Monthly Archives: detsember 2011

8-9.11, teisipäev-kolmapäev

Hommikul oli kiire sööming ja vahetasime Ivo ning Kaleviga oma õhtuse Mexico City lennu piletid päevase lennu vastu. Nii oli meil ka Mexico Citys veidi rohkem aega ringi vaadata.

Lend läks kiirelt. Mexico City lennujaama raamatupoest leidsin oma suurele lapsele Frida Kahlo raamatu, mida ta oli palunud. Lonkisime niisama ringi ja varsti oligi Amsterdami lennu aeg. Seekordne lend Mehhikost Euroopasse kestis kõigest 9 tundi, lendasime ajale vastu, st tulevikku.

Amsterdamist Estonian Air´le minna oli hästi imelik. Teenindajad rääkisid eesti keelt ja pool lennukitäit rahvast ka? Tervelt 14 päeva olime eesti keelt kuulnud ainult oma grupi keskel. Tallinn ootas meid külma ja pimedaga. Saime kõik oma pagasi ilusti kätte, ükski kottidest ei olnud tahtnud ilma meieta Mehhikosse jääda. Kallistasime üksteist ja asutasime koju ära. Mõnus tunne oli – ees ootamas kodu, kallis kodu. Tegelikult on väga hea käia rändamas, kui on kodu ja mõnusad inimesed seal, kelle juurde tagasi pöörduda.

Aitäh, Universum, kõige selle korraldamise eest 🙂 Aitäh Ralfile ja kõigile väga lahedatele reisikaaslastele 🙂

7.11, esmaspäev

 Ärkasin hommikul rannas palmi all. Üles vaadetes nägin palmi otsas suuri kobaras asetsevaid kollaseid kookospähkleid. Õnneks hoiti neid seal vägagi kinni. Ei taha mõelda, kui mõni oleks keset ööd alla kukkunud. Päike oli juba tõusnud, väike kollane ketas oli ookeani kohal. Vesi oli jälle eresinine ja uskumatult kaunis.

Hommikust käisime söömas samas kohas, kus öösel koogitripil. Värskeltpressitud mahl ja pannkoogid puuviljade ja jogurtiga, nämmmmm 🙂

 

Ülilaheda sisustusega restoran oli ka vaatamiseks väga kaunis. Pärast sööki võtsime kohad sisse maja ees olevates rannatoolides. Üks vennike tuli küsima, et kas meil on nende juures toad. Minu vastuse peale, et me sööme siin igal õhtul ja hommikul soovis ta meile ilusat päeva.

Superpehme nahksisuga lamamistoolid, valge liiv, eresinine vahuste lainetega ookean, päike paistmas läbi palmivõõrikute – võisin järjekordselt tõdeda, et elu on lill 🙂 Võtsime nii paar tundi päikest ja oli aeg Cancuni poole teele asuda. Samal päeva õhtul pidime ära andma oma rendiautod.

Rannal käisid pidevalt filmi – ja reklaamivõtted. Ime küll, kui meie grupist mõni kohaliku seriaali kaadrites ei sebi. Üks musta pearätiga väga paks ja väga koledasti karjuv režissöör palus meil lõpuks lahkuda. Seda me ka tegime, võttes nende õnnetuseks kaasa ka päikese. Peale meie ärasõitu 5 minuti jooksul läks taevas mustaks ja hakkas ladistama vihma. Olime teel Cancuni poole.

Cancun tervitas meid vihmaga nagu sealt eelmisel korral lahkudeski. Huvitav, kas Cancun jääbki meelde kui paduvihmade koht? Sõitsime lennujaama juurde. Laadisime oma kompsud maha läheduses asuva varjualuse (äkki oli see veel mitte kasutuses olev bussipeatus) alla. Mõned meie hulgast olid haiged, nemad võtsid takso ja läksid hotelli. Meie pakkisime oma magamiskotid ja –matid lahti ja veetsime viimase öö Mehhikos sooja ning mõnusa taeva all. Mõned kümned meetrid eemal asuva lennujaama ruumid olid konditsioneeriõhust jäiselt külmad ja steriilse valgusega, miks oleksimegi seal pidanud ööbima.

 

6.11, pühapäev

Hommik algas asjade sissekolimise ja Ralfi meditatsiooniga. Ralf rääkis anekdoodi, mis selgelt väljendas iga inimese subjektiivset, st erinevat suhtumist välisesse sündmusesse.

Võtsime basseini ääres päikest ja pärast seda hakkasime sõitma Tulumi poole. Kuna tee peale jäi Coba püramiid, käisime ka seal. Seda peetakse Yukatani poolsaare kõige kõrgemaks püramiidiks. Oli kõrge küll. Sai ka otsa ronida. Mina millegipärast lõin põnnama ja ei läinud kõrgemale kui kolmandik. Astmed olid hästi ebatasased, konarlikud ja kitsad ja ega ma üldse ei ole väga kõrgustesse ronija. Pärast muidugi kahetsesin. Teiste elamused püramiidi otsast olid fantastilised. Hästi palav oli ka, temp 32C, ja kõik see päike paistis otse lagipähe.

Püramiidide ostukohtades saime aru, et olime jõudnud jälle turismitsooni. Punutud vööd, mida San Cristobalis müüdi 20$ tükk, maksid siin putkades 150$, hind siis ei tea mitmekümnekordne.

Tulumi randa sõit võttis aega päris pikalt, me muudkui ekslesime ja otsisime ärapöördekohta. Tundus vahepeal juba, et jõuame Playa de Carmenisse, mis on Tulumi ja Cancuni vahel asuv linnake. Aga lõpp hea, kõik hea, lõpuks märkasime üht pisikest teed, kust sisse sõitsime ja hakkasime ranna poole astuma.

Randa jõudsime täpselt päikese lahkumise ajaks. Oli küll soe ja mõnus, aga päevitamiseks liiga hilja. See tegevus jäi järgmiseks päevaks. Need, kes tahtsid, käisid ujumas, mina nautisin niisama ilma ja inimesi.

Söömas käisime kohalikus äsjaavatud baaris. Kalapraad maksis 100$ ja maitses nagu…kodus tehtud ülesoolatud kala. Ei mingit erilist maitse-elamust. Magusat seal ei pakutud, vabandades, et neil nii uus see koht. Läksime siis väikse grupiga edasi mööda randa, et kindlasti on veel mingeid baare ja sööks veidi kooki või jäätist.

Pikalt mööda randa edasi jalutades leidsimegi fantastilise koha „La vita e Bella“. Oli pime, kõikjal põles ohtralt küünlaid klaasanumates. Istekohtadeks olid suured tumedast puidust kiiktoolid. Nii baaris sees põrandana kui väljas olevate laudade all oli tuhkpeenike valge liiv, mis pimeduses tundus lumena. Väga super vaatepilt 🙂

Võtsime päevakoogi – pastel del dias´e. Kahjuks oli seda ainult 1. Palusime tuua ka 5 kahvlit, et me kõik seda maitsta saaksime. Kook oli väga mõnusa maitsega. Kindlasti aitas maitset võimendada see, et seda oli nii vähe. Võtsime mingit magustoitu veel 1 portsu. See oli veelgi väiksem, aga samuti hästi maitsev. Otsustasime, et siia tuleme järgmisel päeval hommikust sööma.

