21. 04, laupäev Poo de Llanes – Ribadesella 30km

Kõnnime alates 8.30-st kuni 16.30-ni, jälle paduvihmas. See vihm ei lõpe mitte kunagi. Ma  näen vahepeal ainult asjade ähmaseid piirjooni, prillid lihtsalt ei paista läbi. Kell 1 jõuame läbimärgadena ühte kohvikusse. Täpselt samal ajal tuuakse sisse crossaint´id – ülisuured, lõhnavad ja väga isuäratavad. Elu on siiski ilus 🙂

Uuesti teele asudes panen selga lisaks fliisile ja keebile ka jope, et natukenegi sooja saada. Käime peamiselt maanteel, sest oleme kaotanud oma kollased nooled. Sajab ja sajab, maailm on ümberringi hall.

Ribadesellasse sisenedes kohtume juba vana tuttava Ulrikega. Ta on meie vanune sakslannast peregrina, töötanud ka sotsiaalsfääris mitukümmend aastat ja nüüd naudib pool aastat vaba aega töötuna. Ta on pikkade jalgadega hästi sportlik ja jutukas. Temaga koos hakkame otsima oma tänaöist öömaja. Albergue asub rannaribas mingis rikkurite rajoonis, uhke suur hostel. On väga külm ja rõske. Kuna olen kõik oma sokid märjaks kandnud, kuivatan neid täna öösel jälle iseenda keha vastas.

Helistan õhtul Rihole ja saan teada, et tal on juhtunud eelmisel päeval jalaga õnnetus. Ta on haiglas, teda on opereeritud, vist on siiski kõik suht hästi. Saadan sõnumi oma sõbrannale, et ta Rihol silma peal hoiaks. Olen ise ju kaugel ja jään sinna veel pikaks ajaks.

Olen täna tõesti väsinud ja tujust ära. K ja AK lähevad puhkeruumi, kus on ka mingi kamin, teiste palveränduritega lobisema. Mina ei lähe, ei ole tuju. Eesootavad pikad ja rasked teed, nädalaid kestev paduvihm, kodune ärev olukord – kõik see väsitab. Tunnen ennast nagu lapsena autistliku erakuna – ei taha ega vaja kedagi enda ümber. Ainus tunne on, et jätke mind rahule. Keeran ennast suhteliselt vara magama

2 responses to “21. 04, laupäev Poo de Llanes – Ribadesella 30km

  1. Nii tuttav tunne, millest sa lõpus kirjutad. Ka minul on olnud eelmisel palveränakul selliseid päevi, kus ei tahtnud üldse kellegagida suhelda ning eraldusin seltskonnast olles ainuke, kes keeras juba varakult magama vaatamata magamistuppa kostvast mürast ja edasi-tagasi käivatest ränduritest. Vahel lihtsalt on vaja võtta aega maha, olla omaette… Kurbus caminol on eriti tugev vaimne emotsioon, mis on tingitud pingetest, väsimusest, koduigatsusest ning iga väike häiriv faktor tugevdab seda mitmekordselt. Ise puhkesin nutma, kui ühes albergues ebameeldiv hospitalera (ei rääginud sõnagi inglise keeles, muudkui seletas ja seletas hispaania keeles kõrgel toonil midagi) hakkas õiendama, et valisin vale voodi (voodid olid nummerdatud, pidin magama ülemisel naril) ning et ei tohtinud sättida ennast alumisele (mulle ka ei meeldi magada üleval kuna ka mina kardan öösel sealt alla veereda)…
    .

    • Jah, kõik tunded ja mõtted on eriti tugevalt võimendunud, minu nn murdepunkt alles tuleb. Aga see ongi väga hea, ilma igapäevase müra-taustata (a la tööle vaja minna, lapsi vaja vaadata, koristada, süüa teha, jne) saame väga täpselt aru, mida me siis tegelikult ikka mõtleme ja tunneme ja miks meie elu on täpselt selline nagu see on 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s