12.04, neljapäev Castro-Urdiales

Hommikul magame kaua, ärkame alles kell 9. Hommikusöögiks traditsioonilised pudrud ja võileib juustuga. Meil on kaasas hunnikute viisi „Rukkipala“ leiba. AK röstib seda hosteli köögis, et see vähem kaaluks ja kauem vastu peaks. Viimase tüki avab ta Santiagos, st 30 päeva pärast, mis on küll kahjuks hallitanud. Aga üle 20 päeva peab röstitud Rukkipala vastu küll (see oli nüüd tasuta reklaamiminut!).

Sõidame bussiga Castro-Urdialesesse. Bussijaama jõudmiseks sõidab trammiga meiega kaasa ingel kohaliku vanamehe näol , et meid isiklikult bussijaamas maha panna. Seal suudleb ta meid kõiki mõlemale põsele ja soovib: “Buen camino“. Sääraseid ingleid hakkame me õnneks vägagi tihti kohtama – meie orienteerumisoskus ei ole just  suurepärane.

Castro-Urdialesesse jõuame kell 1 päeval. Meid ootab ees fantastiline ookean oma lainetega (ups, tegelikult Biskaia laht, aga mulle meeldib seda ikka ookeaniks nimetada), taamal paistvad mäed ja ees kõrgumas tuletorn koos vana katedraaliga.

Jalutame ookeani ääres, nautides niisama ilma ja inimesi. Alberguesse saabume mööda kollaseid nooli minnes. Albergues ootab meid Alfonso – kottis silma-alustega vanem hispaania mees. Temalt saame me ka oma credencialid – seega nimetame ta oma camino-isaks. Seljakotid maha pandud ja nari välja valitud, lahkume linna peale. Ostan sealt K ja AK eeskujul isegi postkaardi, mille täidetult kodustele saadan (õpin teistelt uusi kombeid, Elisale ja ka teistele näib see meeldivat).

Õhtusöögi valmistab Alfonso isiklikult. Sööme sibulasuppi ja tortillat – mina saan õnneks ilma vorstita variandi. Õhtusöögil on meid päris mitu – meie kolmekesi Eestist, 1 prantsuse paar, 1 hispaanlanna, 1 sakslanna – Ulrike, 1 šveitsi kutt – Reito. 2 viimast kohtame me ka edaspidi oma teel. AK on Eestist kaasa võtnud hunniku pakisuppe. Ta on need ülelugemise mõttes oma voodile laiali laotanud ja terve voodi on neid täis.  Neid nähes venivad Alfonsol silmad suureks kui tõllarattad – tundub, et ta ei ole mitte kunagi näinud sellist supihunnikut.

Olen ostnud päeval poest šampooni, sellest seebiga pea pesemisest ei tulnud minu puhul ikka mitte midagi välja. Juuksed olid nagu takutuustid peas. Nüüd on eriliselt mõnus tunne – juuksed on pehmed ja siidised. Eks veangi siis lisaks muule tränile ka šampoonipudelit ühes.

Magame 16-kesi toas, 2-kordsetes narides. Tuba on suht külm ja rõske, väljas sajab vihma ja kohati väga tugevalt. Hispaanlanna kuivatab oma pükse, säärised lasid läbi. Üks noor tüdruk plaasterdab enne magamaheitmist jalgu. AK läheb ta juurde ja ütleb, et see pole mõistlik – parem oleks jalgadel (ka villidel) öösel ilma plaastrita hingata. Tüdruk vastab, et ta läheb hommikul nii vara minema, et siis ei jõua plaasterdada. See on esimene kord kohtuda hommikuste põgenejatega – tundub, et keegi ajab neid taga. Ei saa ma aru sellisest kiirustamisest, ei hakkagi kogu camino jooksul saama.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s