Olin eelmisel päeval tellinud Universumilt endale magamiskohale võrkkiige. Nagu juba arvata, see võimalus ootaski mind ees. Ja jälle ma ei kasutanud seda. Pean tõsiselt hakkama mõtlema selle üle, et mida ma siis õige vajan. Pole ju vaja pidevalt tellida mittevajalikku enda ellu.  Magasime rannal, seekord siis palmi all – palmid olid täitsa õigesse kohta sattunud. Öösel oli hästi külm tuul. Mul oli õnneks väga soe magamiskott, nii et külm ei hakanud. Osa rahvast kolis öösel majade lähedusse külma eest ära.

5.11, laupäev

Ärgates avastasime, et kõik on väga, väga niiske, tegelikult lausa märg. Otsustasime, et kuivatame kohe saabuva päikese käes on asju ja naudime antud randa veel veidi aega. Käisime kohe peale ärkamist ujumas. Vesi oli ülisoe ja laineid ei olnudki. Põhi oli suht savine ja vetikaline, ei olnud selline ilus eresinine vesi nagu Kariibi meres, pigem hall ja sogane. Mõnus oli sellegipoolest.

Sain jälle ühe mõnusa õppetunni. Krista oli eelmisel päeval leidnud väga laheda ja suure teokarbi. Mina rääkisin Universumiga, et palun, ma tahan ka sellist, palun mulle ka säärane. Hommikul niisama vee ääres uidates leidsin lausa 3 säärast karpi. Universum, lahe sell, ei väsi mulle kinnitamast, kui külluslik on Maailm ja kõike meie kõigi jaoks on lademetes. Samas, ma olin otsustanud, et ei vea neid karpe ikka endaga kaasas, tegelikult ei ole ma ju mingite nipsasjade korjaja. Tajusin Universumit itsitamas: Jajaa, Anneli, saad kõik, mida ainult küsid. Milleks 1, võta kohe 3. Aga tegelikult sa ei vaja ju neid :D. Nii just oligi.

Hakkasime sõitma mööda rannikut Cancuni ja Tulum´i suunas. Lootsime, et sääraseid rannakohti, kus päikest võtta ja vees mõnuleda, tuleb meile ette veel. Kahjuks nii ei läinud. Ettejäävad rannikualad olid pigem kalurikülad, mitte ujumis-ja päevituskohad. Ostsime ettejäävast linnakesest süüa kaasa ja võtsime suuna juba tuttava Valladolidi poole.

Oli plaan uuesti magada tolles luksuscabanas Hacienda Sanchez´is. Kuigi me ei näinud hotellikompleksi ees ühtki masinat, väitis administraator, et kõik väikesed majakesed on täis. Me võisime saada toad suurde hotelli, vist 500peesot nägu. Meie plaan magada 15-kesi 5 inimese raha eest ei toiminud. Ju oli koht ikkagi liiga eksklusiivne ja meid, seljakottidega tegelasi, ei tahetud enam näha.

Sõitsime edasi Pistesse, samuti tuttavasse kämpasse Pyramid Inn´i. Mina lootsin saada sääsevõrguga võrkkiike. Üritasin seda oma inglise-hispaania segakeeles ka küsida, aga administraator jäi endale kindlaks, et neil midagi säärast küll ei ole. Lõpuks võtsime jälle toa 4 peale, 2 suure laia voodiga. Tuba oli ülipalav ja konditsioneer tegi külma õhku puhudes müra nagu suuremat sorti metallitehas. Mina otsustasin, kuna oli niigi üks viimastest Mehhikos veedetud öödest, et magan väljas puu all. Anne ühines minuga.

Õhtul tegi Ralf väga laheda meditatsiooni. Jäi kõlama mõte, et kui oled juba midagi otsustanud teha, siis anna endast seda tehes 100%. Vähem andes ei ole ei sina ega su tegu täielik.

Välja magama minnes kolisime Annega mitu korda edasi tagasi, otsides tasasemat ja paremat kohta. Kolimise käigus takerdusin tihedasse ämblikuvõrku, kujutledes, kuidas peopesasuurused ämblikud minust üle ronivad. See polnud väga lahe mõte ja läksime kiiresti vanasse kohta tagasi. Tegelikult oli see väga mugav, ühe suure kaheharulise ja kaitsva välimusega puu all. Magasin seal ühe paremini magatud öö.

4.11, reede

Oli viimane hommik vihmametsas. Sõime ja jätsime El Panchan’i cabanatega hüvasti. Hakkasime tagasi sõitma, püüdes leida rannaäärseid peatuskohti, kus päikest võtta ja ujuda. Peale lõunat jõudsimegi suurte lainetega ookeani äärde. Ilm oli ilus, päike säras keset taevast ja ookean rullus mõnusalt suurte valgete lainetena. Patt oleks olnud säärasel päeval oma keha riietega ahistada. Seega läksin teistest mõnesajad meetrid eemale ja nautisin nii päikest, liiva kui vett pealaest jalatallani paljajalu 🙂 Rannaäär oli täis fantastilisi teokarpe ja lihvitud kive, üks kaunim kui teine. Korjasin ka neid terve posu, mõeldes kojuviimisele ja sõpradele jagamisele. Õhtuseks peatuspaigaks valisime mahajäetud villa ümbruse. Olin enne tellinud Universumilt, et tahan palme ööbimiskohta. Ja loomulikult saingi need, me saame kõik, mida küsime. Aga kuna ma ei olnud väga täpsustanud, mida ma neist palmidest tahan, siis olid need võimalikust magamiskohast eemal suure rohu sees. Tellides tuleb alati väga täpne olla 🙂 Harutasime oma magamiskotid ja –matid lahti ning varsti juba magasimegi. Mul oli tekkinud vastik köha, nii et veetsin öö köhatablette neelates. Hommiku poole ööd ilmusid kohale ka sääsed.

3.11, neljapäev

Hommikul magasime tavapärasest kauem. Ärkasime alles kell 8. Sõime ja tegime Ralfi juhendamisel kose juures meditatsiooni.

Mõne aja pärast ühines meiega maiast giid. Tõeline džungli-Jones – pikkade mustade juustega, sale ja väike.

Asusime džunglirännakule. Enne teeleminekut pani giid meile südamele, et me vaataksime, kuhu astume ja ka millest kinni võtame. Nagu selgus, oli mõne puu tüvi kaetud väga valusate okastega. Legendi järgi oli elanud 2 venda – üks oli hea vend, kes aitas inimesi. Temast sai peale surma nn punane puu, millel olid raviomadused. Teine vend armastas kõigile käkki keerata ja oli lihtsalt vastiku iseloomuga. Tema surmajärgne kehastus oligi too okastüvega puu.

