Monthly Archives: mai 2012

23. 04, esmaspäev Sebrayo – Gijon 30km

Hommikune rada algab mudas. Meie eile pestud ja kuivatatud puhtad saapad on kohe samasugused porikänkrad nagu eilse teekonna lõpul. Katsume käia kõrgemal – kalduolevatel kitsastel teeäärtel. Seal on vähem muda, aga need ääred on järsult kaldu. Nimetame sellist käimist kärbestamiseks – viltustel seintel käia suutvate kärbeste auks.

AK küsib, et kas me tõesti peamegi siin mudas käima. K vastab selle peale, et jah, mõnikord me peamegi mudas käima. Mina ei ole nõus, nagu ikka moodustame oma mõtetega opositsiooni. Ütlen, et me ei pea mudas käima. Mida rohkem me suudame äärtel käia, seda vähem on pori. Aga äärtel käimine nõuab tasakaalu ja harjutamist, see on raske. Saan aru, et need mõtted kehtivad mitte ainult raja kohta, vaid üldse elus. Mida loovam ebaharilikes situatsioonides oled, seda vähem pead poris rühkima.

Mul on seljas eilne must ja higine särk. Kuna niipalju sooja ei ole, et igal õhtul saaks pesu kuivatada, peseme riideid nii harva kui võimalik. Vahepeal tunnen, et haisen täiega, peaaegu nagu too mõned päevad tagasi rongis kohatud palverändur. Nagu sellest veel vähe oleks, saan tunnise intervalli tagant mobiilikõnesid firmalt, kes pakub luksuslikku Šveitsi pesu :D.

Ühel hetkel tõdeme, et oleme jälle ära kaotanud suundanäitavad kollased nooled. Tee vonkleb mööda mäenõlvu aina üles ja alla. Meie juures peatub üks auto ja selle juht ütleb, et oleme tulnud täiesti valesti. Tagasi minnes ja uuesti mäest üles ronides läbime pea 6km topelt. Enamus sellest on jälle kitserada ikka üles ja üles. Siis leiame suundanäitava kollase noole, aga see on vale nool. Ja näitab meie jaoks vale suunda. Siit läheb läbi mitu erinevat caminot ja nooli on rohkem kui vaja.

Majadel on uste küljes rippuvad kotid ja kotikesed, kuhu pannakse varahommikul värske sai. Ohh, tahaks säärast teenust Eestisse ka 🙂

Teel on hästi palju muda ja kive. Väike mägiojake, kust ulatuvad õnneks kivid välja. Nende peal hüpeldes siis üritamegi edasi liikuda. Ilm lollitab meid ka. Nagu üritan oma märgi sokke seljakoti peal kuivatada, nii hakkab sadama. Panen sokid kotti, tuleb päike välja. Kui võtame joped ära, sest päikesega on palav, läheb päike pilve taha ja puhuma hakkab tugev ja külm tuul. Nii me teekond koosnebki suures osas peatumis-ja riietumispausidest.

Veel veidi ekslemist, teejoomine väikses ettejäävas külakeses ning viimane mäenõlv.

Oleme kohal Gijoni eeslinnas Ponticas. Võtame sealses noortehostelis toa 3€ eest. Saame meile 3-le 6-kohalise kämpingumajakese. Dušširuumid asuvad eemal õuemajakeses, õnneks on seal piisavalt sooja vett. Kämpingus on ka töötav elektriradikas – hiphiphurraaa!! Saan pesta ja kuivatada oma riideid, sh haisvat särki.

Õhtust lähme sööma kohalikku restorani koos Ulrikega. Äkki me ei näegi teda rohkem, sest plaanime võtta Gijonis ühe puhkepäeva. Tema läheb homme edasi. Õhtusöögiks võtame suure hunniku toorsalatit ja hirmsuure tortilla 4 peale. Maitseb hästi. Magan üle tüki aja ülemisel naril – tundub, et seal on rohkem õhku. Asjad vedelevad alumisel naril, nii hea on laiutada.

22. 04, pühapäev Ribadesella – Sebrayo 32km

Öösel magasin väga hästi, olen hommikuks täiesti välja puhanud. Heitsin magama juba kell 9 õhtul. Saame normaalselt minema, õnneks ka ei saja.

Mõnda aega käime mööda ookeaniäärt, siis algavad taas kitserajad. Mitte küll nii äärmuslikud kui tol päeval Santonast Güemesesse minnes, aga selle eest väga-väga porised. Ilm on täna hästi ilus. Vahepeal küll tibutab pisut, aga seda on õnneks vähe. Räägin vihmaga, et ta jätaks tänase päeva vahele. Ja tuulega, et too aitaks pilvi meie kohalt ära ajada. Nii lähebki, üle tüki aja on ilus ilm.

Katsun rääkida ka meid saatvate puudega. Täna kohtasin üht tammehiiglast, kes oli üleni kaetud ringjate samblakuhilatega. Hästi ürgne ja võimas isend.

Päevateekonna lõpp on hästi ilus – terve km allaviivat rada, tee ääres ülivanad sammaldunud tammed. Rada on küll hästi porine, meie saapad on nagu porikänkrad. Vaatamata sellele naudime looduse lummust.

Alberguesse kohale jõuame kella 18.30-ks. Seekord on hästi väikene öömaja, kõigest 18 kohta. Saame peaaegu viimased kohad ja oleme selle üle väga õnnelikud. Kohe sisenedes kohtame Floriani – hüperaktiivset austria poisikest. Esimese 5 minuti jooksul pakub ta meile tänaõhtusel õhtusöögil osalemise võimalust, odavat öömaja Gijonis ja veel 7 asja. Ütleme talle, et õhtusöögil osaleme (nii tore, kui keegi on nõus süüa tegema ja meile jääb vaid mõnu see nahka pista), muid asju arutame hiljem. Süüa teevadki sakslased eesotsas Ulrikega, tavalist tuunikala – tomati-pastat. Väga hea oli. Õhtusöögilauas kohtame ka oma „prantsuse onu“, kes meile jogurteid ja apelsine välja teeb. Nii armas on olla koos tuttavate inimestega. Olen ka ise oma autistlikust vormist välja saanud ja suhtlen vabalt.

Prantsuse onu sokikuivatus -meetod, plaanin ka kasutusse võtta

21. 04, laupäev Poo de Llanes – Ribadesella 30km

Kõnnime alates 8.30-st kuni 16.30-ni, jälle paduvihmas. See vihm ei lõpe mitte kunagi. Ma  näen vahepeal ainult asjade ähmaseid piirjooni, prillid lihtsalt ei paista läbi. Kell 1 jõuame läbimärgadena ühte kohvikusse. Täpselt samal ajal tuuakse sisse crossaint´id – ülisuured, lõhnavad ja väga isuäratavad. Elu on siiski ilus 🙂

Uuesti teele asudes panen selga lisaks fliisile ja keebile ka jope, et natukenegi sooja saada. Käime peamiselt maanteel, sest oleme kaotanud oma kollased nooled. Sajab ja sajab, maailm on ümberringi hall.

Ribadesellasse sisenedes kohtume juba vana tuttava Ulrikega. Ta on meie vanune sakslannast peregrina, töötanud ka sotsiaalsfääris mitukümmend aastat ja nüüd naudib pool aastat vaba aega töötuna. Ta on pikkade jalgadega hästi sportlik ja jutukas. Temaga koos hakkame otsima oma tänaöist öömaja. Albergue asub rannaribas mingis rikkurite rajoonis, uhke suur hostel. On väga külm ja rõske. Kuna olen kõik oma sokid märjaks kandnud, kuivatan neid täna öösel jälle iseenda keha vastas.

