16. 04, esmaspäev Güemes -Santander 9km

Olen maganud öösel suurepäraselt. Sokid on kuivad, elektriradikad on nii õhtul kui hommikul sees olnud. Isegi saapad on kamina ääres peaaegu kuivaks saanud. Sööme hommikust ja jätame väga südamlikult hüvasti. Isa Ernesto teeb meist pilti – selgub, et eestlasi ei satu tema juurde just tihti. Ernesto sõidab ka ise autoga ära – ühele palverändurile tema mahaunustatud mütsi järele viima. Tõesti, uskumatu hoolivus.

Alustame oma rada Somosse (sealt läheb praam Santanderi). Rada on väga halvasti tähistatud, õigupoolest on vahepeal mitme raja märgistus ja siis lõpevad kõik nooled ära. Meie suureks kurvastuseks oleme valinud raja, mis läheb läbi linna, st mööda asfalti. Teine tee, mille alguse me maha magasime, läks mööda ookeani äärt. Ühel hetkel oleme just tegemas väga suurt ringi linnas, kui meil õnnestub hankida oma isiklik hispaanlasest teejuht. Selleks osutub üks palverändur, kellega koos eile isa Ernesto juures õhtust sõime ja niisama lobisesime.

Minek isikliku teejuhi juhtimisel

Tema juhatusel ja koos minnes saame õnnelikult sadamasse. AK arvab meie teejuhist, et too on mingi kuulus kohalik näitleja, sest ta peitis eile pilte tehes oma nägu ega öelnud vestluses, kus ja kellena ta töötab 🙂 Tema ainus lause oli, et ta töötab väga kõvasti ja puhkused veedab caminodel.

Saame laevaga Santanderi. Jätame tolle „kuulsa näitlejaga“ hüvasti ja asume otsime alberguet. Selleni viib meid teine tuttav eilsest õhtust – teda hakkame me kutsuma prantsuse onuks (sest ta on suht vana ja pisike ja räägib ainult prantsuse keelt). Albergue asub pikast trepist üles minnes suht kõrvalises kohas. See on veel kinni, aga saame sinna oma kotid ära anda ja läheme Katedraali kõrval olevasse kohvikusse. Söön seal oma tavapärast crossaint´i ja mingit kooki, mis maitseb, nagu oleks see tehtud ainult suhkrust.

Kell 3 oleme tagasi albergues, et saada endale voodikohad. Hospitalera (albergue pidaja) on seekord vanem naine, väga printsipiaalsete reeglitega. Peale kella 8 õhtul ei tohi enam väljuda, kell 8 hommikuks peavad kõik olema läinud. Voodikohad on nummerdatud, ei mingit vaba valikut, mis siis, et enamus kohti on vabad. Kui soovin, võin ainult ise kellegagi vahetada. Vahetangi, tollesama prantsuse onuga. Tema saab minu ülemise ja mina tema alumise koha. Ma ei armasta, tegelikult isegi natuke kardan üleval magada. Kuigi ma pole ennast kunagi voodist välja veeretanud, ei või kindel olla, et ma seda üleval magades ei tee. Saame ka üle hulga aja Internetti. Mina loen meile ja kirjutan FB-sse väikese kokkuvõtte läbielatust.

Pärast läheme linna peale. Ostan endale saabastesse silikoontallad, mida millimeeterhaaval parajaks lõikan. Leiame üles ka kohaliku Supermercado ja ostame sealt hunniku träni söögiks.

Kokkamiseks on imeväike köök, kus me koos 5 saksa mehega hiiglaslike pottide abil oma järjekordset tuunikalapastat valmistame.

Hospitalera on tõeline „kanalapidaja“ – kell 22.00 lastakse tuli kustu ja mu reisipäevik jääb selleks õhtuks pooleli.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s