Nägime ka maiade püha puud – sevva´t. Vähemalt nii too maiast giid seda hääldas. Kas see võiks olla sekvoia, jäi välja selgitamata. Sevva oli ülisirge ja sileda tüvega, küündides kõrgele taevasse. Maiade pärimuse järgi on see Elu puu, mis ühendab endas Maad ja Taevast. Kuna puu asus teerajast veidi eemal, ei näinudki me tema võra ja lehti, meie ees kõrgus ainult tüvi. Mul oli pärast natuke kahju, et me ei läinud lähemale, et oleks teda tervikuna näinud.

Teel kohtasime veel sinist sisalikku, mõnda liblikat ning hulganisti huvitava olemisega puid. Nägime ja kuulsime ka möira-ahve suht lähedalt. Giid rääkis meile legendi möira-ahvide tekkest. Olid kord elanud inimesed, kes lakkamatult olla Jumalale kurtnud oma rasket elu ja nõudnud paremat. Jumal oli siis ühel päeval küsinud, et mida te tahate. Me tahame elada kõrgel avaras looduses, liikuda graatsiliselt ja et me ei sõltuks ööst ega päevast. Ja Jumal muutiski inimesed möiraahvideks, kes elavad kõrgel puude otsas, liiguvad graatsiliste hüpetega ja võivad üleval olla nii ööl kui päeval. Aga nagu ikka viriseda armastavad olendid, ei olnud noodki selle muutmisega rahul, ja nii me kuulemegi ööl kui päeval, kuidas nad jälle Jumalalt mingit muutust nõuavad.

Jõudsime välja džunglis asetsevatele varemetele, võtsime seal istet ja maia rääkis veidi maiade ajaloost ning tollase kõige tuntuma valitseja Pakal Suure elust. Kui Pakal oli alles imik, seoti tema pea 2 lauajupi vahele, et anda näole ja peale vastav vorm. Väikese poisina seoti talle ümber pea mingi moodustis, mis hoidis pendlit kõlkumas lapse nina juures. Keskendudes pendlile, aktiviseeruvad inimese mõlemad ajupoolkerad ja inimene on selle tulemusena kõigil aladel tunduvalt võimekam. Pakal´i esimene õpetaja oli tema ema, kes viis last hästi palju loodusesse, õpetas teda märkama ja hoolima kõigest enda ümber olevast. Maia õpetas meile sama süsteemiga matemaatikat, kui oli õppinud Pakal. Süsteem oli kuidagi logaritmiline (mitte, et ma väga logaritmidest midagi teaksin) ja minu jaoks suht arusaamatu (vt eelmistes sulgudes kirjutatut). Pakal´i valitsemisaeg oli maia rahvale edukas, Palenque (tollane Baakal) oli üks tolleaegseid võimsamaid linnu. Pakal nägi ette ka hispaanlastest vallutajate tulekut. Peale Pakal´i surma riigi võimsus ja mõjukus vähenesid.

Veel rääkis mees maiade ajaarvamise tsüklitest ja kalendrist, ka paljukuuldud maailmalõpu saabumisest. Minu jaoks jäi kõlama väide, et ajastu küll lõpeb, aga ega aeg sellepärast otsa ei saa. Algab uus ajastu, milleski erinev, kui eelmised. Maia rõhutas ka seda, et pole mõtet minna metsa mõnda šamaani otsima. Need inimesed, kes on otsustanud oma elu veeta vihmametsa, ei ole leitavad, kui nad seda ise ei otsusta. Nii et kui šamaan tahab sinuga ühendust võtta, siis ta seda ka teeb, muidu mitte 🙂

Tuuri lõpetuseks läksime metsas asuva kose juurde ujuma. Ma polegi varem üheski koses ujunud. Ralf tegi ettepaneku, et tema jääb metsa veel pikemalt, kas keegi tahab temaga koos jääda. Grupp jagus umbes pooleks. Äraminejad läksid koos giidiga meie ööbimiskohta, 7 inimest, mina nende hulgas, jäime metsa.

Kogu loodus, kosk oma mühaga ja kaugemalt kostvad linnuhääled kutsusid mediteerima. Sättisin ennast istuma kose äärde kivile. Oli super tunne, lihtsalt OLLA. Mõne aja pärast, sügavamale meditatsiooni vajudes ilmus jälle mu ette minu vaimne Teejuht, kes ütles, et väravad on minu jaoks avanenud, nüüd on minu enda töö edasi tegutseda. “Keskendu 3 silma tšakrale”, oli viimane lause ja ta läks. Napisõnaline noormees, nagu ta alati on olnud 🙂

Mõne aja möödumisel pakkus Ralf minna kose juurest tagasi metsa ja puudega juttu ajada. Esimese puuga ei saanud ma üldse kontakti. Teine, mis oli nn „minu puu“ (too suurte laineliste juurtega, millistega ma terve Mehhiko-reisi tundsin erilist sidet), ühines minuga kohe. Küsisin tema käest, miks ma olen Mehhikos. Ta vastas: „Sa oled kaitstud, alati ja igas olukorras.“ Puude vastused on alati väga loogilised, isegi siis, kui see esimesel hetkel nii ei tundu 🙂

Järgmise puuna otsisime sevva´t. Kuna me keegi ei teadnud, milline tolle latv ja lehed välja näevad, katsusime leida lihtsalt intuitsiooniga. Veidi eemal teerajalt üks selline paistiski. Läksime sinna lähedale, ja olime ikka suht kahtlevad. Aga siis, puule veidi teise nurga alt lähenedes, ütlesime Ralfiga ühest suust: „Vau, milline energia!“ See oli tõesti sõnulseletamatult võimas, totaalne energiavool, mis puult meie poole voogas, ja kuidagi kuninglik. Mul oli lausa ebamugav tema vastu istuda, oleksin tahtnud kas põlvitada või kummardada. Täitsa sürr kogemus, ühegi inimesega pole mul kunagi säärast tunnet tulnud. Aga ega ma pole ka ühegi kuninga kõrval seisnud :D. Kuna mul ikka kripeldas too püramiididel saadud kogemus ja tunne, et ma olen midagi väga valesti teinud, siis vestlesin tolle puuga sel teemal. Ma sain temalt õnnistuse edasiseks eluks. Kõik oli olnud õige, nagu mulle ka eelnevalt oli öeldud.