Helistan õhtul Rihole ja saan teada, et tal on juhtunud eelmisel päeval jalaga õnnetus. Ta on haiglas, teda on opereeritud, vist on siiski kõik suht hästi. Saadan sõnumi oma sõbrannale, et ta Rihol silma peal hoiaks. Olen ise ju kaugel ja jään sinna veel pikaks ajaks.

Olen täna tõesti väsinud ja tujust ära. K ja AK lähevad puhkeruumi, kus on ka mingi kamin, teiste palveränduritega lobisema. Mina ei lähe, ei ole tuju. Eesootavad pikad ja rasked teed, nädalaid kestev paduvihm, kodune ärev olukord – kõik see väsitab. Tunnen ennast nagu lapsena autistliku erakuna – ei taha ega vaja kedagi enda ümber. Ainus tunne on, et jätke mind rahule. Keeran ennast suhteliselt vara magama

20. 04, reede Serdio – Poo de Llanes 5km

Nagu meil kombeks, venib hommik pikaks. Lahkume oma privaat-alberguest veidi enne 10 hommikul. Linnast välja saame kiiresti. Lähme aga mööda kollaseid nooli, mis viivad meid ühel heal hetkel…..rongijaama. Teed edasi ei ole, vähemalt mitte silmapiiril tabatava noole näol. Küll aga loeme sõiduplaanist, et 2 korda päevas (hommikul ja õhtul)  käigus olev rong tuleb 1 minuti pärast. Kui see ei ole Saatuse suunis minna veidi teed edasi rongiga, mis siis veel on? Pealegi, nagu ütles üks palverändur: „Not rain in the train.“ Sest sajab jälle hommikust peale.

Sõidame edasi 2 päeva teekonna kuni Llanesesse. Rongis kohtame üht hästi habetunud, väsinud ja räpast palverändurit. Ta käib vihmase ilmaga plätudega, seega on tõenäoliselt ta jalad katki. Njah, tema kõrval näeme meie veel täitsa puhtad ja kaunid välja.

Kohale saabudes joome hästi mõnusas  tänavakohvikus teed ja lõpuks saame ka oma kaua-oodatud crossaint´id. Millegipärast on nii K kui AK  tujust ära ja mõlemad räägivad vajadusest minna edasi üksi. Minu jaoks ei ole see lahendus väga lahe, sest ma ei näe ka oma uute prillidega väga kaugele (mõnikord on vaja kollaseid nooli tuvastada mitmekümne meetri kauguselt). Orienteerumisoskus on kah suht puudulik. Aga kui nii, siis nii, ju see saab olema hea õppetund. Õnneks keegi midagi väga konkreetset kokku ei lepi ja läheme seekord ikka koos edasi.

Käime läbi kohaliku Supermercado, ostame kotid jälle toitu täis ja hakkame otsima teed alberguesse. Suht laburünti pidi jõuame lõpuks kohale. Alberguet peab üliaktiivne Ivan, kes ei ole venelane, nagu ta meile kohe öelda jõuab. Majas on palju suuremaid ja väiksemaid tube, meie hõivame oma seltskonnaga ühe tagumise, mis ei ole läbikäidav. Saame seal esimest korda kasutada pesumasinat ja kõik oma pesu ära pesta. Kahjuks kuivatit ei ole ja õues hakkab jälle sadama. Seega tõmbame oma toa (kus meil õnnestub jälle seekord ainult kolmekesi olla) risti-rästi nööre täis ning magame märja pesu all. Ikka parem kui sokke ümber jalgade kuivatada. Toas on kohutavalt külm, vedeleme tekkide all ja üritame soojatunnet sisse saada.

Õhtusöögiks on mikrolaineahjus soojendatud tortillad ja hunnik toorsalatit. Joome ära minu viimase Jägermeistri. Õhtusöögi ajaks on hetkeks välja ilmunud ka päike ja kuna köögivärk asub väikeses aiasopis, võtan seal lamamistoolis päikest. Hetketine mõnu kõige selle vihma ja külma juures 🙂

Peale õhtusööki kaunistame veidi oma tuba. AK joonistab rasvakriitidega seinale (kõik toad on niiviisi ära kaunistatud) meie 3 kangelaslikult üles mäkke ronimas, Eesti lipp lehvimas meie kohal.  Juhuslikult joonistab ta selle juba olemasoleva sinise pilve alla – ime siis, et vihm ei lakka. Lisaks selgub telefonikõnest, et K sõbrad ja kliendid laulavad pidevalt „Veetleva leedi“ laulu vihmahoogudest. Uhh, tahan juba, et see vihm lõpeks.

Öösel näen õudusunenägusid ja magan hästi rahutult. Mind painavad ikka nood inkvisitsiooniteod, ma ei oska nende teadmistega ka mitte midagi tarka ette võtta. Ju tuleb see lihtsalt endasse integreerida, seda tunnistada ja selle läbi vabaks lasta.

19. 04, neljapäev Comillas – Serdio 18km

Hommikul venitame nagu ikka ja alustame käimist alles 9.30 (tagantjärele imestan, kuidas me säärase molutamisega üldse mingeid vahemaid suutsime läbida). Õnneks saame seekord kiiresti linnast välja. Nagu viimastel päevadel kombeks sajab vaheldumisi paduvihma ja paistab päike otse lagipähe. Kui keebi seljast võtad, siis kallab. Kui ei võta, paistab ülikuum päike, nii et keebiga on tõeline „viineri“tunne. Tundub, et nii päike kui vihm on võtnud nõuks meid narritada :). Korraks on ka tõeline orkaan – kõik läheb täiesti pimedaks ja tuul ulub metsikult. Õnneks kestab see vaid veidi aega.

Kallad kasvavad ja õitsevad Hispaanias kõikjal, enamasti prügimägedel. Nii ilusad lilled, huvitav, miks neid surnute lilledeks peetakse. Mulle küll meeldiks neid kingiks saada.

Teel olles satume jälle täiesti ookeani äärde. Vesi peksab ja vahutab kui vastu kallast peksab, kallas moodustab seal kolmnurga. Kolmnurga teravik on suunatud just meie vastu – tunnen, kuidas energia sealt minuni voogab. Suhtlen ookeaniga ja saan endasse tema väe – on sama tunne nagu Mehhikos kui ma ennast kose all vee-väega laadisin. Olin enne väga väsinud ja nüüd tunnen ennast nagu vastsündinu – värskelt ja puhanult. Tänud Ralfile nende loodusjõududelt energiaküsimise õpetamise eest 🙂 Loodus jagab oma väge nii lahkesti – nii tuul kui vihm, päikesest rääkimata. Küsi, ja sulle antakse 🙂

Oleme jõudnud San Vicente de la Barquera bussijaama. Crossaint´e jälle ei ole, joome teed ja sööme mingeid keemilisi sajandisäilivusega keekse.

Hakkame minema Serdiosse. Loodus on nii ilus, nagu oleksime sattunud 3D-piltpostkaartidele. Ükskõik kuhu suunas vaatad, on maalilised künkad, lehmakarjad, sekka veidi lambaid või hobusid, taamal mäed oma hunnitus kõrguses.

Serdiosse jõuame kell 16.30. Tegelikult oli plaan jõuda õhtul Colombres´sse, aga sinna on pea 9km. Meil on aega kella 20, siis võib olla albergue suletud. Seega jääme Serdiosse öömajale. Oleme ka väsinud, tee on olnud jälle suht „up and down“.

Serdio albergue on hästi ilus, kuigi külm. Õnneks mõni radikas ka töötab. Oleme seal jälle ainult kolmekesi, täiesti privaat-elamine. Saan oma riideid pesta ja kuivatada, milline luksus.

