17. 04, teisipäev Santander – Mogro – Santillana de Mar 23km

Äratus on kell 7.15, tuled pannakse põlema. Kell 8 peame väljas olema. Toimub tõeline võidujooks ajaga. Aga jõuan isegi oma HE harjutusi teha 🙂

Hommikul läheme rongi peale ja sõidame Mogrosse, sest muidu oleksime pidanud käima üle 40 km ühe päevaga. See oli eelmisel õhtul sakslaste mõte ja me võtsime selle ka rõõmuga omaks. Mogrost hakkame minema jalgsi Santillana de Mar´i.

Esimene osa teest on täielik tööstusmaastik, läheme paralleelselt koos hiigelpikkade ja –suurte torude reaga. Olen pannud oma saabastesse eelmisel õhtul ostetud silikoontallad. Ei saagi aru, et oleks palju parem, ju eelmise tallad olid ka ok. Aga jätan ikkagi silikoonid.

Crossaint´i söömine nihkub aina edasi, sest kõik teele ettejäävad baarid on suitsused napsukohad. Lõpuks jõuame hästi pisikesse armsa sisustusega, pitskardinatega baar-restorani. Ka seal ei ole crossaint´i, aga võtame mingeid suvalisi saiakesi. Sööme veidi ka endal kaasasolnud juustu ja saia.

Täna paistab hommikupoole päike. K ja AK käivad plätudega.  Minu plätudel on nii painduvad tallad, et tean, seljakotiga käies väsivad jalad liiga ära. Seega olen saabastes.

Jalatsid on caminol hästi olulised. Et need oleks parajad, mitte liiga kõvad, sissekantud ja soovitavalt suht jäiga tallaga. Teistel on kõrged matkasaapad, minul madalad, tosse meenutavad Salomoni saapad. Olen nendega rahul. Märjaks lähevad küll kiiremini kui nahksaapad (kuigi on gore-tex), samas ka kuivavad kiiresti. Nendega saab käia nii vihma kui päikesega. Kummalgi juhul ei ole muidugi väga mugav, aga on talutav. Päikesepaistes nahksete saabastega on kindlasti liiga palav.

Mõõdame aga maanteed.  Vahepeal oleme jõudnud külakeste vahele, taamal paistavad Picos de Europa valged mäetipud.

Enda arvates peaksime juba ammu kohal olema, aga kõik, kellelt küsime, ütlevad, et ikka veel 1-2km. Äkki läheb taevas hirmuäratavalt tumedaks ja hakkab tibutama vihma. Paistab, et kohe läheb orkaaniks. Hakkan rääkima vihmaga. Palun teda, et ta laseks meil jõuda albergueni. Räägin, et niigi iga päev oleme me märjad ja mustad allasadavast veest, las see õhtu olla erand. Vastuseks kuulen tuule ulgumist, aga kõvemini sadama ei hakka. Usalduse märgiks ei pane ma endale keepi selga – vihm lubab mulle, et tema ei saja rohkem ja mina ei pane keepi 🙂 Nii rühime muudkui edasi.

Ühel hetkel, väikse sissepõikega teel, 3 km enne Santillana de Mar´i seisame pisikese maja ees, seal on silt „Albergue Arco Iris“. Lahke perenaine kutsub meid sisse. Pea 10 minuti pärast algab väljas tõsine torm – tuul ulub ja möirgab ja vihma sajab nii, et mitte midagi aknast ei näe. Aitäh Sulle, Vihm, kokkuleppest kinnipidamise eest, et ootasid oma tulekuga, kuni me majja kuiva kätte jõudsime 🙂

Seekordne albergue on nagu väike haldjamajakene. Hoolitsev vanamammi valab meile kohe külma jooki ja täidab ära meie credencialid. Koos õhtu-ja hommikusöögiga maksab majutus 18,5€.

