19. 04, neljapäev Comillas – Serdio 18km

Hommikul venitame nagu ikka ja alustame käimist alles 9.30 (tagantjärele imestan, kuidas me säärase molutamisega üldse mingeid vahemaid suutsime läbida). Õnneks saame seekord kiiresti linnast välja. Nagu viimastel päevadel kombeks sajab vaheldumisi paduvihma ja paistab päike otse lagipähe. Kui keebi seljast võtad, siis kallab. Kui ei võta, paistab ülikuum päike, nii et keebiga on tõeline „viineri“tunne. Tundub, et nii päike kui vihm on võtnud nõuks meid narritada :). Korraks on ka tõeline orkaan – kõik läheb täiesti pimedaks ja tuul ulub metsikult. Õnneks kestab see vaid veidi aega.

Kallad kasvavad ja õitsevad Hispaanias kõikjal, enamasti prügimägedel. Nii ilusad lilled, huvitav, miks neid surnute lilledeks peetakse. Mulle küll meeldiks neid kingiks saada.

Teel olles satume jälle täiesti ookeani äärde. Vesi peksab ja vahutab kui vastu kallast peksab, kallas moodustab seal kolmnurga. Kolmnurga teravik on suunatud just meie vastu – tunnen, kuidas energia sealt minuni voogab. Suhtlen ookeaniga ja saan endasse tema väe – on sama tunne nagu Mehhikos kui ma ennast kose all vee-väega laadisin. Olin enne väga väsinud ja nüüd tunnen ennast nagu vastsündinu – värskelt ja puhanult. Tänud Ralfile nende loodusjõududelt energiaküsimise õpetamise eest 🙂 Loodus jagab oma väge nii lahkesti – nii tuul kui vihm, päikesest rääkimata. Küsi, ja sulle antakse 🙂

Oleme jõudnud San Vicente de la Barquera bussijaama. Crossaint´e jälle ei ole, joome teed ja sööme mingeid keemilisi sajandisäilivusega keekse.

Hakkame minema Serdiosse. Loodus on nii ilus, nagu oleksime sattunud 3D-piltpostkaartidele. Ükskõik kuhu suunas vaatad, on maalilised künkad, lehmakarjad, sekka veidi lambaid või hobusid, taamal mäed oma hunnitus kõrguses.

Serdiosse jõuame kell 16.30. Tegelikult oli plaan jõuda õhtul Colombres´sse, aga sinna on pea 9km. Meil on aega kella 20, siis võib olla albergue suletud. Seega jääme Serdiosse öömajale. Oleme ka väsinud, tee on olnud jälle suht „up and down“.

Serdio albergue on hästi ilus, kuigi külm. Õnneks mõni radikas ka töötab. Oleme seal jälle ainult kolmekesi, täiesti privaat-elamine. Saan oma riideid pesta ja kuivatada, milline luksus.

Õhtust läheme sööma kohalikku baari. Kuna ma liha ei söö, tellin selle asemel juustu. Tuuakse suur praad salati, tomati, juust ja friikartulitega, maitseb väga hää 🙂

Õhtul helistan kõigile kodustele, tahan nende häält kuulda. Oleme juba nii pikalt ära olnud, et kodu tundub midagi väga kauget. Ja niipea ei jõua me sinna ka. Arutame ka järgmiste päevade marsruute. Homsest alates hakkavad meil olema väga pikad ja ikka mägised teed. Kas käime neid või sõidame vahepeal ka bussiga, paistab.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s