Õhtust läheme sööma kohalikku baari. Kuna ma liha ei söö, tellin selle asemel juustu. Tuuakse suur praad salati, tomati, juust ja friikartulitega, maitseb väga hää 🙂

Õhtul helistan kõigile kodustele, tahan nende häält kuulda. Oleme juba nii pikalt ära olnud, et kodu tundub midagi väga kauget. Ja niipea ei jõua me sinna ka. Arutame ka järgmiste päevade marsruute. Homsest alates hakkavad meil olema väga pikad ja ikka mägised teed. Kas käime neid või sõidame vahepeal ka bussiga, paistab.

18. 04, kolmapäev Santillana de Mar – Comillas 25km

Hommikune ärkamine, rutiinsed tegevused nagu HE harjutused ja pakkimine. Siis hommikusöök vanamammi kaunilt kujundatud laua taga. Südamlik äraminek koos kallistustega. 3 km pärast meie ööbimiskohta jõuame Santillana de Mar´i.

See on hästi keskaegne linn, meie kui palverändurid sobime sinna imehästi.

Palju on turiste, kes meid põnevil silmil vaatavad, mõni ka küsib, kust ja kuidas. Tundub, et ka linnale me sobime, see otsustab meid mitte välja lasta. Teeme juba ei tea mitmendat ringi ja jõuame ikka ja jälle samadele tänavanurkadele. Naljatame omavahel, et oleme nagu kostümeeritud näitlejad, kes on palveränduriteks maskeeritud – ilmume kindla intervalli tagant erinevatele tänavanurkadele. Turistide hulgas on juba mõni tuttav nägu. Võib-olla kaotab nii mõnegi neist usu päris palveränduritesse 😀

Käime K ja AK soovil (ja minu nurinal – ime, et mind välja kannatati) kohalikus kirikus. Tajun ikka ainult süngust ja allasurumist. Tulevad mõtted, kuidas Kristuse valgus ja kirkus on võimulolijate poolt mähitud pimedusse. Silmitsen seinalasetsevat musta mässitud nunna kuju – tema alandlik olek tekitab ainult kaastunnet, ei muud. Tajun jõudu, mis võtab palju ja annab vastu vähe. Lähen välja värske õhu kätte.

Peale üle tunni tiirutamist saame linnast lõpuks välja. Rada on ilus, möödume mitmest väikesest külast. Lõunaaeg hakkab kätte jõudma ja otsime kohta, kus pikniku pidada. Vihmahoogude vahel paistab täna ka päike. Möödume ühest hobusekarjast.

Märkan ülisäravat hobust ülipika heleda lakaga. Sööb rohtu koos oma väikese varsaga. Kogu tema olemusest kiirgab niipalju väge ja vastupidavust, paindlikkust ja taiplikkust – tõeline alfa-emane.

Eemalt paistab vana kiriku torn. Sellele lähenedes näen jälle nagu nii mõnigi kord teel olles olen näinud meie eelmist rännakut sajandeid tagasi. 3 mustas keebis palverändurit astub hoogsa sammuga kiriku poole. Kirik juba paistab, aga tundub, et tee viib sealt suure kaarega mööda. Ristimegi selle kiriku „the church without way“. Tee sinna oli muidugi  täiesti olemas :). Lisaks teele on kiriku juures olemas ka suur laud ja pingid. Istume sinna ja laseme  toidul hea maitsta.

Siis muudkui käime ja käime, tundub, et tee ei lõpe mitte kunagi. Rada on ainult “up and down.” Kui Tallinna Pika jalg tõus korrutada 10-ga ja mööda seda kümneid kordi alla ja üles tõusta, saab sama tunde kätte :D.

Lõpuks, peale 7 tundi käimist jõuame ookeani juurde. Alberguesse saame 19.30, pool tundi enne albergue kinnipanekut. Oleme üliväsinud. Dušš, söök, magamaminek. Vaidleme homse päeva üle, kas võtta samapikk päevateekond kui täna või mitte. Lükkame otsustamise homseks edasi. Kuna päevikus ei ole sõnagagi alberguet kirjeldatud ja ka hilisem AK seletus ei käivita ühtki äratundmishetke, siis on seekord niiviisi.

17. 04, teisipäev Santander – Mogro – Santillana de Mar 23km

Äratus on kell 7.15, tuled pannakse põlema. Kell 8 peame väljas olema. Toimub tõeline võidujooks ajaga. Aga jõuan isegi oma HE harjutusi teha 🙂

Hommikul läheme rongi peale ja sõidame Mogrosse, sest muidu oleksime pidanud käima üle 40 km ühe päevaga. See oli eelmisel õhtul sakslaste mõte ja me võtsime selle ka rõõmuga omaks. Mogrost hakkame minema jalgsi Santillana de Mar´i.

Esimene osa teest on täielik tööstusmaastik, läheme paralleelselt koos hiigelpikkade ja –suurte torude reaga. Olen pannud oma saabastesse eelmisel õhtul ostetud silikoontallad. Ei saagi aru, et oleks palju parem, ju eelmise tallad olid ka ok. Aga jätan ikkagi silikoonid.

Crossaint´i söömine nihkub aina edasi, sest kõik teele ettejäävad baarid on suitsused napsukohad. Lõpuks jõuame hästi pisikesse armsa sisustusega, pitskardinatega baar-restorani. Ka seal ei ole crossaint´i, aga võtame mingeid suvalisi saiakesi. Sööme veidi ka endal kaasasolnud juustu ja saia.

Täna paistab hommikupoole päike. K ja AK käivad plätudega.  Minu plätudel on nii painduvad tallad, et tean, seljakotiga käies väsivad jalad liiga ära. Seega olen saabastes.

Jalatsid on caminol hästi olulised. Et need oleks parajad, mitte liiga kõvad, sissekantud ja soovitavalt suht jäiga tallaga. Teistel on kõrged matkasaapad, minul madalad, tosse meenutavad Salomoni saapad. Olen nendega rahul. Märjaks lähevad küll kiiremini kui nahksaapad (kuigi on gore-tex), samas ka kuivavad kiiresti. Nendega saab käia nii vihma kui päikesega. Kummalgi juhul ei ole muidugi väga mugav, aga on talutav. Päikesepaistes nahksete saabastega on kindlasti liiga palav.

Mõõdame aga maanteed.  Vahepeal oleme jõudnud külakeste vahele, taamal paistavad Picos de Europa valged mäetipud.

Enda arvates peaksime juba ammu kohal olema, aga kõik, kellelt küsime, ütlevad, et ikka veel 1-2km. Äkki läheb taevas hirmuäratavalt tumedaks ja hakkab tibutama vihma. Paistab, et kohe läheb orkaaniks. Hakkan rääkima vihmaga. Palun teda, et ta laseks meil jõuda albergueni. Räägin, et niigi iga päev oleme me märjad ja mustad allasadavast veest, las see õhtu olla erand. Vastuseks kuulen tuule ulgumist, aga kõvemini sadama ei hakka. Usalduse märgiks ei pane ma endale keepi selga – vihm lubab mulle, et tema ei saja rohkem ja mina ei pane keepi 🙂 Nii rühime muudkui edasi.

Ühel hetkel, väikse sissepõikega teel, 3 km enne Santillana de Mar´i seisame pisikese maja ees, seal on silt „Albergue Arco Iris“. Lahke perenaine kutsub meid sisse. Pea 10 minuti pärast algab väljas tõsine torm – tuul ulub ja möirgab ja vihma sajab nii, et mitte midagi aknast ei näe. Aitäh Sulle, Vihm, kokkuleppest kinnipidamise eest, et ootasid oma tulekuga, kuni me majja kuiva kätte jõudsime 🙂

Seekordne albergue on nagu väike haldjamajakene. Hoolitsev vanamammi valab meile kohe külma jooki ja täidab ära meie credencialid. Koos õhtu-ja hommikusöögiga maksab majutus 18,5€.

