3.11, neljapäev

Hommikul magasime tavapärasest kauem. Ärkasime alles kell 8. Sõime ja tegime Ralfi juhendamisel kose juures meditatsiooni.

Mõne aja pärast ühines meiega maiast giid. Tõeline džungli-Jones – pikkade mustade juustega, sale ja väike.

Asusime džunglirännakule. Enne teeleminekut pani giid meile südamele, et me vaataksime, kuhu astume ja ka millest kinni võtame. Nagu selgus, oli mõne puu tüvi kaetud väga valusate okastega. Legendi järgi oli elanud 2 venda – üks oli hea vend, kes aitas inimesi. Temast sai peale surma nn punane puu, millel olid raviomadused. Teine vend armastas kõigile käkki keerata ja oli lihtsalt vastiku iseloomuga. Tema surmajärgne kehastus oligi too okastüvega puu.

Nägime ka maiade püha puud – sevva´t. Vähemalt nii too maiast giid seda hääldas. Kas see võiks olla sekvoia, jäi välja selgitamata. Sevva oli ülisirge ja sileda tüvega, küündides kõrgele taevasse. Maiade pärimuse järgi on see Elu puu, mis ühendab endas Maad ja Taevast. Kuna puu asus teerajast veidi eemal, ei näinudki me tema võra ja lehti, meie ees kõrgus ainult tüvi. Mul oli pärast natuke kahju, et me ei läinud lähemale, et oleks teda tervikuna näinud.

Teel kohtasime veel sinist sisalikku, mõnda liblikat ning hulganisti huvitava olemisega puid. Nägime ja kuulsime ka möira-ahve suht lähedalt. Giid rääkis meile legendi möira-ahvide tekkest. Olid kord elanud inimesed, kes lakkamatult olla Jumalale kurtnud oma rasket elu ja nõudnud paremat. Jumal oli siis ühel päeval küsinud, et mida te tahate. Me tahame elada kõrgel avaras looduses, liikuda graatsiliselt ja et me ei sõltuks ööst ega päevast. Ja Jumal muutiski inimesed möiraahvideks, kes elavad kõrgel puude otsas, liiguvad graatsiliste hüpetega ja võivad üleval olla nii ööl kui päeval. Aga nagu ikka viriseda armastavad olendid, ei olnud noodki selle muutmisega rahul, ja nii me kuulemegi ööl kui päeval, kuidas nad jälle Jumalalt mingit muutust nõuavad.

Jõudsime välja džunglis asetsevatele varemetele, võtsime seal istet ja maia rääkis veidi maiade ajaloost ning tollase kõige tuntuma valitseja Pakal Suure elust. Kui Pakal oli alles imik, seoti tema pea 2 lauajupi vahele, et anda näole ja peale vastav vorm. Väikese poisina seoti talle ümber pea mingi moodustis, mis hoidis pendlit kõlkumas lapse nina juures. Keskendudes pendlile, aktiviseeruvad inimese mõlemad ajupoolkerad ja inimene on selle tulemusena kõigil aladel tunduvalt võimekam. Pakal´i esimene õpetaja oli tema ema, kes viis last hästi palju loodusesse, õpetas teda märkama ja hoolima kõigest enda ümber olevast. Maia õpetas meile sama süsteemiga matemaatikat, kui oli õppinud Pakal. Süsteem oli kuidagi logaritmiline (mitte, et ma väga logaritmidest midagi teaksin) ja minu jaoks suht arusaamatu (vt eelmistes sulgudes kirjutatut). Pakal´i valitsemisaeg oli maia rahvale edukas, Palenque (tollane Baakal) oli üks tolleaegseid võimsamaid linnu. Pakal nägi ette ka hispaanlastest vallutajate tulekut. Peale Pakal´i surma riigi võimsus ja mõjukus vähenesid.

Veel rääkis mees maiade ajaarvamise tsüklitest ja kalendrist, ka paljukuuldud maailmalõpu saabumisest. Minu jaoks jäi kõlama väide, et ajastu küll lõpeb, aga ega aeg sellepärast otsa ei saa. Algab uus ajastu, milleski erinev, kui eelmised. Maia rõhutas ka seda, et pole mõtet minna metsa mõnda šamaani otsima. Need inimesed, kes on otsustanud oma elu veeta vihmametsa, ei ole leitavad, kui nad seda ise ei otsusta. Nii et kui šamaan tahab sinuga ühendust võtta, siis ta seda ka teeb, muidu mitte 🙂

Tuuri lõpetuseks läksime metsas asuva kose juurde ujuma. Ma polegi varem üheski koses ujunud. Ralf tegi ettepaneku, et tema jääb metsa veel pikemalt, kas keegi tahab temaga koos jääda. Grupp jagus umbes pooleks. Äraminejad läksid koos giidiga meie ööbimiskohta, 7 inimest, mina nende hulgas, jäime metsa.

