Monthly Archives: juuni 2012

06.05, pühapäev Sobrado dos Monxes – Arzua 22 km

Eile oli Superkuu. 3 päeva enne ja 3 pärast, Superkuu päev loomulikult ka, on väga maagilised ajad. Arvatakse, et kõik mõtted, tunded, sõnadest rääkimata saavad neil päevil kergesti teoks. Seega tasub olla endast väga teadlik 🙂 Meie ööbisime kloostris sel ööl – see tundub ka kuidagi tähenduslik. Mis tähenduses just täpsemalt, ei oska praegu öelda.

Magan öösel väga hästi, ei ole lutikalõhnagi kusagil. Ei teagi, miks meid selle mõttega hirmutati. K kaotab ära oma hõbedast kõrvarõnga ja leiab asemele imeväikse Maarjaga ikooni. Olulised muutused elus, mis muud :).

Teel olles möödume ka kohalikust surnuaiast. Hispaanias maetakse inimesi nn kabiinidesse. Põhimõtteliselt, nagu meil pakihoid. On suur müür, kus sees nummerdatud kabiinid. Luuk lahti, inimene (või tema tuhk, pole vahet) sisse, luuk kinni. Prrrr!!! Igal juhul, mind ei maeta kabiini, mitte mingil juhul. See oleks ikka peris hull veeta oma igavik säärases pakihoius.

Teel olles on täna jälle üks väheseid ilma vihmata päevi. Käime palju mööda maanteid. Oma igapäevast croissant´i satume sööma šokolaadikohvikusse. Tellin seal vedela šokolaadi – olen ikka tõeline šokohoolik. Maitseb igal juhul hää :). Pealelõunast pikniku peame kraavikaldal, süües tavapärast banaani ja jogurtit.

Eukalüptisalud, mis siinsamas kasvavad, on huvitavad ja eripärased. Puud lasevad oma koore täielikult maha, seega jääb vahepeal mulje lambipostide kasvandusest.

Meist mööduvad meie viimaste aegade kaasrändurid. Too saksa jalgrattur, kelle kunagi musta kuupi meenutavasse alberguesse aitasime. AK ütleb tema kohta nii tabavalt, et ta on väike hirmunud poiss suures mehekehas. Ta on hästi musklis ja meheliku välimusega, veidi skinheadi meenutav suurt kasvu mees. Samas, kogu tema olek on ebakindel ja natuke nagu kühmus. Et kui olek saab olla kühmus :D. Täna hommikul ta juba naeratas, kui talle tere hommikust ütlesin. Ehk hakkab too hirmunud koorik camino lõpuks ümber ära pudenema. Temaga koos on kalmõkipoiss – tegelikult lõunapoolsemast maakonnast pärit hispaanlane. Aga kuna ta on hästi päevitunud ja kohe ongi kalmõki välimusega, siis on ta saanud sellise nime. Ja siis veel üks hispaanlane – selline hästi tavaline ja vaikne. Talle pole me isegi nime viitsinud mõelda.

Täna möödume kõik ka oma vanuse verstapostidest. Seegi on caminol sümboolne – vaadata, milline ja millises ümbruses on sinu vanusenumbriga kilomeetripost, mis näitab käimata tee pikkust Santiagosse. Sümboolselt tähistab see Sinu elupunkti just praegu – kui avar või kinnikasvanud, mitme takistusega või hoopiski vabalt ligipääsev. Igaüks mõistatab oma elu ise lahti – õiged on just need mõtted ja tunded, mis hetkel tulevad.  Minu post, märgistusega 44,687 asub tee ääres teisel pool kraavi. Hüppan kraavist koos oma seljakotiga üle. Posti lähedal on väike tammepuu, selja taga laiub roheline viljapõld. Veelgi kaugemal on maja koos äsjaküntud mustendava maaga. Järelikult – midagi valmib, midagi ootab veel külvamist ettevalmistatud pinnasele. Pisike tammeke on millegi kauakestva, väärika ja võimsa algusmärk. K (meie noorim grupiliige) vanusega verstapost on viimane numbritähisega post, edasistel on ainult suundanäitavad kammkarbid. Numbrid tekivad postidele tagasi Santiago lähedal – 15,15km on jälle numbrilise tähistusega.