Alberguet peab kohalik perekond – meievanune peremees ja vanapaar. Maja on armsa sisustusega oma altarite, piltide ja paljude vanaaegsete puust mööblitükkidega. Hästi mugav ja mõnus 🙂

Magamistoas on traditsioonilised narid. Dušširuum ja WC on koos ühes ruumis, 3 pesemiskohta ja 2 potti. Uste asemel on neil ees valged pitsidega kardinad. Vetsupottidel on nostalgilised veepaagid, kust vesi tuleb ketiga tõmmates. Me oleme seal sel õhtul ainsad. Huvitav, kui meid oleks olnud rohkem, ka mõned mehed. Kus ja kuidas siis keegi oleks ennast pesnud või asjal käinud? Kogu maja, kaasa arvatud dušširuum, on väga külmad ja niisked. Pesema minnes aurab väljahingatav õhk ruumis. Mina saan õnneks kuuma vett, minu järel tulev K peseb ennast külmas ruumis jaheda veega. Mugav see camino just ei ole 😀 Mul on kaasas järjekordselt märjad, kuivamata sokid. Küsin perenaiselt, kuhu ma võin need kuivama panna. Mõningase mõttepausi pärast ulatatakse mulle tühi supitaldrik. Hmm? Supitaldrikus ei olegi ma varem sokke kuivatanud :). Aga mis siis ikka, paigutan oma 8 sokki ilusti ringikujuliselt taldrikule. Perenaisele endale ei tundu see vist ka väga hea ideena, igal juhul tuuakse varsti sisse pesurest ja pannakse töötava gaasikamina kõrvale. Riputan oma sokid sinna.

Ka tuba on külm. Heidan koos fliisi, magamiskoti ja voodil oleva tekiga voodisse nii et ninaots jääb ainult välja. Siis on suht mõnus olemine, soe ka 🙂

Õhtusöök algab kell 8 ja ületab kõik meie ootused. Ma ei olnud eelnevalt öelnud, et ma liha ei söö, olime tulles liiga väsinud, et veel mingeid järgnevaid käike ette mõelda. Seega tuuakse meile kõigile ette suured vaagnad hakkliha ja vorstiga tehtud pastat. Suudan ennast ületades sellest ära süüa kolmandiku, rohkem tõesti ei taha. Peremees vaatab mind muidugi väga etteheitva näoga. Kui ma talle teatan, et ma ei söö tavaliselt liha, muutub ta veelgi mornimaks – tema oleks mulle kui taimetoitlasele imehea toidu valmistanud. Kogu vestlus käib suuremas osas kehakeeles.

Teiseks käiguks on mulle hirmsuur vaagen lehtsalatit, tomatit ja sibulat. K ja AK saavad 3 suurt grillitud kanalihatükki. Peremees on kõik salati mulle toonud ja minu lihatükid teistele jaganud. Mina naudin rohelist, sel ajal kui teised oma lihatükke sisse higistavad. Ma isegi ei kujuta ette säärase toidukoguse allaneelamist, seda oli tõesti palju.

Õhtul lobiseme pudeli veini saatel kella 23-ni. Peremees on ühe vanahärra ka külla kutsunud, AK laulab koos temaga mõnusaid hispaania laulukesi. On hästi lõbus. Saame praktiseerida oma olematut hispaania keelt. Võtame üle tüki aja isegi oma sõnastikud välja – linnaskäikudel oleme need tavaliselt lihtsalt seljakotitaskusse unustanud.

K-le teeb peremees rosmariiniõliga jalamassaaži.

Magama heites lobiseme omavahel poole ööni, ju on selleks kaasa aidanud ka joodud veinipudel.

16. 04, esmaspäev Güemes -Santander 9km

Olen maganud öösel suurepäraselt. Sokid on kuivad, elektriradikad on nii õhtul kui hommikul sees olnud. Isegi saapad on kamina ääres peaaegu kuivaks saanud. Sööme hommikust ja jätame väga südamlikult hüvasti. Isa Ernesto teeb meist pilti – selgub, et eestlasi ei satu tema juurde just tihti. Ernesto sõidab ka ise autoga ära – ühele palverändurile tema mahaunustatud mütsi järele viima. Tõesti, uskumatu hoolivus.

Alustame oma rada Somosse (sealt läheb praam Santanderi). Rada on väga halvasti tähistatud, õigupoolest on vahepeal mitme raja märgistus ja siis lõpevad kõik nooled ära. Meie suureks kurvastuseks oleme valinud raja, mis läheb läbi linna, st mööda asfalti. Teine tee, mille alguse me maha magasime, läks mööda ookeani äärt. Ühel hetkel oleme just tegemas väga suurt ringi linnas, kui meil õnnestub hankida oma isiklik hispaanlasest teejuht. Selleks osutub üks palverändur, kellega koos eile isa Ernesto juures õhtust sõime ja niisama lobisesime.

Minek isikliku teejuhi juhtimisel

Tema juhatusel ja koos minnes saame õnnelikult sadamasse. AK arvab meie teejuhist, et too on mingi kuulus kohalik näitleja, sest ta peitis eile pilte tehes oma nägu ega öelnud vestluses, kus ja kellena ta töötab 🙂 Tema ainus lause oli, et ta töötab väga kõvasti ja puhkused veedab caminodel.

Saame laevaga Santanderi. Jätame tolle „kuulsa näitlejaga“ hüvasti ja asume otsime alberguet. Selleni viib meid teine tuttav eilsest õhtust – teda hakkame me kutsuma prantsuse onuks (sest ta on suht vana ja pisike ja räägib ainult prantsuse keelt). Albergue asub pikast trepist üles minnes suht kõrvalises kohas. See on veel kinni, aga saame sinna oma kotid ära anda ja läheme Katedraali kõrval olevasse kohvikusse. Söön seal oma tavapärast crossaint´i ja mingit kooki, mis maitseb, nagu oleks see tehtud ainult suhkrust.

Kell 3 oleme tagasi albergues, et saada endale voodikohad. Hospitalera (albergue pidaja) on seekord vanem naine, väga printsipiaalsete reeglitega. Peale kella 8 õhtul ei tohi enam väljuda, kell 8 hommikuks peavad kõik olema läinud. Voodikohad on nummerdatud, ei mingit vaba valikut, mis siis, et enamus kohti on vabad. Kui soovin, võin ainult ise kellegagi vahetada. Vahetangi, tollesama prantsuse onuga. Tema saab minu ülemise ja mina tema alumise koha. Ma ei armasta, tegelikult isegi natuke kardan üleval magada. Kuigi ma pole ennast kunagi voodist välja veeretanud, ei või kindel olla, et ma seda üleval magades ei tee. Saame ka üle hulga aja Internetti. Mina loen meile ja kirjutan FB-sse väikese kokkuvõtte läbielatust.

Pärast läheme linna peale. Ostan endale saabastesse silikoontallad, mida millimeeterhaaval parajaks lõikan. Leiame üles ka kohaliku Supermercado ja ostame sealt hunniku träni söögiks.

Kokkamiseks on imeväike köök, kus me koos 5 saksa mehega hiiglaslike pottide abil oma järjekordset tuunikalapastat valmistame.

Hospitalera on tõeline „kanalapidaja“ – kell 22.00 lastakse tuli kustu ja mu reisipäevik jääb selleks õhtuks pooleli.