Kolmandaks puuks valisin tolle „hea venna“ – punase puu. Rääkisin temaga, et ta on nii vana ja võimas, ja näinud nii paljusid, kes tema juures on abi käinud küsimas. Võib-olla mõned ei väärigi tema abi, kuidas ta ikka suudab kõiki aidata. „Vabane egost. Vaatle kõike Vaatleja, mitte Ego pilguga,“ oli tema sõnum mulle.  Viimane puu oli sama lakooniline kui eelmised. Temaltki vaid üks lause: “Näe valgust  kõigis inimestes.“

Oli juba väga pime, kui me džunglist välja tulime. Aga meie seiklused ei olnud veel lõppenud. Ralf tegi ettepaneku minna pimedas uuesti püramiidide otsa. Nii mõnedki meie hulgast olid ju unistanud magamisest püramiidide katusel. Nüüd oli see võimalus, sest need olid meie retke jooksul esimesed varemad, mille ümber ei olnud piirdeaeda. Sissepääs oli vähemalt näiliselt vaba.

Asusime siis teele. Mitte just väga seaduskuulekas tegu, aga eks osa seadusi olegi selleks tehtud, et neid rikkuda. Teekonna algus möödus kottpimedas. Vedas, kui eeskäija kandis seljas või jalas midagi heledat, mis natukenegi helendas. Sest sissepääs varemetesse oli ju ainult näiliselt vaba. Tegelikult oli enne varemeid pikalt treppe, sildu, koski jms. Minu jaoks kõige ekstreemsem oli esimese silla ületamine. Kottpimedas minna üle silla, millel ei ole käsipuid, silla all on väike kuristik koos voolava kosega, palun väga 🙂 Kandsin prillide asemel läätsi, millega pimedas ei näe just väga hästi. Ja olin pidevalt käpuli ja teistel jalus, katsudes, kus kohas sild äärest ära lõpeb, et ma otse kuristikku ei sammuks. Ma ei teagi, kas ülejäänud nägid midagi, igal juhul keegi teine sillal ei käputanud. Õnneks ütles Anne ühel hetkel, et silla kohal on trossid ja neist saab ka kinni võtta. Need olid tõelised abimehed ja tänu neile sai ka minu poolt see sild lõpuks ületatud. Kogu järgmine teekond möödus selles vaimus, et Ralf läks ees, andis järgnejale teada, mis ees ootab. Näiteks aste alla, siis pikk aste alla, mõni aste hästi kitsas. Ja kõik ülejäänud kordasid seda nagu mantrat enda järel tulijale. Tegelikult oli täiskuuöö, aga kuna viibisime vihmametsas, siis oli kogu loodus nii lopsakas, et mingit Kuud ei paistnud läbi lehtede.

Püramiidide juurde jõudes olime nagu tõelised indiaanlased – käisime tasahilju mööda muru, mitte killustikteed, et olla võimalikult märkamatud. Ronisime kõige kõrgema püramiidi tippu. See oli kuninglik tunne koos mõnusate reisikaaslastega kõlgutada täiskuuvalgel püramiidi tipus jalgu ja nautida all laiuvat avarust. Püramiid asus piisavalt kõrgel ja puudest eemal, nii et vihmametsa lopsakus ei seganud vaadet.  Istusime seal vaikuses pea tunni või rohkemgi. Siis küsis Ralf, kas võiks asuda koduteele. Ma oleksin küll olnud nõus istuma seal veel tunde, aga sain aru, et ei ole väga tark tegu jääda hommikuni. Olime ju niigi keelatud alal. Hiilisime väljapääsu poole kasutades muru sammumüra leevendamiseks. Tagasi minnes kordus kõik nagu tulles – esimesed valgustasid tagumisi, kuhu, kuidas ja mismoodi astuda :). Valgemaks polnud vahepeal läinud.

Mööda maanteed cabana poole sammudes oli meile ette nähtud veel üks seiklus. Nimelt peatas meid umbes kilomeeter peale varemeid sõjaväepatrull. Nagu ikka mornid mustad mehed suurte vintpüssidega. Aga meie ainult naeratasime neile 🙂 Ütlesime, et oleme meditatsioonigrupp, tulime džunglist. Ei, ei mingeid varemeid. Meie rääkisime inglise, nemad hispaania keelt. Peris huvitav keskustelu oli. Nad püüdsid meile selgeks teha, et me ei oleks tohtinud peale kella 6 enam teedel jalgsi liigelda, mingi sõjaväeline kord või miskit säärast. Kell oli 10 õhtul. Lõpuks näitas Kalev nende veenmiseks kaamerast endatehtud videod. Lõpukaadrites oli näha, kuidas Ralf kose taustal energiaharjutusi teeb ja möira-ahvilikult karjub. Järgmine kaader näitas meid kõiki puid kallistamas. Igal juhul venisid mornide meeste ilmed aina itsitavamaks ja lõpuks ütlesid nad meile, et me võime lahkuda. Isegi raha ei tahtnud, see oli nüüd küll midagi uut. Ei tea, kas nad hakkasid kartma, et mingid hullud, hakkavad siin komandopunktis veel mediteerima, mis nendega siis peale hakata 😀

Tulime aga rõõmsalt kodu poole. Ühel hetkel märkasime meie grupi Martinit koos 2 kohalikuga. Meie hüüdmise peale tegi Martin väga imelikku nägu. Pärast selgus, et ta oli tulnud just ühelt meeletripilt, mille nood kohalikud olid talle korraldanud. Tundmatu aine suitsetamise tulemusena oli Martin näinud energiat ja muid asju ning arvas, et kuuleb taas hallutsinatsioone. Aga ei olnud meelepete, olime hoopis meie täitsa elusalt.

Cabanasse jõudes käisime dušši alla ja läksime sööma. Võtsime kolme peale pizza ja sõime selle lõpuks viiekesi ära. Olime saanud tagasi oma eelmisel korral kasutusel olnud toa, seega pääsesime sel ööl pumbajaamamürast. Toas jooksid ringi suured gekod ja mõned väikesed ka. Ja keegi oli näinud lutikat. Mis seal ikka, oleme nagunii looduse sees, mõni looduseosa võis olla ka ju toas.

Kokkuvõtteks võis öelda, et see oli parim päev terve Mehhiko reisi jooksul (kui too Oxkintoki kogemus siiski välja arvata). Ja selle seltskonnaga olen mina küll nõus Maailmalõppu minema 🙂

2.11, kolmapäev

Hommikune ärasõit oli tavapäraselt kiire. Mul oli öösel suht kehv olemine, iiveldas ja kurk oli valus. Hommikusöögiks oli 10 tabletti sütt ja veidi jogurtit. Sõitsime giidi juhendamisel indiaaniküladesse.

Esimene meenutas veidi meie Rocca al Mare majamuuseumi. Oli suht ehe ehitis – keset suurt tuba laius lõke koos betoonist plaadiga, mille peal keedeti nii kohvivett kui valmistati tortillasid. Korstnat ei olnud, suits väljus katuse ja seina vahele jäetud avadest. Nujah, kui väljus, enamus ei väljunud kusagile, olime suitsupilvede sees.