Arzua´sse jõudes valime „Linnutee“ nimelise albergue – „Via Lactea“. Kuna Arzua´s saavad kokku mitmed caminod ja see on Santiagole juba hästi lähedal, on rahvast palju. Saame ilusa puidust naridega toa, kus lisaks meile 3-le on veel ema ja tütar Austraaliast. Saame pesta ja kuivatada!!! oma pesu. Kuivatamine on kõige olulisem, sest väljas jälle tibutab. Milline uskumatu luksus saada paari tunniga kätte puhas ja kuiv 🙂 pesu! Mis siis, et mu matkapükstel on pärast kuivatit igavesed kortsud, ikkagi on hea. Joome väljas terrassil teed ja lobiseme omavahel. Nii palju on juba käidud, nii palju on kogetud, hea on omavahel kõigest rääkida. Ka sellest, mis ei vastanud ootustele. On hea, kui võid rääkida oma sõpradega kõigest ega pea valima sobivaid mõtteid ja sõnu.

Kirjutame ja saadame kaarte lähedastele, käime seinast raha võtmas. Mul on küll veel alles 120€, aga tundub, et sellest ei jagu lõpuni. Jäägu siis pigem üle.

Õhtust lähme sööma seekordki välja – uhkesse restorani. Tellime päevamenüü – mitut sorti salateid, kala ja flan´i. Joome täna erinevalt tavapärasest ka veini – mina ja AK punast ning K valget. On mõnus, on hea – life is beatiful :).

Narid on mõnusad, madratsid tunduvad uued ja õhku jätkub piisavalt. Magama heidan suhteliselt hilja, olles enne kribanud täiendavaid märkmeid eelmiste päevade kohta oma päevikusse.

05. 05, laupäev Miraž – Sobrado dos Monxes 26 km

Tõuseme kell 6.30, see on midagi haruldast. Teen maja taga asuval lahtisel rõdul HE harjutusi, üks leedidest piilub mind aknast :). Küsima siiski ei tule, ju arvab, et mingi imelikku sorti jooga. Kell 7 kutsuvad prouad meid hommikusöögile. Lisaks tavaliselt röstsaiale ja võile on imemaitsev aprikoosimoos. Ei mingit keemilist povidlot, vaid ehtne aprikoos, nämmm 🙂

Prouad jätavad meiega südamlikult hüvasti, loodetavasti oleme eestlaste mainet kõrgel hoidnud. Teekond jätkub pesuehtsalt inglise maastikul. Kaljune maapind, suured erinevates toonides kanarbikuväljad ja udune taevas. Huvitav, kas inglased on tolle öömaja oma hoole alla võtnud kodukoha looduse sarnasuse tõttu? Teed on viimastel päevadel üldse mõnusad. Vähe on asfalti, enamumasti käime mööda liivaseid külavaheteid. Ühel mäenõlval tuleb meile otse vastu suur lehmakari. Ei ühtki saatjat, tundub, et lehmad teavad ise, kuhu minna. Saatjat näemegi alles poole tunni pärast tulemas, nügides viimast vastutõrkuvat mullikat.

Meie tee läheb jälle mööda suurtest ja ülisuurtest kivirahnudest. AK leiab ühe kivi pealt mõõgakujutise ja näeb minu moodi vaimusilmis oma eelmisi rännakuid. Tänasega lõpetavad ka mäkketõusud, ees ootab sile maa. Tänasedki tõusud on lauged, meenutades koduse Eesti künkaid. Kitsad savirajad nõuavad jällegi „kärbestamist“. Ühest eriti mudasest kohast pääsemiseks ronin mina koos suure seljakotiga üle okastraadi – kehaline võimekus on saanud päris hea vormi. Teel on savi ja s..tt sõna otsese mõttes vaheldumisi. Võib valida, kumma sisse astuda :D.