15. 04, pühapäev Santona – Güemes 22km

Ärkame kell 7. Harjutused, koti pakkimine, nagu igal hommikul.  Hommikusöögiks sööme oma viimast saia ja putrusid. Stardime kell 8.30. Sajab, kohati väga tugevalt. Me hakkame sellega juba ära harjuma…vist? Keebid selga ja marssima 🙂 Ühel hetkel oleme jälle ookeani ääres. Võrratu valguse ja varju mängud taevas. Allpool sinetamas vesi. Nooli ei näe. Siis lõpuks näeme – kaugel üleval mäel kivi peale joonistatult, suunaga üles. Pildil klikkides on noolega kivi ka näha.

On see alles tõeline kitserada – püstloodis minev ülikitsas kivikalju astmetega ja vihmast libe savirada. Ma libisen korra päris kõvasti, aga tänu keppidele jään püsti. Mõlemal pool rada kasvavad torkivad põõsad, allpool kuristikust paistab ookean. Hakkab sadama rahet, mis tähendab, et rada läheb veel libedamaks. Arendame tempot. Kirun ennast, et caminole kaasa ei ostnud läätsesid, prillid on vahepeal nii märjad, et näen ainult piirjooni.

Mäe lõpuks ületanud, oleme jälle all ookeani ääres. Edasi minnes jõuame ühe udupeene kohviku juurde. Läheme sinna vihmavarju ja sööma/jooma. Hetkeks tuleb välja ka päike ja meie ees avaneb imekaunis rand – tõeline puhkusetunne tuleb rinda.

Teele asudes sajab muidugi jälle. Lähme läbi Noja. Enne Barreiot on mu jalad ja sokid läbimärjad, vahetan need ühe silla peal ära. Peale silda, mina nautides oma kuivi sokke, oleme fakti ees, et tee on muutunud jõeks. Kas tõesti peame võtma jalad paljaks ja sealt läbi sumpama? Õnneks ei. Kohe tuleb meie suunas auto ja me hääletame seda. Auto jääb seisma ja autojuht, jälle keskealine hispaania don pakib meid koos kõigi meie suurte seljakottidega autosse. Edasi sõites ja ühe kohviku juures pidama jäädes küsib meie järjekordne ingel, kas me tahaksime kohvi. Saame aru, et sellest pakkumisest oleks ebaviisakas keelduda ja nii lähmegi sisse ja joome teed ning kohvi.

K on lubanud ühele sõbrannale, et me teeme ühe kiriku juures peatuse ja paneme sinna küünla. Sellesama kiriku juurde too don meid oma autoga viibki. Vana kirik koos hästi suure ja arvatavalt samuti vana iileksipuuga. Ajan temaga niikaua juttu kui K ja AK kiriku ümbruses luusivad.

Kiriku juures küünla ära põletanud, hakkame jälle astuma. Nooli pole, ka see kirik jäi mõni km caminorajast eemale. Läheme suht umbes. Siis näeme koduaias toimetavat naist, kes kinnitab, et me oleme õigel teel. Oleme juba suht lähedal alberguele, kui meid peatab suur kollane haukuv  ja urisev koer. Proovin korra oma vilet, aga see on väga vilets, tundub, et koer ainult irvitab selle peale. Saame aru, et me ei saa koerast mööda. Kahtlema ka, kas albergue ikka jääb selles suunas ja tuleme jälle mäest alla. Ühe suletud baari juures (pühapäev, kõik väiksemad baarid ja poed on kinni) kohtame meest, kes segamise pärast mornil häälel ütleb, et peame ikka sedasama teed mööda edasi minema. 2km on veel käia. Kõmbime aga jälle mäest üles (nagu me oleks seda täna veel vähe teinud), koera vanas kohas ei ole. Ta istub mõnisada meeter eemal oleva maja trepil ja vaatab meid nii ükskõikse näoga, nagu poleks kunagi varem näinud. Tore küll!

Albergue on suur valge maja järgmise mäe tipul (ma nimetan mägedeks ka paarikümne meetri kõrguseid suhteliselt järske tõuse). Meid tervitab sisendes väärikas valgete lokkide ja valge habemega 70-ndates mees. Küsib meilt, kust me tuleme ja pakub sisenedes vett ja küpsiseid. Taamal põleb suur kamin ja kogu ruum on täis soojust ning rahu. Too mees on preester Ernesto, endine meremees, ja alberguet on ta pidanud juba 30 aastat.

Ernesto albergues olev altar

Võrratu rahu ja väärikus kiirgab kogu tema olemusest. Tõeline hoolimine –magamisruumi minnes võtab ta mu käest saapad, paneb oma käe mu märja, räpase saapa sisse ja vangutab pead, et teil on raske olnud. Ei mingit teeseldud kaastunnet, see hoolimine on nii ehe kui veel olla saab.

Magamisruumid on peahoonest veidi eemal. Meie saame ainult meie 3 päralt oleva ruumi. Ernesto pakub ka õhtu- ning hommikusööki, ja seda kõike annetuse eest – annad nii palju kui saad. Õhtusöögiks on supp, pasta hakklihaga ja juurvili lihaga. Kuigi ma ei ole söönud üle 2 aasta suutäitki liha, tunnen, et seekord ma vist isegi suudan seda teha. Söön veidi pastat. Ka toit on valmistatud erilise hoolivuse ja armastusega. Tunnen kergendust, et suudan jälle liha süüa, aga ega see ei maitse mulle. Liha on ikka jälk, imelik, et ma ise olen seda kunagi maitsvaks pidanud ja palju inimesed seda söövad ja naudivad.

Isa Ernesto ütleb õhtusöögilauas, et täna viibib siin 3 imelist inimest Eestist. Me oleme kõik kolmekesi kirjutanud registreerimisraamatusse, et oleme sotsiaaltöötajad (mis on ka peaaegu tõsi :)), ja Ernesto mainib, et kõik sotsiaaltöötajad on väga imelised inimesed. Tore on seda kuulda :).

14. 04, laupäev Liendo – Santona 19km

Alustame täna hilja, ärkame alles kell 8.00. Traditsioonilised HE harjutused. Sööme ära eelmisel õhtul ülejäänud tuunikalapasta. Mina jooksen kell 9 lähedalasuvase poodi ja ostan meile 2 imehead seemnetega ciabattat meenutavat saia.

Teele läheme kell 11. Kaardil märgitud lauskmaa osutub tegelikkuses tõusudeks ja langusteks, ei muud. Ülilahedad mägedevaated, luksuslikult ilusad majad koos kaunite nikerdatud raudaedade ja väravatega. Majade akendel ilutsevad kaunilt kujundatud lillepotid. Maaliline maailm 🙂

Üllatavalt kiiresti oleme Laredos. See on Cantabria maakonna suurim kuurort koos ülilaheda beach´i ja ookeaniga. Sealt peaks minema ka meie paat Santonasse. Linna sisenedes kaotame silmist oma suunanäitajad kollased nooled. Aga loomulikult on kohalikud kohe nõus meid abistama. Üks don juhatab meid jälle isiklikult kohale. Kohaks on seekord mererand, mida mööda minnes 5km pärast tuleb sadam, kust paat lähebki Santonasse.

Ma olen algul ahastuses, mõeldes, et mööda mereranda minnes oma madalate saabastega on mul kohe liiv saabastes ja õhtuks jalad villis. Liiv saabastes on üks hullemaid asju. Aga K ja AK ütlevad, et muud varianti nagunii pole. Ma vahetan jälle ära oma märjad sokid (olen ainus, kes seda teeb, teised kannatlikult taluvad oma ebamugavusi) ja hakkamegi astuma. Õnneks ei tule ükski liivatera mind kogu teekonna jooksul hõõruma, mu kartus oli asjatu.

Jälle sajab terve päeva paduvihma. Ma saan nüüd aru „Minu veetleva leedi“ sõnumist: “Hispaanias on hirrrrrmsad vihmahood….“.

