2.11, kolmapäev

Hommikune ärasõit oli tavapäraselt kiire. Mul oli öösel suht kehv olemine, iiveldas ja kurk oli valus. Hommikusöögiks oli 10 tabletti sütt ja veidi jogurtit. Sõitsime giidi juhendamisel indiaaniküladesse.

Esimene meenutas veidi meie Rocca al Mare majamuuseumi. Oli suht ehe ehitis – keset suurt tuba laius lõke koos betoonist plaadiga, mille peal keedeti nii kohvivett kui valmistati tortillasid. Korstnat ei olnud, suits väljus katuse ja seina vahele jäetud avadest. Nujah, kui väljus, enamus ei väljunud kusagile, olime suitsupilvede sees.

Giid rääkis küla elustiilist. Tüdrukud lähevad mehele 14-16 aastaselt. Nende ainus eesmärk on sünnitada ja üles kasvatada 8-12 last, õppida kangast kuduma ja see turul maha müüa. Külakool oli paar-kolm aastat. Selle eesmärgiks oli õpetada veidi hispaania keelt (iga küla rääkis oma dialekti), kauplemise jaoks algset matemaatikat ja oligi kõik. Njah, mõeldes oma tütrele, suht trööstitu väljavaade. Aga vaevalt nad unistavadki Eestisse (või mujale) reisimisest ja kõigest sellest, mis Euroopa inimese ellu kuulub. Kohaliku maja perenaine oli 26-aastane, giidi jutu järgi mehele minemiseks juba liiga vana. Giid ise oli tollest külast välja kasvanud, lüheldane 34-aastane mees. Ta olla 7-aastaselt tööle hakanud ja seadnud endale eesmärgiks külast välja saada. Õppis hetkel Mexico City ülikoolis inglise, hispaania keelt ja veel 2 maia dialekti. Tema eesmärgiks oli kunagi õppida ka Euroopas. Kõik ülejäänud tema 11 õde-venda elasid ikka tavapärast elu sellessamas külas.

Järgmise küla keskuses oli suur indiaanikirik. Hunnik mehi valgetes lambanahka meenutavates hõlstides tegeles kirikukellade helistamisega. Meile oli rangelt keelatud pildistada nii neid mehi kui kirikut seestpoolt. Kirik oli seest kaetud nuluokastega. Enamus pühakuid oli naissoost. Kõik nägid välja nagu odavad plastmasskujud hiina poes. Kristus oli samasuguse kitšiliku plastmassnukuna klaaskirstus ja millepärast oli tema ümber tohutu hunnik erinevaid laste jalanõusid. Kahjuks unustasin küsida, et miks need nii olid.

Kuna oli ikka veel Surnute päev (õigupoolest siis päevad), külastasime ka kohalikku surnuaeda. See jättis vähemalt minule väga trööstitu mulje. Hauakääpad olid kohendatud kõik kõrgeteks kääbasteks. Igal pool laiusid peiulillede (nende surnulillede) suured kimbud ja ka lihtsalt õielehed. Haudade vahel söödi, mandariine pakuti ka nii tervelt kui koorituna hauasolijale. Lisaks oli väga populaarne jook Pepsi Cola. Kõikjal vedelesid lisaks mandariinikoortele tühjad Pepsipudelid ja papptaldrikud. Kogu vaatepilt oli midagi surnuaia ja prügimäe vahepealset. Igal juhul nentisin ma, et ma võin küll vajadusel Mehhikos elada, aga sinna matta mind ei tohi. Siis tulen surmkindlalt kummitama 🙂

Hakkasime samal päeval tagasi sõitma Palenquesse. Ööbisime samas cabanas ja adminni-tüdruk aksepteeris enda antud paberit, kus oli kirjas, et me juba oleme toa eest maksnud. Meie tuba oli kinni, saime toa kõrvalmajja. Selle all mürras pumbajaam, mis tõenäoliselt pumpas vett kogu kompleksile. Müra oli pehmelt öeldes vastikult kõva.

Leppisime kokku, et järgmisel päeval lähme koos giidiga džungliretkele. Õhtul nautisime musa kohalikus baaris ja tantsisime nagu kuumadele eestlastele kohane.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s