Albergueks on seekord vana kloostrihoone. AK teeb hetk enne sisenemist tumedast orkaaniootel taevast valgusemängulist pilti ja kloostrisse jookseme me jälle külluslikult kallavas paduvihmas. Öömaja on veel suletud, seega istume ukse ette maha ja sööme oma viimaseid banaane. Väljas sajab ja on ka väga külm, seega ka niisama varjualune on mõnus. Varsti tuleb hospitalero, kelleks osutub, ülla-ülla, meie camino-isa, esimene hospitalero Alfonso. Samad sorgus vuntsid ja kottis silmalused ning muhe naeratus. On rõõm teda kohata :). Ta mäletab ka AK suurt pakisupihunnikut. (Meeldetuletuseks – AK oli Eestist kaasa võtnud hunniku pakisuppe. Ta oli need  ülelugemise mõttes albergues omavoodile laiali laotanud ja terve voodi oli neid täis.  Neid nähes venisid Alfonsol silmad suureks kui tõllarattad – tundub, et ta ei ole mitte kunagi näinud sellist supihunnikut). Selgub, et ta nimetabki meid supitüdrukuteks ja räägib sellest kõigile uutele tulijatele. Õnneks ei mäleta ta meie kodukohta ja nimetab meid läti piigadeks. Seega- eestlaste au on kaitstud :).  Alfonso on korraga tööl kahes kohas – osa aega Castro-Urdialeses ja osa aega siin kloostris.

Magamisruumis on meie voodite lähedal küttekeha. Saame oma märjad asjad sinna kuivama panna. Eelmistes öömajades on ringelnud kuulujutt, et kloostris on lutikad. Uurime oma narisid ja madratseid eest ja tagant, mingeid nähtavaid märke me küll ei leia. Pesemisruum on ülikülm. Grete jutu järgi on ka vesi külm. Seega, pesen enda strateegilisi kohti kraani all, ei rohkemat. Tunnen, et külma on lihtsalt liiga palju. Tuleb meelde õhtu, kus K värises kõigi üleriietega dušširuumis ja mina pesin ennast seal. Aga iga päev ei jõua olla ebamugavustsoonis.

Söömas käime kohalikus baaris – mina pitsat ja K ning AK suppi. Magama heidame Alfonso (kes magab kõrvalvoodis) määgimiste saatel. Imelik, et nii suur mees teeb unes nii väikse lambatalle häält :).

04. 05, reede Baamonde – Miraž 16 km

Alustame täna väga hilja, astume uksest välja kella 10 paiku. Teekond peaks olema suht lühike. Samas on teada, et ühtki söögikohta kuni Miraž´ini ei ole, ka seal ei ole ei poodi ega baare, kõigest pliit köögis. Seega veame tänase päeva ja homse hommiku toidukoormat endaga ühes.

Kuna päevateekond on lühike, on aega mökutada. Astume öömajast 20m kaugusel asuvasse kohvikusse, et süüa oma igapäevane croissant – ega see siis edasiste kohvikute puudumisel tohi söömata jääda. Croissant´i pole, lepime keemiliste keeksidega.

Väljudes avastame üle tee hästi kummalise suure ja ürgvana puu. Aega meil täna ju on, seega lähme seda lähemalt uudistama. Puul on ees suur avaus. Selgub, et mingi püha isa on kunagi sinna sepisukse ette pannud ja puutüvesse altari ehitanud. Kogu kaadervärk on hästi huvitav ja selline….püha. Tiirutame ja uudistame puud päris pikalt. Siis lõpuks hakkame edasi ka sammuma.