Rannas on lahedaid värvilisi teokarpe, aga meie kotid on veel piisavalt rasked, nii et me ei korja neid. Ühel hetkel oleme jõudnud majade kompleksi juurde, mis meenutab sadamat. Inimesed, keda seal kohtame, noogutavad, et meie paat tõepoolest läheb siit….aga kust täpsemalt, me aru ei saa. Joome siis vahelduseks kohalikus baaris teed ja kakaod ja otsime edasi.

Eemal oleva uhke maja lähedal on näha sebimist ja suundume sinnapoole, et uuesti teed küsida. Luksusrestoranis hakkab kohe toimuma pulmatalitlus ja meie oma riietuses koos pulmakülalistega moodustame huvitava kontrasti. Märjad, mustad, väsinud palverändurid ja sätitud piduriietes külalised. Keegi meid rohkem juhatada ei oska. Uitame siis aga edasi ümber hoonete ja lõpuks kohtame üht hispaaniakeelset peregrinot. Tema saab lõpuks aru, et paat läheb sadamahoone tagant. Mööda laudteed minnes jõuame õige kohani. Paadimees märkab meid eemalt ja juba sõidabki meie juurde. Pilet Santonasse maksab 1.70€, täpselt sama summa maksis tass teed ennist baaris.

Santonasse kohale jõudes võtab meid vastu öökima-ajavalt jube hais – tõenäoliselt halvaksläinud kalmaaridest. Albergueks on noortehostel. Kuna Hispaanias on parajasti koolivaheaeg, on see pilgeni rahvast täis. Saame 6 kohalise, 3 nariga toa (see on selline keskmise riidekapi suurusega). Ümber pöörata eriti ei anna, aga kui kõik oma naridel istuvad, siis mahume ära küll. Väljas sajab endiselt lakkamatult, seega me linna ei lähe. Sööme oma varudest suppe ja putru.

Adminni käest saan hunniku vanu ajalehti ja tuleb suurem saabaste kuivatamise öö. Topime saapad lehti täis ja loodame, et hommikuks on need natsa kuivemad. Meiega koos olev prantsuse paar teeb sedasama. Mul on pea kõik kaasavõetud sokid märjad. Ja tuba on nii külm ja niiske, et siin need ära ei kuiva. Laenan AK-lt retuusid ja kuivatan 4 paari sokke, st 8 sokki, mässides need ümber oma reite ja säärte. Prrr, järjekordne ebamugavustsoon 😀

Mina magan all ja K ning AK üleval. Sellest tuleb horrible night – õuduste öö. Üks mees, kes magab AK all naris, röögib unes. Siis hakkab niiviisi krambitama, et terve voodi väriseb. Vaena AK ei saa mitte midagi aru, et miks tema nari keset ööd lammutatakse. Mina ja K vähemalt näeme, mis toimub. Üliväike ja pime ruum – me keegi ei julge enam magama jääda, sest ei tea, mis järgmiseks tuleb. Ühel hetkel saab uni siiski võimust ja magame jälle.

13.04, reede Castro-Urdiales- Liendo 30km

Alustame hommikul kell 7 äratuse ja hommikusöögiga Alfonso juures. Lahkume kell 8 ja kõik ülejäänud 14 on juba enne meid läinud. Mulle tundub, et inimesed hüppavad oma magamiskottidest hommikusöögilauda, siis haaravad oma õhtul pakitud seljakotid ja kepid ja panevad tuhatnelja ajama. Ausalt, mitte keegi ei aja caminol mitte kedagi püstoliga taga, nii et ma ei saa aru sellest tormamisest. Aga kindlasti on probleem minus ja minu arusaamises, mitte kusagil mujal 🙂

Hommikusöögiks on tee/kohv, 2 röstitud saia koos või ja džemmiga – seega hästi vähe. Oleme harjunud rohkem sööma. Hakkame minema, Alfonso suudleb meid kõiki hüvastijätuks mõlemale põsele. Appi, kas me nüüd suudlemegi kõikide Hispaania vanameestega, küsib hääl minu seest. Ju vist, vastan ise sellele häälele. Päris huvitav kogemus jälle 😀

Alustame paduvihmas (mis saab meie alaliseks saatjaks, aga täna me seda veel ei tea). Sajab terve päev vahelduva eduga kuni kohalejõudmiseni Liendosse kell 17.30.

Paduvihm, rasked seljakotid (meil on kaasas veel kodunt võetud pakisuppe ja-putrusid, nii et keskmiselt 11-15kg), mäeküngas, mis ootab ületamist ja liiga pikk päevateekond – see kõik esimesel päeval. Mägi ei ole väga kõrge, vaid 408m, aga tee sinna on vesiselt savine ja libe ning suht järsu tõusuga. Õnneks on mul kepid kaasas. Õhtuks on mu käelihased nagu pisikesed valusad pingpongipallid (ma teen esimest korda elus kepikõndi). Nii me kõmbime oma 30km.

Teed juhatavad kollased nooled. Vahepeal on supervaated kõrgustest, aga siis on jälle nii vesine ja libe, et ma suudan ainult oma ette vaadata, et üldse edasi minna. Hästi tulevad kasuks mu Õpetaja Ralfi õpetused – tõmmata endasse valgete pilvede valgust ja selle valguseenergia toel edasi liikuda.

Tänu meie superkeepidele (tänusõnad AK tütrele, kes need meile Norrast ostis) ei olegi see päev läbi kestev vihm nii hirmus. Mu saapad hakkavad ühel hetkel läbi laskma ja ma vahetan ära oma sokid. Vahepeal sajab rahet. Sikutan oma keepi selga, aga saan ikkagi veidi märjaks. Samas saan sellelt rahelt mingi erilise energialaksu. Tänud, Universum, meie eest hoolitsemast 🙂

Kohtame ookeani äärest möödudes kivil istuvat kajakat, kes kõigepealt meile poseerib igas vaates ja siis lagistab: “Buen camino!” Just nii see tema häälitsus kõlab.

Liendo albergue asub vana kiriku taga täiesti uues majas. Magamisruumis on mõnusad 2-korruselised narid. Rahvast on meie tulles veel vähe, ainult 2 nari peale on asjad pandud. Käime kohalikus supermercados, ostame saia, pastat, tuunikala ja muid häid asju.

Köök on uus ja hästi ilus. Sisse tulles näen 2 oranži veekeedukannu, mida tegelikult ei ole olemas. Nujah, esimesed miraažid :D. Teeme ise köögis süüa – tuunikalapastat ja tomatisalatit. Hästi maitsvad suured kohalikud tomatid. Lisaks leidsin ma teeäärest sidrunipuu alt suure isuäratava sidruni. Sellega tee on super 🙂

Majas on huvitavad tualetid ja dušširuum – ilma lukkudeta. Kui uks on kinni, siis on keegi sees. Kui uks on lahti, siis võib minna. Tegelikult on see üks luksuslikumaid alberguesid teel.

12.04, neljapäev Castro-Urdiales

Hommikul magame kaua, ärkame alles kell 9. Hommikusöögiks traditsioonilised pudrud ja võileib juustuga. Meil on kaasas hunnikute viisi „Rukkipala“ leiba. AK röstib seda hosteli köögis, et see vähem kaaluks ja kauem vastu peaks. Viimase tüki avab ta Santiagos, st 30 päeva pärast, mis on küll kahjuks hallitanud. Aga üle 20 päeva peab röstitud Rukkipala vastu küll (see oli nüüd tasuta reklaamiminut!).

Sõidame bussiga Castro-Urdialesesse. Bussijaama jõudmiseks sõidab trammiga meiega kaasa ingel kohaliku vanamehe näol , et meid isiklikult bussijaamas maha panna. Seal suudleb ta meid kõiki mõlemale põsele ja soovib: “Buen camino“. Sääraseid ingleid hakkame me õnneks vägagi tihti kohtama – meie orienteerumisoskus ei ole just  suurepärane.