Alberguet peab kohalik perekond – meievanune peremees ja vanapaar. Maja on armsa sisustusega oma altarite, piltide ja paljude vanaaegsete puust mööblitükkidega. Hästi mugav ja mõnus 🙂

Magamistoas on traditsioonilised narid. Dušširuum ja WC on koos ühes ruumis, 3 pesemiskohta ja 2 potti. Uste asemel on neil ees valged pitsidega kardinad. Vetsupottidel on nostalgilised veepaagid, kust vesi tuleb ketiga tõmmates. Me oleme seal sel õhtul ainsad. Huvitav, kui meid oleks olnud rohkem, ka mõned mehed. Kus ja kuidas siis keegi oleks ennast pesnud või asjal käinud? Kogu maja, kaasa arvatud dušširuum, on väga külmad ja niisked. Pesema minnes aurab väljahingatav õhk ruumis. Mina saan õnneks kuuma vett, minu järel tulev K peseb ennast külmas ruumis jaheda veega. Mugav see camino just ei ole 😀 Mul on kaasas järjekordselt märjad, kuivamata sokid. Küsin perenaiselt, kuhu ma võin need kuivama panna. Mõningase mõttepausi pärast ulatatakse mulle tühi supitaldrik. Hmm? Supitaldrikus ei olegi ma varem sokke kuivatanud :). Aga mis siis ikka, paigutan oma 8 sokki ilusti ringikujuliselt taldrikule. Perenaisele endale ei tundu see vist ka väga hea ideena, igal juhul tuuakse varsti sisse pesurest ja pannakse töötava gaasikamina kõrvale. Riputan oma sokid sinna.

Ka tuba on külm. Heidan koos fliisi, magamiskoti ja voodil oleva tekiga voodisse nii et ninaots jääb ainult välja. Siis on suht mõnus olemine, soe ka 🙂

Õhtusöök algab kell 8 ja ületab kõik meie ootused. Ma ei olnud eelnevalt öelnud, et ma liha ei söö, olime tulles liiga väsinud, et veel mingeid järgnevaid käike ette mõelda. Seega tuuakse meile kõigile ette suured vaagnad hakkliha ja vorstiga tehtud pastat. Suudan ennast ületades sellest ära süüa kolmandiku, rohkem tõesti ei taha. Peremees vaatab mind muidugi väga etteheitva näoga. Kui ma talle teatan, et ma ei söö tavaliselt liha, muutub ta veelgi mornimaks – tema oleks mulle kui taimetoitlasele imehea toidu valmistanud. Kogu vestlus käib suuremas osas kehakeeles.

Teiseks käiguks on mulle hirmsuur vaagen lehtsalatit, tomatit ja sibulat. K ja AK saavad 3 suurt grillitud kanalihatükki. Peremees on kõik salati mulle toonud ja minu lihatükid teistele jaganud. Mina naudin rohelist, sel ajal kui teised oma lihatükke sisse higistavad. Ma isegi ei kujuta ette säärase toidukoguse allaneelamist, seda oli tõesti palju.

Õhtul lobiseme pudeli veini saatel kella 23-ni. Peremees on ühe vanahärra ka külla kutsunud, AK laulab koos temaga mõnusaid hispaania laulukesi. On hästi lõbus. Saame praktiseerida oma olematut hispaania keelt. Võtame üle tüki aja isegi oma sõnastikud välja – linnaskäikudel oleme need tavaliselt lihtsalt seljakotitaskusse unustanud.

K-le teeb peremees rosmariiniõliga jalamassaaži.

Magama heites lobiseme omavahel poole ööni, ju on selleks kaasa aidanud ka joodud veinipudel.

2 responses to “17. 04, teisipäev Santander – Mogro – Santillana de Mar 23km

  1. Anneli, igaks juhuks küsin üle, et kas Albergues Arco Iris majutus on tõesti nii kallis? Ma vaatasin oma märkmeid üle ning mul on kirjas 8,50 eur… Kas oli ikka 18,50? Ise kavatsesin ka seal juulis peatuda, kuid kui see maksab 18, siis pigem kõmpsin edasi… 😦

    • Alla, see oli koos õhtu-ja hommikusöögiga. Ja söök oli tõeliselt rikkalik, st seda oli hirmus palju. Arvan, et kui sa süüa ei võta, on odavam (aga sa kindlasti solvad sellega peremeest). Me jäime seal ööbimisega tegelt väga rahule, see oli tõeliselt omapärane elamus ja kui sul eelarve väga pingeline ei ole, siis soovitan soojalt 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s