Müstika jätkub ka edaspidi, oleme ju teel Miraž´i. Viibime nagu mingis võlu-ja vaimude riigis. Meie ees seisab iidvana kirik koos sammaldunud puude ja kividega. On tunne, et kohe tõusevad meid kivide vahelt uudistama härjapõlvlased ja haldjarahvas. Tundub, nagu oleksime sattunud mõnda teise aeg-ruumi ega oska korraga enam käituda. Lihtsalt ahmime endasse kõike seda imelist ja hoomamatut.

Väga vaikselt edasi minnes jõuame peagi suure kivini. Kivi keskel on lohk ja tundub, et seda on kunagi kasutatud ohvrikivina. Minul on kodust kaasa võetud kivi, mille olen plaaninud koos oma soovidega kusagile sobivasse kohta maha jätta. See on üks camino traditsioonidest – võtta kivi kodust kaasa ja jätta see teele, pannes kivile kaasa endale mittevajalikud omadused – mõtted – tunded. Tunnen, et see on minu kivile õige koht. Räägin oma kiviga ja palun tal endaga kaasa võtta minu kärsitus, kannatamatus ja soov saada alati kõike kohe ja kiiresti. Asetan hellalt oma väikse kivi suure kivi peale. Räägin ka suure kiviga – tänan teda oma kivi vastuvõtmise eest. Palun temalt väge, et suuta olla hetkes, suuta olla kõikides situatsioonides rahulolev, tunda, et kõik hetked ja inimesed minu ümber on alati ja kõikjal õiged. Hästi soe ja helge tunne on kivi juurest lahkudes.

Teel näen lühikese ajavahemiku tagant 4 suurt ja võimast puud. Suhtlen neist igaühega ja palun endale nende toetust rahu ja tasakaalukuse hoidmisel. Tunnen, kuidas nende sajandeid vanade puude vaikus ja vägi minusse voolab.

Lähme edasi ja varsti märkame silti, mis kutsub mõnesaja meetri kaugusel asuvasse äsjaavatud baari. Meil ei ole küll kõht tühi ega mingit vajadust minna. Siiski agiteerin teisi, et nii tore, et selline asi siin on avatud. Kui keegi seda ei külasta, siis pannakse see ju kinni. Seega, tulevastele põlvedele mõeldes on baari vaja toetada, lähme ja sööme – joome seal midagi. Teised on ka nõus tulevaste palverändurite heaks annetama nii meie aega kui oma raha– seega sammume edasi kohviku poole.

Baar on väga tore perekondlik ettevõtmine. Kodumaja kõrvale on ehitatud väike lisaruum, kus saab kuuma ja külma jooki, sandwich´e ning muid väiksemaid sööke, lisaks on seal täiesti toimiv Internet. Loeme oma meile, AK vaatab väsimatult perenaise keraamikakogu ja kõik on hästi rahul ja rõõmsad. Tore, et otsustasime siia tulla 🙂

Ühel hetkel topime aga jälle keebid selga, sest nagu tavaliselt, sajab, ning astume edasi. Oleme vaatamata kõikidele vahepeatustele siiski pool teed ära käinud.

Mõni kilomeeter käimist ja peatume taas. Meie ees paistab äärmiselt kummaliste ja huvitavate kujudega maja. Trepil seisab peremees, vanemas eas härrasmees, kes kutsub meid sisse. Pikalt me ei mõtle, astumegi väravast sisse. Selgub, et oleme sattunud kohaliku kiviraiduri koju ja töökotta. Mees näitab meile erinevaid nikerdatud kivikesi, skulptuure ja kujusid. Neid on nii imepisikesi kui väga suuri ja raskeid. Keset tuba seisab suur jäme kivipost, kus on uuristatud raiduri enda suguvõsapuu. Ostame kõik mõne ornamendiga kivi. Meie seljakotid on niigi liiga rasked, seega üks kivi ees või taga ei muuda enam asja. Mõtlen, et nii huvitav, leidsin just oma kodukivile uue paiga ja jätsin ta maha, ja nüüd saan uue kivi vastu. Tehingu kinnitamiseks kutsutakse meid uhkesse kööki, kus joome äärmiselt maitsvat punast veini. Vein on meistri naabrimehe viinamarjasalust pärit marjadest ja nii kaunis kui kosutav. Ostetud kividesse graveerib meister meie nimed – mul on nüüd nimeline kivi :). Lisaks paneb ta meie credencial´idesse vahatemplid – mulle ja AK-le punase, K-le kui meie treenerile (nu K ju vana caminohunt suuremate kogemustega) puna-kollase. Väga hea ja mõnus kogemus.