Kogu loodus, kosk oma mühaga ja kaugemalt kostvad linnuhääled kutsusid mediteerima. Sättisin ennast istuma kose äärde kivile. Oli super tunne, lihtsalt OLLA. Mõne aja pärast, sügavamale meditatsiooni vajudes ilmus jälle mu ette minu vaimne Teejuht, kes ütles, et väravad on minu jaoks avanenud, nüüd on minu enda töö edasi tegutseda. “Keskendu 3 silma tšakrale”, oli viimane lause ja ta läks. Napisõnaline noormees, nagu ta alati on olnud 🙂

Mõne aja möödumisel pakkus Ralf minna kose juurest tagasi metsa ja puudega juttu ajada. Esimese puuga ei saanud ma üldse kontakti. Teine, mis oli nn „minu puu“ (too suurte laineliste juurtega, millistega ma terve Mehhiko-reisi tundsin erilist sidet), ühines minuga kohe. Küsisin tema käest, miks ma olen Mehhikos. Ta vastas: „Sa oled kaitstud, alati ja igas olukorras.“ Puude vastused on alati väga loogilised, isegi siis, kui see esimesel hetkel nii ei tundu 🙂

Järgmise puuna otsisime sevva´t. Kuna me keegi ei teadnud, milline tolle latv ja lehed välja näevad, katsusime leida lihtsalt intuitsiooniga. Veidi eemal teerajalt üks selline paistiski. Läksime sinna lähedale, ja olime ikka suht kahtlevad. Aga siis, puule veidi teise nurga alt lähenedes, ütlesime Ralfiga ühest suust: „Vau, milline energia!“ See oli tõesti sõnulseletamatult võimas, totaalne energiavool, mis puult meie poole voogas, ja kuidagi kuninglik. Mul oli lausa ebamugav tema vastu istuda, oleksin tahtnud kas põlvitada või kummardada. Täitsa sürr kogemus, ühegi inimesega pole mul kunagi säärast tunnet tulnud. Aga ega ma pole ka ühegi kuninga kõrval seisnud :D. Kuna mul ikka kripeldas too püramiididel saadud kogemus ja tunne, et ma olen midagi väga valesti teinud, siis vestlesin tolle puuga sel teemal. Ma sain temalt õnnistuse edasiseks eluks. Kõik oli olnud õige, nagu mulle ka eelnevalt oli öeldud.

Kolmandaks puuks valisin tolle „hea venna“ – punase puu. Rääkisin temaga, et ta on nii vana ja võimas, ja näinud nii paljusid, kes tema juures on abi käinud küsimas. Võib-olla mõned ei väärigi tema abi, kuidas ta ikka suudab kõiki aidata. „Vabane egost. Vaatle kõike Vaatleja, mitte Ego pilguga,“ oli tema sõnum mulle.  Viimane puu oli sama lakooniline kui eelmised. Temaltki vaid üks lause: “Näe valgust  kõigis inimestes.“

Oli juba väga pime, kui me džunglist välja tulime. Aga meie seiklused ei olnud veel lõppenud. Ralf tegi ettepaneku minna pimedas uuesti püramiidide otsa. Nii mõnedki meie hulgast olid ju unistanud magamisest püramiidide katusel. Nüüd oli see võimalus, sest need olid meie retke jooksul esimesed varemad, mille ümber ei olnud piirdeaeda. Sissepääs oli vähemalt näiliselt vaba.

Asusime siis teele. Mitte just väga seaduskuulekas tegu, aga eks osa seadusi olegi selleks tehtud, et neid rikkuda. Teekonna algus möödus kottpimedas. Vedas, kui eeskäija kandis seljas või jalas midagi heledat, mis natukenegi helendas. Sest sissepääs varemetesse oli ju ainult näiliselt vaba. Tegelikult oli enne varemeid pikalt treppe, sildu, koski jms. Minu jaoks kõige ekstreemsem oli esimese silla ületamine. Kottpimedas minna üle silla, millel ei ole käsipuid, silla all on väike kuristik koos voolava kosega, palun väga 🙂 Kandsin prillide asemel läätsi, millega pimedas ei näe just väga hästi. Ja olin pidevalt käpuli ja teistel jalus, katsudes, kus kohas sild äärest ära lõpeb, et ma otse kuristikku ei sammuks. Ma ei teagi, kas ülejäänud nägid midagi, igal juhul keegi teine sillal ei käputanud. Õnneks ütles Anne ühel hetkel, et silla kohal on trossid ja neist saab ka kinni võtta. Need olid tõelised abimehed ja tänu neile sai ka minu poolt see sild lõpuks ületatud. Kogu järgmine teekond möödus selles vaimus, et Ralf läks ees, andis järgnejale teada, mis ees ootab. Näiteks aste alla, siis pikk aste alla, mõni aste hästi kitsas. Ja kõik ülejäänud kordasid seda nagu mantrat enda järel tulijale. Tegelikult oli täiskuuöö, aga kuna viibisime vihmametsas, siis oli kogu loodus nii lopsakas, et mingit Kuud ei paistnud läbi lehtede.