Giid rääkis küla elustiilist. Tüdrukud lähevad mehele 14-16 aastaselt. Nende ainus eesmärk on sünnitada ja üles kasvatada 8-12 last, õppida kangast kuduma ja see turul maha müüa. Külakool oli paar-kolm aastat. Selle eesmärgiks oli õpetada veidi hispaania keelt (iga küla rääkis oma dialekti), kauplemise jaoks algset matemaatikat ja oligi kõik. Njah, mõeldes oma tütrele, suht trööstitu väljavaade. Aga vaevalt nad unistavadki Eestisse (või mujale) reisimisest ja kõigest sellest, mis Euroopa inimese ellu kuulub. Kohaliku maja perenaine oli 26-aastane, giidi jutu järgi mehele minemiseks juba liiga vana. Giid ise oli tollest külast välja kasvanud, lüheldane 34-aastane mees. Ta olla 7-aastaselt tööle hakanud ja seadnud endale eesmärgiks külast välja saada. Õppis hetkel Mexico City ülikoolis inglise, hispaania keelt ja veel 2 maia dialekti. Tema eesmärgiks oli kunagi õppida ka Euroopas. Kõik ülejäänud tema 11 õde-venda elasid ikka tavapärast elu sellessamas külas.

Järgmise küla keskuses oli suur indiaanikirik. Hunnik mehi valgetes lambanahka meenutavates hõlstides tegeles kirikukellade helistamisega. Meile oli rangelt keelatud pildistada nii neid mehi kui kirikut seestpoolt. Kirik oli seest kaetud nuluokastega. Enamus pühakuid oli naissoost. Kõik nägid välja nagu odavad plastmasskujud hiina poes. Kristus oli samasuguse kitšiliku plastmassnukuna klaaskirstus ja millepärast oli tema ümber tohutu hunnik erinevaid laste jalanõusid. Kahjuks unustasin küsida, et miks need nii olid.

Kuna oli ikka veel Surnute päev (õigupoolest siis päevad), külastasime ka kohalikku surnuaeda. See jättis vähemalt minule väga trööstitu mulje. Hauakääpad olid kohendatud kõik kõrgeteks kääbasteks. Igal pool laiusid peiulillede (nende surnulillede) suured kimbud ja ka lihtsalt õielehed. Haudade vahel söödi, mandariine pakuti ka nii tervelt kui koorituna hauasolijale. Lisaks oli väga populaarne jook Pepsi Cola. Kõikjal vedelesid lisaks mandariinikoortele tühjad Pepsipudelid ja papptaldrikud. Kogu vaatepilt oli midagi surnuaia ja prügimäe vahepealset. Igal juhul nentisin ma, et ma võin küll vajadusel Mehhikos elada, aga sinna matta mind ei tohi. Siis tulen surmkindlalt kummitama 🙂

Hakkasime samal päeval tagasi sõitma Palenquesse. Ööbisime samas cabanas ja adminni-tüdruk aksepteeris enda antud paberit, kus oli kirjas, et me juba oleme toa eest maksnud. Meie tuba oli kinni, saime toa kõrvalmajja. Selle all mürras pumbajaam, mis tõenäoliselt pumpas vett kogu kompleksile. Müra oli pehmelt öeldes vastikult kõva.

Leppisime kokku, et järgmisel päeval lähme koos giidiga džungliretkele. Õhtul nautisime musa kohalikus baaris ja tantsisime nagu kuumadele eestlastele kohane.

1.11, teisipäev

1.11, teisipäev

Mehhikos oli Surnute päev – Dias de las Muertos. Ärkasime hotellis Plaza Molina ja mõtlesime teha linnas väike tiir – süüa ja niisama ringi vaadata. Meil oli ärasõiduni piisavalt aega, 1,5 tundi. Väiksest tiirust sai päris suur tiir. Eksisime linna peal totaalselt ära. Mitte keegi, kellelt küsisime, ei olnud kuulnudki meie hotellist. Ja ometi pidi see asuma vähem kui paari km raadiuses, kaugemale me ei saanud ju ometi minna poole tunni jooksul??? Võtsime takso, et see ometi oskab meid ju kohale viia. Kohalik kutt sõidutas meid tubli 15 minutit, siis pidas auto kinni ja palus meil väljuda – ka tema ei teadnud, kuhu me minna võiksime. Ei võtnud selle sõidutamise eest isegi raha mitte, ütle veel, et kõik mehhiklased on ainult omakasu peal väljas.

Kõndisime mööda väga mustast ja räpasest turust. Kogu maa oli kaetud mädanevate puuviljade, äraõitsenud lillede ja muu säärase prahiga. Hakkas suht kõhe, et kuhu me ometi oleme sattunud. Tänavad olid kõik hästi kitsad, majad enamuses ühekordsed. Hakkas silma, et väga väike ja lagunenud ehk vaene maja seisis kõrvuti luksusliku, nikerdatud raudaia taha peituva eramuga. Mehhikos ei ole vaeste ja rikaste kvartaleid, kõik elavad üksteise kõrval. Majad olid reeglina hästi värvikad. Ukse jm silte ei kasutata, kogu inf oli võõbatud suure kirjana maja seintele. Väga praktiline ju – pole vaja varuda mingit lisatahvlit sildi jaoks, kiri on kõigile kaugele nähtav ja kui info peaks muutuma, saab alati uuesti üle värvida.

Lõpuks nägime eemal suurt katedraali. Seal oskas üks oma tuuri reklaamiv muhe mees meid juhatada läheduses asuvasse turismiinfo-punkti. Meie hotell oligi tõeliselt tundmatu. Infopunkti tegelane sai tolle asukoha teada alles hotelli nime Googlesse toksides. Lõpuks võtsime uue takso, tolle juht uuris päris pikalt infopunktist antud märgistatud linnakaarti ja sõidutas meid kümnekonna minutiga meie peatuskohta. Lõpp hea, kõik hea. Teised olid juba ennast autodesse seadnud, tegime seda samuti. Hommikusöök jäi lihtsalt vahele 🙂

Sõitsime Sumidero kanjonisse. Sumidero kanjon asub Tuxtla Gutierrez läheduses Chiapase maakonnas. Veidi tsiteeringut jälle Rännumehelt: Tuxtla Gutierrez on Chiapase osariigi pealinn ning seal on natuke rohkem elanikke kui Tallinnas. Chiapas piirneb kagust Guatemalaga ning edelast Vaikse Ookeaniga. Siin on Lõuna-Mehhiko mägiseim ala. Tänu asukohale ja geograafilistele iseärasustele on siin ka üks ohtlikumaid piirkondi riigis – narkoäri, zapatistid ja muu rahvas. Tuxtla keskmise turisti peatuskohaks ei kvalifitseeru (seda kinnitas valgete inimeste vähesus tänavail). Tuxtla Gutierreze nimi on segu vanast ja uuest kultuurist (nagu paljud asjad sellest kirevas riigis). Tuxtla tuleb nahuatli keelsest sõnast Tochtlan, mis tähendab “jänesterohket kohta”. See oli ka vana pärismaalaste asula nimi. Gutierrez lisati paarsada aastat hiljem ühe senjoor Gutierreze auks, kes kaitses vapralt föderaalse Mehhiko riigi teket.

