29.10, laupäev

Hommikul toimus ülikiire ärkamine ja kottide kokkupakkimine. Nimelt läks taevas täiesti mustaks ja kohe kui me viimased asjad olime saanud autosse, hakkas sadama paduvihma.

Jõudsime uuesti Oxkintoki püramiidi varemete juurde. Kompleks oli veel suletud. Tegime varjualuse all energiaharjutusi ja 5 tiibetlast. Ühel hetkel peatus meie juures kohalikke täis reisibuss ja üks mehhiklane üritas meile midagi väga kiires hispaania keeles selgeks teha. Loomulikult ei saanud me mitte mõhkugi aru. Pidevalt kordus sõna compensatio või midagi säärast. Lõpuks taipasime, et nemad, st kogu bussitäis mehhiklasi oli meie öise magamiskoha maisilehtedest puhtaks teinud. Nojah, need jäid meist tõesti maha, sest hakkas ju sadama. Ja nüüd on neil õigus saada selle eest kompensatsiooni. Seda nad ka said, tervelt 100$. Ju oli sobiv summa, sest mees läks bussi tagasi ja ära nad sõitsidki.

Kell 8 saime püramiidi juurde sisse. Käisime erinevate ehitiste juures ringi. Mul oli jälle peavalu ja mõte, et kas nüüd jääbki nii. Lobisesin Mariliisiga ja mingile tema mõtteavaldusele vastasin: „Me keegi ei tee mitte kunagi vigu. Me teeme erinevaid valikud, aga need ei ole mitte kunagi vead.“ Ohh, oleksin ma sel hetkel teadnud, kui tähenduslikuks need sõnad minu enda jaoks kohe saavad.

Olime jõudnud platsi kõige suurema ehitise juurde. Hakkasime selle otsa ronima. Ette viimast platvormi valdas mind jube imelik tunne. Ütlesin selle ka välja: „Täitsa lõpp, mul on tunne, et ma olen siin enne olnud.“ Saanud selle lause välja öelda, vajusin nagu rusikahoobi saanuna ühele küljeplatvormile istuma. Õigupoolest kössitama, see oleks kõige õigem tolle istumisviisi kirjeldamiseks. Järgmine mõte oli: „Ei, mu jumal, see ei ole võimalik, palun ei. Neid ei ole enam siin, mitte kedagi ei ole enam siin.“  Elasin läbi kõige ehtsamat deja vu-d. Kogesin seda pooleldi filmina ja pooleldi tunnetena. Üheaegselt nägin ennast kõrvalt ja elasin tunnetena enda sees läbi.

On aeg aastatuhandeid tagasi. Ma olen tulnud kusagilt kaugelt….koju. Olen eelnevalt teinud mingi valiku ja otsuse. Ning selle otsuse tulemusena olen täiesti üksi, minu rahvas on viimseni kadunud.  Jube ahastus, meeletu kurbus – ma tegin midagi valesti, ma olen milleski süüdi. Milles, ma ei tea. Ma ei tea, milline oli too otsus ja mis juhtus edasi. Tean ainult, et olen täiesti üksi, ilma oma rahvata, ja tunnen meeletut ängi.

Kuulsin hägusalt, kuidas Ralf hakkas üleval püramiidi katusel meditatsiooni tegema. Läksin ka ise meditatsiooni sisse. Kohtusin seal oma Teejuhiga. Nagu tavaliselt, ütles ta seekordki lakooniliselt mõne lause: „Keegi ei tee vigu. Suure Plaani kohaselt oli kõik õige. Jah, sinu rahvas kadus ja sel oli seos sinu otsusega, aga nii pidigi minema.“ Minu küsimuse peale, et mis ja kuidas siis tegelikult juhtus, vastas ta ainult: „Sa kogesid seda, mida vaja oli. Pole mõtet lihtsalt uudishimutseda:“ Ja läinud ta oligi. Ju oli tal õigus. Siiski oli too kurbus ja ahastus minus nii tuntavalt olemas.

Ülejäänud hakkasid püramiidi otsast alla tulema. Mina ei suutnud ennast veel liigutada ja jäin oma platvormile edasi kössitama. Kui kõik olid lahkunud, tõusin püsti. Vasakult poolt püramiidi hakkas paistma päike. Astusin ka ise sinnapoole….ja sain uue rusikahoobi makku. See on kõige täpsem kirjeldus tundest, mida suudan sõnadega edasi anda. Soe ja silmipimestav päike püramiidi vasakul küljel. Sealt kohast, täpselt samasuguses varahommikuses päikesepaistes, hüppasin ma tolles elus alla ja läksin Ära.