Püramiidide juurde jõudes olime nagu tõelised indiaanlased – käisime tasahilju mööda muru, mitte killustikteed, et olla võimalikult märkamatud. Ronisime kõige kõrgema püramiidi tippu. See oli kuninglik tunne koos mõnusate reisikaaslastega kõlgutada täiskuuvalgel püramiidi tipus jalgu ja nautida all laiuvat avarust. Püramiid asus piisavalt kõrgel ja puudest eemal, nii et vihmametsa lopsakus ei seganud vaadet.  Istusime seal vaikuses pea tunni või rohkemgi. Siis küsis Ralf, kas võiks asuda koduteele. Ma oleksin küll olnud nõus istuma seal veel tunde, aga sain aru, et ei ole väga tark tegu jääda hommikuni. Olime ju niigi keelatud alal. Hiilisime väljapääsu poole kasutades muru sammumüra leevendamiseks. Tagasi minnes kordus kõik nagu tulles – esimesed valgustasid tagumisi, kuhu, kuidas ja mismoodi astuda :). Valgemaks polnud vahepeal läinud.

Mööda maanteed cabana poole sammudes oli meile ette nähtud veel üks seiklus. Nimelt peatas meid umbes kilomeeter peale varemeid sõjaväepatrull. Nagu ikka mornid mustad mehed suurte vintpüssidega. Aga meie ainult naeratasime neile 🙂 Ütlesime, et oleme meditatsioonigrupp, tulime džunglist. Ei, ei mingeid varemeid. Meie rääkisime inglise, nemad hispaania keelt. Peris huvitav keskustelu oli. Nad püüdsid meile selgeks teha, et me ei oleks tohtinud peale kella 6 enam teedel jalgsi liigelda, mingi sõjaväeline kord või miskit säärast. Kell oli 10 õhtul. Lõpuks näitas Kalev nende veenmiseks kaamerast endatehtud videod. Lõpukaadrites oli näha, kuidas Ralf kose taustal energiaharjutusi teeb ja möira-ahvilikult karjub. Järgmine kaader näitas meid kõiki puid kallistamas. Igal juhul venisid mornide meeste ilmed aina itsitavamaks ja lõpuks ütlesid nad meile, et me võime lahkuda. Isegi raha ei tahtnud, see oli nüüd küll midagi uut. Ei tea, kas nad hakkasid kartma, et mingid hullud, hakkavad siin komandopunktis veel mediteerima, mis nendega siis peale hakata 😀

Tulime aga rõõmsalt kodu poole. Ühel hetkel märkasime meie grupi Martinit koos 2 kohalikuga. Meie hüüdmise peale tegi Martin väga imelikku nägu. Pärast selgus, et ta oli tulnud just ühelt meeletripilt, mille nood kohalikud olid talle korraldanud. Tundmatu aine suitsetamise tulemusena oli Martin näinud energiat ja muid asju ning arvas, et kuuleb taas hallutsinatsioone. Aga ei olnud meelepete, olime hoopis meie täitsa elusalt.

Cabanasse jõudes käisime dušši alla ja läksime sööma. Võtsime kolme peale pizza ja sõime selle lõpuks viiekesi ära. Olime saanud tagasi oma eelmisel korral kasutusel olnud toa, seega pääsesime sel ööl pumbajaamamürast. Toas jooksid ringi suured gekod ja mõned väikesed ka. Ja keegi oli näinud lutikat. Mis seal ikka, oleme nagunii looduse sees, mõni looduseosa võis olla ka ju toas.

Kokkuvõtteks võis öelda, et see oli parim päev terve Mehhiko reisi jooksul (kui too Oxkintoki kogemus siiski välja arvata). Ja selle seltskonnaga olen mina küll nõus Maailmalõppu minema 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s