Kanjonisse läksime mootorpaadiga. Paati juhtis kohalik, kes rääkis suht kiirelt hispaania keelt. Eks midagi sai ikka aru ka 🙂 Kanjoni kujutis on Chiapase maakonna sümboliks ja on märgitud ka nende vapil. Kanjoni kõige kõrgem kaljusein on 1000m kõrge, allpool veepiiri on veelgi sügavamal.

Jõematkal nägime elusaid päikese käes peesitavaid krokodille (ujumine on kanjonis keelatud!), igatsugu veelinde, erinevaid koski. Vetikad ja muud taimed moodustasid imelisi kujundeid kaljuseintel.

Kanjonisse tehakse igapäevaselt palju väljasõite ja nii mõnigi turist ei olnud käitunud kõige meeldivamalt. Suured prahi- ja plastpudelite hunnikud vedelesid vees. Ma tõesti ei saa aru inimestest, kes säärast imeilusat vaatepilti jälgides tagaselja oma prahi vette loobivad 😦

Sõitsime mööda ka kohalikust hüdroelektrijaamast, kus elas lademetes pelikane. Tagasiteel tahtsime minna ka vaateplatvormile, et kanjonit ülevalt poolt kaeda, aga see oli kahjuks suletud. Sõitsime siis autodega tagasi San Cristobali.

Ralf tegi hotellis hästi laheda meditatsiooni. Tunne, kuidas nii kodune Eestimaa kui Mehhiko mõlemad mulle armastust ja valgust saadavad, oli võimas.

Sööma läksime kohalikku Mercado Municipal-i. Kuna mina liha ei söö, siis oli mul alati söögikohas esimeseks küsimuseks: “Que hay sin carne?“ Eesti keeles tähendab see siis: „Mis teil on pakkuda ilma lihata?“ Turul oli palju noori tütarlapsi ja nad kõik vaatasid mulle imelikult otsa ning ütlesid: „No sin  carne“. Tundus, et see rahvas on küll vaene, aga liha on peamine toiduaine. Lõpuks tuli kusagilt välja hästi laheda olemisega vanem proua, kes kutsus meid enda juurde ja lubas ilma lihata süüa valmistada. Nii oligi, saime suure omleti, juurde tomatit, varssellerit, sibulat, porgandit ja kurki. Ja suured klaasid imemaitsvat äsjapressitud mahla võlus ta ka meile nurga tagant välja 🙂 Kogu söök maksis 37$. Super, super, super.

Edasi liikusime käsitööturu poole. Peale pikka otsimist ja mitmeid küsimisi leidsime turu hommikuse katedraali lähedalt. Tegin seal nii mõnedki sisseostud 🙂

Õhtul jäime linna peale lonkima, kuigi oli juba täitsa pime. Ühe restorani II korrusel mängis mõnus muusika ja läksime seda kaema. Tellisime hot choclate, mis oli väga jubeda maitsega. Aga musa ja mängivad mehed olid väga cool, nii et jätsime joogi kallal norimise. Bändi vaheajal ründasid meid kõiksugu kaupadega indiaanlastehordid. Ühel tüdrukul oli nii kurb nägu, kui ma talle järjekindlalt ütlesin, et ma ikka ei osta ta sinist salli. Lõpuks andsin alla ja ostsin tolle salli alghinna eest, mis nagunii oli imeväike. Ju ikka mõnel meie tüdrukul ära kulub.

Tagasiteel hotelli põikasime läbi ühest kondiitriärist ja ostsime saiakesi. Kuna oli too Surnute päev, kubises õhtune (või öine) linn luukerega kostüümis tegelastest. Enamasti olid need alla 10-aastased poisid või tüdrukud. Oli midagi Halloweeni ja mardipäeva vahepealset.

31.10, esmaspäev

31.10, esmaspäev

Magasin enda arvates küll väga halvasti, kuid sellest hoolimata ei kuulnud möiraahve. Need olid hommikupoole ööd meie akna taga suht valjuhäälselt lärmanud. Hommikust sõime samas baaris kus õhtustki. Eelmisel õhtul olime plaaninud jääda Palenquesse veel üheks ööks. Olime oma toa eest äragi maksnud. Nüüd aga selgus, et hakkame ikkagi liikuma San Cristobali poole. Käisime oma raha tagasi küsimas. Tütarlaps, kes eelnevalt oli rääkinud üsna talutavat inglise keelt, kuuldes, et me tahame raha temalt, läks väga sujuvalt üle hispaania keelele. Me ei saanud sellest kohe mitte sõnakestki aru. Õnneks oli läheduses keegi, kes jutu inglise keelde tõlkis. Lugu oli siis järgmine: peremees oli eile õhtul kogu raha kaasa võtnud ja temal ei ole meile mitte midagi anda. Tegime lõpuks diili, et ta annab meile kaasa paberi, kus kirjas, et me oleme ühe ööbimise eest ära maksnud. Juhul kui me sel sajandil (soovitavalt küll lähinädalatel) peaksime nende cabanat külastama, saame selle paberi ettenäitamisel tasuta toa. Siit moraal, et ei tasu kunagi asju ette maksta 🙂

Eile pestud riided olid umbes sama märjad kui pärast pesu. Ainus variant neid kuivatada oli need selga panna. Seda ma ka tegin. Hakkasime sõitma San Cristobali poole. Maastik läks aina mägisemaks, vahepeal sõitsime 20-30km/tunnis. Püssimehed peatasid meid ainult ühel korral. Juttude järgi olime jõudnud suht ohtlikku alasse a la kohalikud mässajad jm tüübid, kes valgeid just ei armasta. Nägime küll palju sõjaväe autosid ja patrulle, kuid meid rohkem ei peatatud.

Jõudsime koskede kaskaadile Aqua Azul´i. See oli ülivõimas veemöllu vaatepilt. Seisin kõige suurema kose juures ja lasin kose energial endasse voolata. Tundsin ennast võimsa ja vägevana, tundes kõikide võimaluste olemasolu. Hiljem jalutasime mööda alleesid, nägime ka indiaaniperekondi lastega.

Õhtuks jõudsime San Cristobali. Vihmametsa enam ei olnud, samuti mitte Yukatani tasaseid maastikke. Olime jõudnud mägedesse, 2200m ülevalpool merepiiri. Temperatuurgi oli muutunud tunduvalt jahedamaks. Nägime möödasõites teeäärtes ka korralikult laotud puuriitasid. Ju seal kandis on talv siiski nii külm, et tuleb kütta.