Castro-Urdialesesse jõuame kell 1 päeval. Meid ootab ees fantastiline ookean oma lainetega (ups, tegelikult Biskaia laht, aga mulle meeldib seda ikka ookeaniks nimetada), taamal paistvad mäed ja ees kõrgumas tuletorn koos vana katedraaliga.

Jalutame ookeani ääres, nautides niisama ilma ja inimesi. Alberguesse saabume mööda kollaseid nooli minnes. Albergues ootab meid Alfonso – kottis silma-alustega vanem hispaania mees. Temalt saame me ka oma credencialid – seega nimetame ta oma camino-isaks. Seljakotid maha pandud ja nari välja valitud, lahkume linna peale. Ostan sealt K ja AK eeskujul isegi postkaardi, mille täidetult kodustele saadan (õpin teistelt uusi kombeid, Elisale ja ka teistele näib see meeldivat).

Õhtusöögi valmistab Alfonso isiklikult. Sööme sibulasuppi ja tortillat – mina saan õnneks ilma vorstita variandi. Õhtusöögil on meid päris mitu – meie kolmekesi Eestist, 1 prantsuse paar, 1 hispaanlanna, 1 sakslanna – Ulrike, 1 šveitsi kutt – Reito. 2 viimast kohtame me ka edaspidi oma teel. AK on Eestist kaasa võtnud hunniku pakisuppe. Ta on need ülelugemise mõttes oma voodile laiali laotanud ja terve voodi on neid täis.  Neid nähes venivad Alfonsol silmad suureks kui tõllarattad – tundub, et ta ei ole mitte kunagi näinud sellist supihunnikut.

Olen ostnud päeval poest šampooni, sellest seebiga pea pesemisest ei tulnud minu puhul ikka mitte midagi välja. Juuksed olid nagu takutuustid peas. Nüüd on eriliselt mõnus tunne – juuksed on pehmed ja siidised. Eks veangi siis lisaks muule tränile ka šampoonipudelit ühes.

Magame 16-kesi toas, 2-kordsetes narides. Tuba on suht külm ja rõske, väljas sajab vihma ja kohati väga tugevalt. Hispaanlanna kuivatab oma pükse, säärised lasid läbi. Üks noor tüdruk plaasterdab enne magamaheitmist jalgu. AK läheb ta juurde ja ütleb, et see pole mõistlik – parem oleks jalgadel (ka villidel) öösel ilma plaastrita hingata. Tüdruk vastab, et ta läheb hommikul nii vara minema, et siis ei jõua plaasterdada. See on esimene kord kohtuda hommikuste põgenejatega – tundub, et keegi ajab neid taga. Ei saa ma aru sellisest kiirustamisest, ei hakkagi kogu camino jooksul saama.

11.04, kolmapäev, Bilbao

Saame Bilbaosse kohale kell 7 varahommikuses pimeduses. Joome kohvi kohaliku bussijaama cafeterias.Mina avastan seal oma esimese hispaania croissant´i (teadmata sel hetkel veel oma järgmiste päevade nõrkust nende järele). Kõik maitseb hää. Ootame, et avatakse kohalik katedraal, et me saaks kätte oma credencial´id. Need on palverändurite passid, mille alusel me saame ööbida albergue´des (kohalikud öömajad palveränduritele, turistid seal ööbida ei saa) ja camino lõpuks kätte oma compostella´d (tunnistused, mis tõendavad, et oled käinud vähemalt 100km kuni Santiago linnani).

Bilbaos asub Santiago katedraal. Me ei saagi oma credencial´e sealt, seal lihtsalt ei ole neid. Saaksime neid camino infopunktist, kuid see tehakse lahti alles homme. Santiago kirikus jääme kuulama hommikust missat.

Minu üheks caminole tulemise eesmärgiks on aru saada ja sõlmida rahu oma religioosse minevikuga. Olen näinud ja kogenud ühes eelmise elu seansis, kuidas ma, olles ristiusu inkvisiitor, mõistan surma inimesi, kes käituvad kiriku vaadete vastaselt. Seal katedraalis missat kuulates tulevad mul mõtted, et nendesamade preestrite sõnade saatel olen mina (ja nii palju minusuguseid) mõistnud surma oma ligimesi. Manipuleeritav rahvamass mõistis surma Kristuse, järgmised tegid täpselt sedasama Kristuse enda sõnade saatel. Kristuse õpetus on kohaldatud endale võimu ja rikkuse saamiseks. Meenub pilt FB-st, kus teksti all „Idee autor“ on paljasjalgne okaspärjaga Kristus ja teksti all „Patendi omanik“ istub kulla ja kalliskividega kaunistatud troonil uhkes mantlis paavst. Näen vaimusilmis ka oma eelmist palverännakut, keskajal, täpsemat sajandit ei tea. Koos praeguse retke kaaslastega. Oleme siis ainult noored mehed, suht rikastest peredest, koos õppimist lõpetamas ja selle tähistamiseks palverändu sooritamas. Paljud palverändurid pikal teel kas haigestusid või neid rööviti, meie pääsesime igas mõttes tervelt. Kirik võttis sellist pääsemist kui tunnistähte meie võimetest ja äravalitusest ning määras meid suht kõrgetele kohtadele riigi eri osades. Rohkem me tolles elus enam ei kohtu. Tajun selles katedraalis ainult süngust ja raskust ning olen õnnelik, kui sealt väljume.

Otsime endale selleks ööks öömaja ja käime maha pika tee, kuid selgub, et selles hostelis on kõik voodikohad juba täis. Marsime siis koos seljakotiga järgmisse – Bilbao Guggenheimi Muuseumi vastas asuvasse hostelisse.  Sinna saame koha, 16,5€ nägu – kallivõitu, aga mis teha. Muuseumisse läheme ka.

Minu jaoks oli hästi mõttetu koht (aga palun, ärge oodake minult erilist kultuuri nautimise huvi, eks ju). Põhiliselt saan ma nagu väikelaps pidevalt valvuritelt tõreleda, kui ma midagi puudutan, ja siis ma lihtsalt lähen koridori ja mediteerin veidi – see õnneks kedagi ei sega. K ja AK saavad ka lõpuks kultuuri ära nauditud ja lahkume sellest imelikus majast.

Hoone ees asub hiiglasuur lilledest tehtud koerakutsikas, see on hästi armas vaatepilt. Sööme koera lähedal asuvas eksklusiivses kohvikus maailma kõige paremat jäätist. Tõesti, ma ei ole oma pika elu jooksul sellist jäätisenaudingut kogenud. Valin umbes 30-st võimalikust variandist 6-7 erinevat palli ja tõega, iga amps on veel parem kui eelmine – mango, tiramisu, pistaatsia, šokolaadi, jne.

Mõtleme, kas hakata kõndima Bilbaost või sõita mõnda järgmisesse kohta. Helistame 2 alberguesse – Portugaletesse ja Pobeńasse, mis on Bilbaost 2 järgneva päevateekonna kaugusel, ning mõlemal pool öeldakse meile, et alberqued on veel suletud. Avatakse alles mais. Seega teeme otsuse sõita järgmisel päeval bussiga Castro-Urdialesesse ja alustada kõndimist sealt.

Õhtu möödub rahulikult, teeme kaasavõetud pakisuppe ja –putrusid. Lähen hästi vara magama.   

