremale summale kui 7 $ nägu, vaatas mehhiklane meid täiesti arusaamatu näoga. Tuli välja, et hispaaniakeelne cien, mis tähendab 100, ja inglisekeelne seven – 7, ongi väga sarnased. Meilt taheti saada ikka esimest summat, 100$ inimene. Olime ka sellega vägagi nõus.

Edasi liikusime Oxkintoki püramiidide varemete poole. Meie suureks kurvastuseks öeldi, et aega sulgemiseni on väga vähe jäänud ja tulge homme tagasi. Ju olime hommikul linnas liialt aega kulutanud. Ja Mehhikos läkski juba kella 6-st õhtul pimedaks. Mitte hämaraks, nagu meie oleme harjunud, vaid pea kohe peale Päikese loojumist oligi kottpime.

Kuna me muud asjalikku teha ei osanud, hakkasime tegema plaane ööbimiseks. Varemete juures oli lahe varjualune, aga meie küsimise peale, kas me võiksime seal ka ööbida, oli väga kindel ei – mittemingijuhul. Meid juhatati mõni kilomeeter eemal olevale parkimisplatsile. Et saame seal oma telgid üles panna. Oleksid nad vaid teadnud, et meil polnud mingeid telke, niisama magamiskotid, et öist avarust nautida. Sinna me siis suundusimegi.

Parkimisplatsil tõstsime autodest oma seljakotid välja ja hakkasime pesasid tegema. Läheduses laius koristatud maisipõld. Tundus hea plaan olevat maisilehti magamisaluseks korjata. Ma ka korjasin suure sületäie. Mõni hetk hiljem ennast sinna pikali visates nägin tervet horde kõrvaharke lehtede vahelt välja sibamas. Nujah, ma lihtsalt ei ole eriline putukate armastaja ja nii viisingi kohe oma lehed kõrvale puude alla minema. Etteruttavalt öeldes, et need olid ka ainukesed putukad, peale parmusuuruste sääskede ja umbes samasuurte sipelgate, keda me Mehhikos kohtasime. Ei mingeid skorpione ega lõgismadusid, Mehhiko oli vähemalt meie jaoks vägagi turvaline maa.

Selline nägi välja meie laagriplats tolleks ööks.

Too õhtu oli eelnevatest veel veidi erinev. Kui me muidu enamuse aja veetsime toidumoona hankides või seda hävitades, siis tol õhtul ei teinud me kumbagi. Ralfi arvamus oli, et aitab küll sellest õgimisest. Nojah, ja kuna on heaks kombeks juhile kuuletuda, siis nii oligi. Meil oli ohtralt kuivi pähkleid ja veel kuivemaid küpsiseid, ning 5 l vett 15 inimese peale. Oli täitsa talutav neid pähkleid ja küpsiseid mitte süüa. Minu teada ei saanud ükski grupi liige sellest õhtust pöördumatuid tervisekahjustusi ning me kõik elame rõõmsalt ja õnnelikult edasi.

Ööbisime seega magamiskottides tähistaeva all. Väga mõnus oli tunda ennast kogu selle avaruse all tibatillukesena, samas täiesti kaitstult.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s