Ööbimispaigaks võtsime toad hotelli Plaza Molina. Õhtul 6 paiku oli väljas 10-11C sooja, suht külm võrreldes eelmise päeva vihmametsa 28C kraadiga. Käisime linnas kolamas ja süüa otsimas. Nautisin täiega oma vigases hispaania keeles lobisemist. Ühes söögikohas vahendasin toiduinfi ja –hindasid osale rahvale meie grupist. Nagu pärast selgus, siis ikkagi valesti. Õnneks keegi ei protestinud. Ma ise ei söönudki. Mul peaaegu polnudki kõht tühi selle reisi jooksul. Kas oli energiat ümberringi nii palju, et ma ei vajanudki toitu, või veel mingid muud nüansid.

30.10, pühapäev

30.10, esmaspäev

Nagu juba tavaks saanud, algas ka too hommik väga kiirelt. Kella 7-st läks valgeks ja pea kohe pärast seda algas sadu. Enne suurt sadu oli mõistlik oma asjad pakitult autosse saada, nii me siis jälle rabelesime. Võtsime suuna Palenque peale. Sõitsime hea mitu tundi. Jõudsime näha ka kohalikke külasid. Majad olid enamasti pool-lagunenud või pigem nagu pooleliolevad, aga sees elati, üliväiksed. Ühe ukse ja aknaga. Vaatamata tuntavale vaesusele rippus väga paljude majade küljes satelliit-TV taldrik. Nägime ka mõnda ehtsat kauboid hobuse seljas lehmi ajamas.

Olime jõudnud Palenque püramiidi varemete juurde. Varemete sissekäik algas ehtsa vihmametsaga. Minu tähelepanu köitsid jälle supervanadena tunduvad „jalgadega puud.“ Suured lainelised tüved, ülilahedad jämedad maapinnal ringiroomavad juurikad.

Palenque varemed asusid looduse keskel, igal pool laius ümberringi lopsakas vihmamets. Hästi maaliline vaatepilt.

Enamasti sai igale poole ronida, köitega ei olnud midagi piiratud.  Kuna olime selleks ajaks näinud piisavat hulka varemeid, oli tekkinud väike küllastumus. Istusime Annega ja ajasime niisama juttu.

Veidi infi Palenque varemete kohta Rännumehe blogist: Palenque linna algus ei ole täpselt teada, kuid arvatakse, et esimeseks valitsejaks K’uk Balam (Ketsal Jaaguar), kelle valitsemisperiood algas 431 m.a.j ning kestis ainult neli aastat. Ketsal muide on püha lind. Enamus kuulsamatest ehitistest dateeritakse 7. saj algusesse. Kõige kuulsamaks kuningaks oli K’inich Janaab Pakal’ (Pakal Suur), kes valitses 615-683. Linna nimi oli toona Lakam Ha (Suur Vesi) tänu mitmetele allikatele ja jugadele, mida selle territooriumilt leida võib. Maiade riiki, mille pealinn Palenque oli, kutsuti B’aakaliks (Luu). Pakali valitsemise ajal linn õitses ja kasvas, jättes varju isegi kuulsa Tikali (jääb tänase Guatemala territooriumile). Varsti pärast tema surma aga algas allakäik – 8.-l sajandil satuti konflikti enamuse naaberriikidega ning pärast aastat 800 enam linna uusi ehitisi ei tekkinud. Põllumehed elasid regioonis veel veidi aega, hispaanlaste saabumisel aastal 1520 oli piirkond praktiliselt maha jäetud.

Uurisime veidi ka müügikohti, ostsin Elisale kõrvarõngad ja rahakoti. Ühel laual jäin üksisilmi vaatama maalitud nahast seinapilti, maiade püramiidi ja kalendriga. See oleks nagu öelnud mulle, et siin ma olen, just sinu jaoks. Tingisin selle alla väga väikse summa peale, ja kaupmees oligi nõus mulle selle hinna eest müüma. Pärast tundsin ennast väga halvasti tolle tingimise pärast. Ma oleksin ju suutnud ka rohkem maksta, milleks mulle seda tingimist vaja oli. Aga otsustasin tollele tundmatule kunstnikule saata oma meditatsioonides valgust ja edu. Selline tasumisvõimalus siis tagantjärele.

Ööbimispaigaks valisime nii mõneski reisikirjas äramärgitud El Panchan’i cabanad. Need olid veidi enne varemeid erinevate baaride ja cabanatega kompleks. Võtsime neljakesi 4 voodiga majakese. Akende ees olid võrgud, katus oli korralik, dušš oli vastu ootusi isegi sooja veega. Ühesõnaga, väga luks elamine jälle meenutades paari eelnevat. Sain ära pesta lõpuks oma koobastes roomamisel äramääritud riided. Kuivatamisega oli muidugi probleeme, sest olime ju vihmametsas ja see ongi nii niiske.

Selline, uksega vasakul, nägi välja meie cabana.

Magamajäämisega oli suht probleeme, sest ümberringi käis pidu. Siiski, arvatavalt kella 4 paiku öösel uinusin.

29.10, laupäev

Hommikul toimus ülikiire ärkamine ja kottide kokkupakkimine. Nimelt läks taevas täiesti mustaks ja kohe kui me viimased asjad olime saanud autosse, hakkas sadama paduvihma.

Jõudsime uuesti Oxkintoki püramiidi varemete juurde. Kompleks oli veel suletud. Tegime varjualuse all energiaharjutusi ja 5 tiibetlast. Ühel hetkel peatus meie juures kohalikke täis reisibuss ja üks mehhiklane üritas meile midagi väga kiires hispaania keeles selgeks teha. Loomulikult ei saanud me mitte mõhkugi aru. Pidevalt kordus sõna compensatio või midagi säärast. Lõpuks taipasime, et nemad, st kogu bussitäis mehhiklasi oli meie öise magamiskoha maisilehtedest puhtaks teinud. Nojah, need jäid meist tõesti maha, sest hakkas ju sadama. Ja nüüd on neil õigus saada selle eest kompensatsiooni. Seda nad ka said, tervelt 100$. Ju oli sobiv summa, sest mees läks bussi tagasi ja ära nad sõitsidki.

Kell 8 saime püramiidi juurde sisse. Käisime erinevate ehitiste juures ringi. Mul oli jälle peavalu ja mõte, et kas nüüd jääbki nii. Lobisesin Mariliisiga ja mingile tema mõtteavaldusele vastasin: „Me keegi ei tee mitte kunagi vigu. Me teeme erinevaid valikud, aga need ei ole mitte kunagi vead.“ Ohh, oleksin ma sel hetkel teadnud, kui tähenduslikuks need sõnad minu enda jaoks kohe saavad.

Olime jõudnud platsi kõige suurema ehitise juurde. Hakkasime selle otsa ronima. Ette viimast platvormi valdas mind jube imelik tunne. Ütlesin selle ka välja: „Täitsa lõpp, mul on tunne, et ma olen siin enne olnud.“ Saanud selle lause välja öelda, vajusin nagu rusikahoobi saanuna ühele küljeplatvormile istuma. Õigupoolest kössitama, see oleks kõige õigem tolle istumisviisi kirjeldamiseks. Järgmine mõte oli: „Ei, mu jumal, see ei ole võimalik, palun ei. Neid ei ole enam siin, mitte kedagi ei ole enam siin.“  Elasin läbi kõige ehtsamat deja vu-d. Kogesin seda pooleldi filmina ja pooleldi tunnetena. Üheaegselt nägin ennast kõrvalt ja elasin tunnetena enda sees läbi.