Selline siis nägi välja too püramiid, tänud Annele pildi eest.

Üritasin ennast uuesti koguda ja sammusin mööda püramiidi alla. Kõik meie grupi liikmed olid kusagile haihtunud. Ma olin täiesti üksi keset erinevate püramiidide platsi. Sain aru, et minu kogemus ei ole veel lõppenud. Universum otsustas, et mul on vaja kogeda ka selles elus olevana todasama tunnet – üksi keset püramiide. Mitte kedagi ei ole silmapiiril. Loomulikult, sain mõistusega aru, et kõik meie grupi liikmed on kusagil siinsamas, neid pole lihtsalt näha. Meenus eelmisel aastal uuesti läbitud sünnikanali protsess, ja Universumi poolt täpselt sünkroniseeritud ühesugused välised olud nii minu tegelikul kui taaslavastatud sünnihetkel.

Ühel hetkel olin jälle grupist ümbritsetud. Ülejäänud aeg kuni ärasõiduni möödus minu jaoks suht hägusalt. Ma tahtsin olla üksi ja vaikuses, ja oma kogemist ei olnud ma lihtsalt suuteline  jagama. Minu peavalu oli täiesti kadunud. Ju olid ka Ralfi eelmisel päeval tehtud toimetused minuga mõju avaldanud. Meenutades Ralfi sõnu – midagi väga vana ja külmunut oli ta suutnud eile üles sulatada.

Järgmine peatuspaik oli Uxmali püramiid. Need olid suured, uhked ja ilusad – nagu kindluslossid.

Erinevalt paljudest teistest varemetest olid sealsed ehitised ja kirjad ning kaunistused neis väga hästi säilinud. Seintel oli hästi palju kirjasid. Mõned neist meenutasid meie ürgseid kindakirju. Ralfi seletuse järgi sümboliseerivad need inimese DNA-kaksikheeliksit, milles üks suundub üles (Taevasse) ja teine alla (Maasse). Inimene on ühekorraga nii vaimne kui maine olend.

Peale Uxmali sõitsime edasi Munasse. Jah, täpselt sellise nimega oligi too linn. Söögikohaks otsisime jälle tänavaputka. Oli meeletult palav ja söögikohas kõrgus külmkapp. Tellisime toidu ja joogid, jookidele lisasime sõna „rapido“. Olime selle eelnevalt selgeks saanud, tähendas see „kiiresti.“ Paksukesed ema ja tütar askeldasid küll ülikiirelt, aga meie „rapido bebidas“ ehk tõlkes „joogid kiirelt“ ei paistnud kusagilt. Kordasime seda veel mõned korrad, aga tulemusteta. Nagu pärast selgus, toodi meie jooke kusagilt kaugemalt. Ei teagi, mida nende külmkapp sisaldas, sest ka hiljemalt ei näinud ma kunagi, et seda oleks avatud :D.

Lõpuks aga saime nii joogid, mis oli tõeliselt ülihead, ülikülmad ja imevärske maitsega apelsinimahlad, kui ka toidu- „panuchod“ kätte. Viimati olime ju söönud rohkem kui 24 tundi tagasi, nii et lasime toidul hea maitsta.

Kõhud täis, hankisime järgnevateks aegadeks ka sööki. Ostsime turult üliodavaid banaane, 8$ kilo, saiakesi, juustu ja ohtralt vett. Toidukraam varutud, hakkasime sõitma vihmametsas asuva Palenque poole. Ainus kaart, mida kõik juhid järgisid, oli Google Mapist välja prinditud A4 leht, mõõtkavas 1,5cm-100km. Ju käis enamus orienteerumisest puhtast intuitsioonist.

Teel peatas meid ka sõjaväekontroll – mustad mornid mehed suurte mustade vintpüssidega. Meid loeti autos üle, leiti, et 9-kohalises autos on 10 reisijat väga ok. Siiski, midagi oli valesti ka, ja algas trahvi nõudmine. Kõige lihtsam oli teha nägu, et mitte midagi ei saa aru. Paari minutiga oli 800$-st saanud 200$-line nõudmine, mille me ka rahuldasime.

Ööbisime seekord ookeani kaldal, Champhioni lähistel. Vaatamata ülitugevale tuulele olid liikvel parmusuurused sääsed. Vahetasime suure rohuga koha veelgi tuulisema liivariba vastu päris rannal. Sääski see väga ei heidutanud. Tuul oli tõesti ülikõva, heitsin magamiskotti magama koos fliisi ja buffiga. Enne magamajäämist toksisin kodustele ja mõnele sõbrannale sõnumeid.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s