13.04, reede Castro-Urdiales- Liendo 30km

Alustame hommikul kell 7 äratuse ja hommikusöögiga Alfonso juures. Lahkume kell 8 ja kõik ülejäänud 14 on juba enne meid läinud. Mulle tundub, et inimesed hüppavad oma magamiskottidest hommikusöögilauda, siis haaravad oma õhtul pakitud seljakotid ja kepid ja panevad tuhatnelja ajama. Ausalt, mitte keegi ei aja caminol mitte kedagi püstoliga taga, nii et ma ei saa aru sellest tormamisest. Aga kindlasti on probleem minus ja minu arusaamises, mitte kusagil mujal 🙂

Hommikusöögiks on tee/kohv, 2 röstitud saia koos või ja džemmiga – seega hästi vähe. Oleme harjunud rohkem sööma. Hakkame minema, Alfonso suudleb meid kõiki hüvastijätuks mõlemale põsele. Appi, kas me nüüd suudlemegi kõikide Hispaania vanameestega, küsib hääl minu seest. Ju vist, vastan ise sellele häälele. Päris huvitav kogemus jälle 😀

Alustame paduvihmas (mis saab meie alaliseks saatjaks, aga täna me seda veel ei tea). Sajab terve päev vahelduva eduga kuni kohalejõudmiseni Liendosse kell 17.30.

Paduvihm, rasked seljakotid (meil on kaasas veel kodunt võetud pakisuppe ja-putrusid, nii et keskmiselt 11-15kg), mäeküngas, mis ootab ületamist ja liiga pikk päevateekond – see kõik esimesel päeval. Mägi ei ole väga kõrge, vaid 408m, aga tee sinna on vesiselt savine ja libe ning suht järsu tõusuga. Õnneks on mul kepid kaasas. Õhtuks on mu käelihased nagu pisikesed valusad pingpongipallid (ma teen esimest korda elus kepikõndi). Nii me kõmbime oma 30km.

Teed juhatavad kollased nooled. Vahepeal on supervaated kõrgustest, aga siis on jälle nii vesine ja libe, et ma suudan ainult oma ette vaadata, et üldse edasi minna. Hästi tulevad kasuks mu Õpetaja Ralfi õpetused – tõmmata endasse valgete pilvede valgust ja selle valguseenergia toel edasi liikuda.

Tänu meie superkeepidele (tänusõnad AK tütrele, kes need meile Norrast ostis) ei olegi see päev läbi kestev vihm nii hirmus. Mu saapad hakkavad ühel hetkel läbi laskma ja ma vahetan ära oma sokid. Vahepeal sajab rahet. Sikutan oma keepi selga, aga saan ikkagi veidi märjaks. Samas saan sellelt rahelt mingi erilise energialaksu. Tänud, Universum, meie eest hoolitsemast 🙂

Kohtame ookeani äärest möödudes kivil istuvat kajakat, kes kõigepealt meile poseerib igas vaates ja siis lagistab: “Buen camino!” Just nii see tema häälitsus kõlab.

Liendo albergue asub vana kiriku taga täiesti uues majas. Magamisruumis on mõnusad 2-korruselised narid. Rahvast on meie tulles veel vähe, ainult 2 nari peale on asjad pandud. Käime kohalikus supermercados, ostame saia, pastat, tuunikala ja muid häid asju.

Köök on uus ja hästi ilus. Sisse tulles näen 2 oranži veekeedukannu, mida tegelikult ei ole olemas. Nujah, esimesed miraažid :D. Teeme ise köögis süüa – tuunikalapastat ja tomatisalatit. Hästi maitsvad suured kohalikud tomatid. Lisaks leidsin ma teeäärest sidrunipuu alt suure isuäratava sidruni. Sellega tee on super 🙂

Majas on huvitavad tualetid ja dušširuum – ilma lukkudeta. Kui uks on kinni, siis on keegi sees. Kui uks on lahti, siis võib minna. Tegelikult on see üks luksuslikumaid alberguesid teel.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s