10.04, teisipäev Praha-Barcelona

Hommikul alustame varakult, kell 8. Sööme, mina teen HE harjutusi, pakime ja asutame ennast minekule. Bussijaama sõiduks peame minema bussipeatusse, mida me eile ei kasutanud. Laseme kutil, kes hommikul meid hostelis tervitab, isiklikult ennast bussipeatusse saata (eriti mõeldes eilsele eksirännakule). Buss tulebki, sildil peal „Aeroport“. Meil on vaja jõuda terminali 2, bussikirjad aga näitavad 1 ja 3. Kui mõned väljahüpped bussist maha ja bussijuhi muretseva häälega käsu peale jälle tagasi maha arvata, jõuamegi õnnelikult lennujaama. Lend stardib õigeaegselt ja varsti olemegi Barcelonas. Seal on meil 5 tundi aega.

On plaan panna asjad pakihoidu, osta ära piletid ööbussile Bilbaosse ja minna linna peale tšillima, st 2 katedraali vaatama. Pakihoidu paneme pakke kohe mitu korda. Esimest korda panen prooviks pakihoiu ukse kinni, et kas jääb kinni. Jääb – selgub, et mu jope on seespool. Selge, siis teen ukse uuesti lahti. Iga kinnipanek maksab 5€. Teist korda ust sulgedes lausub AK, et tema jope on küll kogu aeg temaga. Ja virutab koti (koos jopega :)) hoiuruumi. Nii siis nii.

Hakkame ilma pakkideta astuma ja ühe nurga tagant paistabki tellingutes Gaudi katedraal Sagrada Familia. Täiesti võrratu ehitus isegi minusugusele kultuurivõõrale, kes muidu arhitektuuripärleid eriti millekski ei pea. Peale välist ringkäiku vaidleme, kas minna ka sisse või mitte. Meil on sees aega 20 minutit, pilet maksab ikka 13€. Kui oleme ära raisanud tervelt 5 minutit, ostame piletid ja siseneme. Meil on aega 15 minutit, et nautida kõike olemasolevat. Seesolev ületab meie kõikide kõige uskumatumadki lootused.

Näib, et meid ümbritsev on elus, nagu mingi veealune korallide ja taimede-vetikate maailm. Kõik tundub nii elusana, väänlevat,  liikuvat, helenduvat. Kuidas on midagi sellist võimalik välja tahuda kivist?

Edasi suundume Barcelona katedraali. See asub hästi metroo lähedal ja ilmub sama ootamatult meie ette kui eelmine katedraal. Kuna on juba pime, saame selle tuledesäras versiooni nautida.

Bussijaamas ostame kõik šokolaadist sardiine. Teeme kokkuleppe, et sööme neid ühiselt Maailmalõpus – Finisterras. Öö möödub ööbussis Bilbao poole sõites. Olen ettenägelikult võtnud kaasa oma reisipadja ja puhkan korralikult.

9.04, esmaspäev Tallinn-Praha

Kohe algabki meie 3 – minu, K ja AK esimene ühine palverännak (camino). Oleme valinud Põhjatee – mis olla 2 korda raskem ja 4 korda ilusam kui näiteks Prantsuse tee. Ees ootab 33 päeva ja üle 600km. Tean, et teest üle kolmandiku möödub ookeani äärest, maastik on mitmekesine ja suhteliselt künklik. Enne ärasõitu on läinud pankrotti meie Hispaania-siseste lendude lennufirma, sinnasõitu on muudetud 2 korda ja tagasilende 1 kord. Mis ootab meid ees kõigi nende eelnevate sekelduste taustal? Kuidas me omavahel hakkama saame, suht erinevad, nagu me kõik 3 ju oleme? Mis see camino tegelikult üldse on? Olen endale seadnud ka mõned eesmärgid, miks ma sinna caminole lähen. Kas ja kuidas ma need eesmärgid saavutan, selgub raja lõpus. K on käinud 2 aastat tagasi Aragoni teel. Mina ja AK oleme mõlemad oma esimesel caminol.

Inno viib mind lennujaama. Laseme ühel vanemal naisel teha meist kolmest – mina, K ja AK esimese caminopildi. Mingil arusaamatul põhjusel ei ole reisi lõpus seda pilti mitte üheski fotokas, kuigi tehti lausa 2 fotokaga. Müstika!?

Kuna Czech Airlines muutis kuu tagasi meie lennuaegasid, oleme Prahas terve ööpäeva. Maandume kell 16.00, edasi Barcelonasse sõidame järgmisel päeval. Meie seiklused algavad taksosõiduga Bookinghouse kaudu bronnitud hotelli. Hotelli nimi on „Sporthostel Skandinavia.“ Takso peatub kahtlaselt räämas maja ees. Meie kotid visatakse taksost välja. Kahjuks klapime kiiresti raha kokku ja juba vurabki meid siiatoonud auto minema. Seisame räbaldunud lippude ja väga-väga mustade aknaklaasidega maja ees. Uks on kinni – arvatavalt jäävalt. Teeme esimest korda nalja GPS-sõnumiga: „Olete jõudnud sihtkohta.“ See nali kipub ka edaspidi korduma 🙂

Kaua me selle mahajäetud hoone ees ei passi, vaid hakkame mingit rada pidi edasi liikuma. Nii 10 minutilise jalutuskäigu pärast saabume täiesti juhuslikult õige hosteli ette. Saame seal mõnusa 3-inimese toa. Hotelli peab vanaldane paar – mõlemad, nii mees kui naine räägivad kehvalt nii vene kui inglise keelt. Aga nad orgunnivad meile ühe tšehhi mehe, kes oskab hästi vene keelt, ja temalt saame igat infi busside ja metroo kohta. Vanalinn on uhke ja väärikas oma vanade majade ja ehitistega. Kuna oleme suht näljased, on meil hea meel kohata Tallinna Raekojaplatsi sarnasel väljakul laada moodi üritust, kus pakutakse ka süüa. Võtame kneedleid (kartulinuudlid), just needsamu, mida kunagi sõi vahva sõdur Šveijk. Maitsevad hästi, aga on piisavalt rasvased ja vürtsikad, et neid pool portsu alles jätta. Tagasiteel näeb AK, kuidas üks kerjus meie pooliku toidu prügikastist välja kougib ja sööma hakkab.

Naudime ka Raekoja kella. Info Praha reisijuhist: „Praha Astronoomiline Kell on üks kõige vanematest ja viimistletumatest kelladest, mis kunagi on ehitatud. Esmakordselt installeeriti see 1410. aastal ning hiljem ehitati Master Hanuse’e poolt ümber 1490. aastal. Kell koosneb kolmest põhikomponendist: astronoomiline numbrilaud, esindades päikese ja kuu positsiooni taevas ning näidates mitmeid astronoomilisi detaile; „Apostlite Jalutuskäik“, kella mehhanism näitab igal tunnil liikuvaid apostlite kujusid ning kalendriga numbrilaud, kus medaljonid esindavad kuid“.

Mõnus elamus on Svaty Viti katedraal. Teen maas lamades pilti, et kogu ehitist peale saada. Tagasiteel metroos kohtame hiiglaslikku punaste põlevate silmadega koera, kes vaatamata suukorvile püüab uriseda ja rabeleb rihma otsas. Nagu välja astunud Coelho raamatust „Palverännak. Maagi päevik.“

Üle suure Charles’i silla minnes silitame ühe seal asuva skulptuuri pead, mis nagu on näha, ongi silitamisobjektiks. Kohalik legend selgitab, et saame selle silitamisega tellida head õnne oma eluks. Tellime – järelikult tuleb camino edukas.

Tagasiteel bussiga läheme maha vales peatuses ega saa enam üldse aru, kus me nüüd oleme. Täitsa pime on ka, kell on juba 11 õhtul. Lõpuks näeme meie hosteli naabruses asuvat suurt kompleksi ja selle järgi minnes saame ka koju. Toas joome teed koos Jägermeistriga, käime dušši all ja arutame järgnevate päevade plaane.