20. 04, reede Serdio – Poo de Llanes 5km

Nagu meil kombeks, venib hommik pikaks. Lahkume oma privaat-alberguest veidi enne 10 hommikul. Linnast välja saame kiiresti. Lähme aga mööda kollaseid nooli, mis viivad meid ühel heal hetkel…..rongijaama. Teed edasi ei ole, vähemalt mitte silmapiiril tabatava noole näol. Küll aga loeme sõiduplaanist, et 2 korda päevas (hommikul ja õhtul)  käigus olev rong tuleb 1 minuti pärast. Kui see ei ole Saatuse suunis minna veidi teed edasi rongiga, mis siis veel on? Pealegi, nagu ütles üks palverändur: „Not rain in the train.“ Sest sajab jälle hommikust peale.

Sõidame edasi 2 päeva teekonna kuni Llanesesse. Rongis kohtame üht hästi habetunud, väsinud ja räpast palverändurit. Ta käib vihmase ilmaga plätudega, seega on tõenäoliselt ta jalad katki. Njah, tema kõrval näeme meie veel täitsa puhtad ja kaunid välja.

Kohale saabudes joome hästi mõnusas  tänavakohvikus teed ja lõpuks saame ka oma kaua-oodatud crossaint´id. Millegipärast on nii K kui AK  tujust ära ja mõlemad räägivad vajadusest minna edasi üksi. Minu jaoks ei ole see lahendus väga lahe, sest ma ei näe ka oma uute prillidega väga kaugele (mõnikord on vaja kollaseid nooli tuvastada mitmekümne meetri kauguselt). Orienteerumisoskus on kah suht puudulik. Aga kui nii, siis nii, ju see saab olema hea õppetund. Õnneks keegi midagi väga konkreetset kokku ei lepi ja läheme seekord ikka koos edasi.

Käime läbi kohaliku Supermercado, ostame kotid jälle toitu täis ja hakkame otsima teed alberguesse. Suht laburünti pidi jõuame lõpuks kohale. Alberguet peab üliaktiivne Ivan, kes ei ole venelane, nagu ta meile kohe öelda jõuab. Majas on palju suuremaid ja väiksemaid tube, meie hõivame oma seltskonnaga ühe tagumise, mis ei ole läbikäidav. Saame seal esimest korda kasutada pesumasinat ja kõik oma pesu ära pesta. Kahjuks kuivatit ei ole ja õues hakkab jälle sadama. Seega tõmbame oma toa (kus meil õnnestub jälle seekord ainult kolmekesi olla) risti-rästi nööre täis ning magame märja pesu all. Ikka parem kui sokke ümber jalgade kuivatada. Toas on kohutavalt külm, vedeleme tekkide all ja üritame soojatunnet sisse saada.

Õhtusöögiks on mikrolaineahjus soojendatud tortillad ja hunnik toorsalatit. Joome ära minu viimase Jägermeistri. Õhtusöögi ajaks on hetkeks välja ilmunud ka päike ja kuna köögivärk asub väikeses aiasopis, võtan seal lamamistoolis päikest. Hetketine mõnu kõige selle vihma ja külma juures 🙂

Peale õhtusööki kaunistame veidi oma tuba. AK joonistab rasvakriitidega seinale (kõik toad on niiviisi ära kaunistatud) meie 3 kangelaslikult üles mäkke ronimas, Eesti lipp lehvimas meie kohal.  Juhuslikult joonistab ta selle juba olemasoleva sinise pilve alla – ime siis, et vihm ei lakka. Lisaks selgub telefonikõnest, et K sõbrad ja kliendid laulavad pidevalt „Veetleva leedi“ laulu vihmahoogudest. Uhh, tahan juba, et see vihm lõpeks.

Öösel näen õudusunenägusid ja magan hästi rahutult. Mind painavad ikka nood inkvisitsiooniteod, ma ei oska nende teadmistega ka mitte midagi tarka ette võtta. Ju tuleb see lihtsalt endasse integreerida, seda tunnistada ja selle läbi vabaks lasta.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s