On aeg aastatuhandeid tagasi. Ma olen tulnud kusagilt kaugelt….koju. Olen eelnevalt teinud mingi valiku ja otsuse. Ning selle otsuse tulemusena olen täiesti üksi, minu rahvas on viimseni kadunud.  Jube ahastus, meeletu kurbus – ma tegin midagi valesti, ma olen milleski süüdi. Milles, ma ei tea. Ma ei tea, milline oli too otsus ja mis juhtus edasi. Tean ainult, et olen täiesti üksi, ilma oma rahvata, ja tunnen meeletut ängi.

Kuulsin hägusalt, kuidas Ralf hakkas üleval püramiidi katusel meditatsiooni tegema. Läksin ka ise meditatsiooni sisse. Kohtusin seal oma Teejuhiga. Nagu tavaliselt, ütles ta seekordki lakooniliselt mõne lause: „Keegi ei tee vigu. Suure Plaani kohaselt oli kõik õige. Jah, sinu rahvas kadus ja sel oli seos sinu otsusega, aga nii pidigi minema.“ Minu küsimuse peale, et mis ja kuidas siis tegelikult juhtus, vastas ta ainult: „Sa kogesid seda, mida vaja oli. Pole mõtet lihtsalt uudishimutseda:“ Ja läinud ta oligi. Ju oli tal õigus. Siiski oli too kurbus ja ahastus minus nii tuntavalt olemas.

Ülejäänud hakkasid püramiidi otsast alla tulema. Mina ei suutnud ennast veel liigutada ja jäin oma platvormile edasi kössitama. Kui kõik olid lahkunud, tõusin püsti. Vasakult poolt püramiidi hakkas paistma päike. Astusin ka ise sinnapoole….ja sain uue rusikahoobi makku. See on kõige täpsem kirjeldus tundest, mida suudan sõnadega edasi anda. Soe ja silmipimestav päike püramiidi vasakul küljel. Sealt kohast, täpselt samasuguses varahommikuses päikesepaistes, hüppasin ma tolles elus alla ja läksin Ära.

Selline siis nägi välja too püramiid, tänud Annele pildi eest.

Üritasin ennast uuesti koguda ja sammusin mööda püramiidi alla. Kõik meie grupi liikmed olid kusagile haihtunud. Ma olin täiesti üksi keset erinevate püramiidide platsi. Sain aru, et minu kogemus ei ole veel lõppenud. Universum otsustas, et mul on vaja kogeda ka selles elus olevana todasama tunnet – üksi keset püramiide. Mitte kedagi ei ole silmapiiril. Loomulikult, sain mõistusega aru, et kõik meie grupi liikmed on kusagil siinsamas, neid pole lihtsalt näha. Meenus eelmisel aastal uuesti läbitud sünnikanali protsess, ja Universumi poolt täpselt sünkroniseeritud ühesugused välised olud nii minu tegelikul kui taaslavastatud sünnihetkel.

Ühel hetkel olin jälle grupist ümbritsetud. Ülejäänud aeg kuni ärasõiduni möödus minu jaoks suht hägusalt. Ma tahtsin olla üksi ja vaikuses, ja oma kogemist ei olnud ma lihtsalt suuteline  jagama. Minu peavalu oli täiesti kadunud. Ju olid ka Ralfi eelmisel päeval tehtud toimetused minuga mõju avaldanud. Meenutades Ralfi sõnu – midagi väga vana ja külmunut oli ta suutnud eile üles sulatada.

Järgmine peatuspaik oli Uxmali püramiid. Need olid suured, uhked ja ilusad – nagu kindluslossid.

Erinevalt paljudest teistest varemetest olid sealsed ehitised ja kirjad ning kaunistused neis väga hästi säilinud. Seintel oli hästi palju kirjasid. Mõned neist meenutasid meie ürgseid kindakirju. Ralfi seletuse järgi sümboliseerivad need inimese DNA-kaksikheeliksit, milles üks suundub üles (Taevasse) ja teine alla (Maasse). Inimene on ühekorraga nii vaimne kui maine olend.

Peale Uxmali sõitsime edasi Munasse. Jah, täpselt sellise nimega oligi too linn. Söögikohaks otsisime jälle tänavaputka. Oli meeletult palav ja söögikohas kõrgus külmkapp. Tellisime toidu ja joogid, jookidele lisasime sõna „rapido“. Olime selle eelnevalt selgeks saanud, tähendas see „kiiresti.“ Paksukesed ema ja tütar askeldasid küll ülikiirelt, aga meie „rapido bebidas“ ehk tõlkes „joogid kiirelt“ ei paistnud kusagilt. Kordasime seda veel mõned korrad, aga tulemusteta. Nagu pärast selgus, toodi meie jooke kusagilt kaugemalt. Ei teagi, mida nende külmkapp sisaldas, sest ka hiljemalt ei näinud ma kunagi, et seda oleks avatud :D.

Lõpuks aga saime nii joogid, mis oli tõeliselt ülihead, ülikülmad ja imevärske maitsega apelsinimahlad, kui ka toidu- „panuchod“ kätte. Viimati olime ju söönud rohkem kui 24 tundi tagasi, nii et lasime toidul hea maitsta.

Kõhud täis, hankisime järgnevateks aegadeks ka sööki. Ostsime turult üliodavaid banaane, 8$ kilo, saiakesi, juustu ja ohtralt vett. Toidukraam varutud, hakkasime sõitma vihmametsas asuva Palenque poole. Ainus kaart, mida kõik juhid järgisid, oli Google Mapist välja prinditud A4 leht, mõõtkavas 1,5cm-100km. Ju käis enamus orienteerumisest puhtast intuitsioonist.

Teel peatas meid ka sõjaväekontroll – mustad mornid mehed suurte mustade vintpüssidega. Meid loeti autos üle, leiti, et 9-kohalises autos on 10 reisijat väga ok. Siiski, midagi oli valesti ka, ja algas trahvi nõudmine. Kõige lihtsam oli teha nägu, et mitte midagi ei saa aru. Paari minutiga oli 800$-st saanud 200$-line nõudmine, mille me ka rahuldasime.

Ööbisime seekord ookeani kaldal, Champhioni lähistel. Vaatamata ülitugevale tuulele olid liikvel parmusuurused sääsed. Vahetasime suure rohuga koha veelgi tuulisema liivariba vastu päris rannal. Sääski see väga ei heidutanud. Tuul oli tõesti ülikõva, heitsin magamiskotti magama koos fliisi ja buffiga. Enne magamajäämist toksisin kodustele ja mõnele sõbrannale sõnumeid.