15. 04, pühapäev Santona – Güemes 22km

Ärkame kell 7. Harjutused, koti pakkimine, nagu igal hommikul.  Hommikusöögiks sööme oma viimast saia ja putrusid. Stardime kell 8.30. Sajab, kohati väga tugevalt. Me hakkame sellega juba ära harjuma…vist? Keebid selga ja marssima 🙂 Ühel hetkel oleme jälle ookeani ääres. Võrratu valguse ja varju mängud taevas. Allpool sinetamas vesi. Nooli ei näe. Siis lõpuks näeme – kaugel üleval mäel kivi peale joonistatult, suunaga üles. Pildil klikkides on noolega kivi ka näha.

On see alles tõeline kitserada – püstloodis minev ülikitsas kivikalju astmetega ja vihmast libe savirada. Ma libisen korra päris kõvasti, aga tänu keppidele jään püsti. Mõlemal pool rada kasvavad torkivad põõsad, allpool kuristikust paistab ookean. Hakkab sadama rahet, mis tähendab, et rada läheb veel libedamaks. Arendame tempot. Kirun ennast, et caminole kaasa ei ostnud läätsesid, prillid on vahepeal nii märjad, et näen ainult piirjooni.

Mäe lõpuks ületanud, oleme jälle all ookeani ääres. Edasi minnes jõuame ühe udupeene kohviku juurde. Läheme sinna vihmavarju ja sööma/jooma. Hetkeks tuleb välja ka päike ja meie ees avaneb imekaunis rand – tõeline puhkusetunne tuleb rinda.

Teele asudes sajab muidugi jälle. Lähme läbi Noja. Enne Barreiot on mu jalad ja sokid läbimärjad, vahetan need ühe silla peal ära. Peale silda, mina nautides oma kuivi sokke, oleme fakti ees, et tee on muutunud jõeks. Kas tõesti peame võtma jalad paljaks ja sealt läbi sumpama? Õnneks ei. Kohe tuleb meie suunas auto ja me hääletame seda. Auto jääb seisma ja autojuht, jälle keskealine hispaania don pakib meid koos kõigi meie suurte seljakottidega autosse. Edasi sõites ja ühe kohviku juures pidama jäädes küsib meie järjekordne ingel, kas me tahaksime kohvi. Saame aru, et sellest pakkumisest oleks ebaviisakas keelduda ja nii lähmegi sisse ja joome teed ning kohvi.

K on lubanud ühele sõbrannale, et me teeme ühe kiriku juures peatuse ja paneme sinna küünla. Sellesama kiriku juurde too don meid oma autoga viibki. Vana kirik koos hästi suure ja arvatavalt samuti vana iileksipuuga. Ajan temaga niikaua juttu kui K ja AK kiriku ümbruses luusivad.

Kiriku juures küünla ära põletanud, hakkame jälle astuma. Nooli pole, ka see kirik jäi mõni km caminorajast eemale. Läheme suht umbes. Siis näeme koduaias toimetavat naist, kes kinnitab, et me oleme õigel teel. Oleme juba suht lähedal alberguele, kui meid peatab suur kollane haukuv  ja urisev koer. Proovin korra oma vilet, aga see on väga vilets, tundub, et koer ainult irvitab selle peale. Saame aru, et me ei saa koerast mööda. Kahtlema ka, kas albergue ikka jääb selles suunas ja tuleme jälle mäest alla. Ühe suletud baari juures (pühapäev, kõik väiksemad baarid ja poed on kinni) kohtame meest, kes segamise pärast mornil häälel ütleb, et peame ikka sedasama teed mööda edasi minema. 2km on veel käia. Kõmbime aga jälle mäest üles (nagu me oleks seda täna veel vähe teinud), koera vanas kohas ei ole. Ta istub mõnisada meeter eemal oleva maja trepil ja vaatab meid nii ükskõikse näoga, nagu poleks kunagi varem näinud. Tore küll!

Albergue on suur valge maja järgmise mäe tipul (ma nimetan mägedeks ka paarikümne meetri kõrguseid suhteliselt järske tõuse). Meid tervitab sisendes väärikas valgete lokkide ja valge habemega 70-ndates mees. Küsib meilt, kust me tuleme ja pakub sisenedes vett ja küpsiseid. Taamal põleb suur kamin ja kogu ruum on täis soojust ning rahu. Too mees on preester Ernesto, endine meremees, ja alberguet on ta pidanud juba 30 aastat.

Ernesto albergues olev altar

Võrratu rahu ja väärikus kiirgab kogu tema olemusest. Tõeline hoolimine –magamisruumi minnes võtab ta mu käest saapad, paneb oma käe mu märja, räpase saapa sisse ja vangutab pead, et teil on raske olnud. Ei mingit teeseldud kaastunnet, see hoolimine on nii ehe kui veel olla saab.

Magamisruumid on peahoonest veidi eemal. Meie saame ainult meie 3 päralt oleva ruumi. Ernesto pakub ka õhtu- ning hommikusööki, ja seda kõike annetuse eest – annad nii palju kui saad. Õhtusöögiks on supp, pasta hakklihaga ja juurvili lihaga. Kuigi ma ei ole söönud üle 2 aasta suutäitki liha, tunnen, et seekord ma vist isegi suudan seda teha. Söön veidi pastat. Ka toit on valmistatud erilise hoolivuse ja armastusega. Tunnen kergendust, et suudan jälle liha süüa, aga ega see ei maitse mulle. Liha on ikka jälk, imelik, et ma ise olen seda kunagi maitsvaks pidanud ja palju inimesed seda söövad ja naudivad.

Isa Ernesto ütleb õhtusöögilauas, et täna viibib siin 3 imelist inimest Eestist. Me oleme kõik kolmekesi kirjutanud registreerimisraamatusse, et oleme sotsiaaltöötajad (mis on ka peaaegu tõsi :)), ja Ernesto mainib, et kõik sotsiaaltöötajad on väga imelised inimesed. Tore on seda kuulda :).

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s