Teel olles näeme veel nii mõndagi baari ja söögikohta. Ausalt öeldes ei mäletagi ma nii paljude toiduvõimalustega teekonda kui täna. Kas see oli lihtsalt Vilalba kaupmeeste kokkumäng, kes meil soovitasid söögikraami kaasa osta, mainides, et teel söömisvõimalused puuduvad?

Enne alberguesse jõudmist saame paduvihma. Koperdame oma tilkuvate keepide ja märgade saabastega puhtusest kiiskavasse majakesse. Miraž´i öömaja on Inglise koguduse rahastamisel, ja seda peavad tollesama koguduse vabatahtlikud. Meil on õnn kohtuda 2 tõelise inglise leediga. Hallipäised ranged prouad paluvad meil viia keebid verandale, valida endale voodikohad (kindlasõnaliselt palutakse teisi voodikohti mitte kasutada) ja registreerivad meid sisse. See albergue on donation (annetuse) peal, sisaldades ka hommikusööki. Kööki võime kasutada õhtul kella 9.30-ni, hommikul peame lahkuma hiljemalt kell 8. Seega, järgmisel hommikul ei mingit mökutamist 🙂

Tänaõhtusel söömisel on meiega ühinenud Grete (kes on tegelikult Josie), tema pakub omalt poolt veini. Muidu traditsionaalne tuunikalapasta, seekord juustuga ja uus mondonedo kook. Söögitegemine toimub leedide range pilgu all. Tunneme ennast nagu nooruses esimesel kohtumisel ämmaga. Ainult et nüüd on ämmal ka õde kaasas :D. Õhtusöögilauas lobiseme pikalt, Grete räägib meile oma rännaku algusest ja elust Saksamaal. Tema saksakeelses raamatus oli too kiviraiduri elukoht täiesti ära märgitud. Grete andis lausa uksekella, aga keegi ei avanud. Sain jälle kinnituse tõdemisele, et kõik inimesed, kes meie elus on vajalikud, me ei saa neist kohtumata mööda minna.  On olnud ilus päev :).

03. 05, neljapäev Vilalba – Baamonde 22 km

Hommiksöök venib pikaks, lobiseme Gretekesega. Lõpuks saame minema. Jätame vähimagi kahjutundeta tolle halli, masendust ja depressiivsust külvava välimuse ja olemusega öömaja maha.

Loodus on jälle muutunud. Ära on kadunud siiani kõikjal laiutavad sidruni- ja apelsinipuud. Palju on õitsvaid õunapuid. Ümbrus meenutab veidi Lõuna-Eestit oma tõusude –languste ja sinka-vinka teedega. Õnneks tõusud on lauged ja mõnusad, ei ole järske rühmamisi.

Hästi huvitavad on vertikaalselt laotud kiviaiad.

Palju on tee ääres näha koeri. Ja nad kõik on suht õnnetu olemisega. Ei teagi, millist varianti ma ise eelistaks, kui koer oleks. Esimene on selline poolhulkuv, kindlasti veidi ja ka rohkem nälginud olekuga, kõhn väiksemat sorte krants. Samas on tal vabadus minna ja tulla kuhu tahab. Teine on rikkas kodus kas valvuriks või niisama mängimiseks võetud koer. Paljud on ketis, kett on imelühike. Jalge all on betoon või mudaseks trambitud õueala. Kuudid on nii väikesed, et veidigi suurem koer sinna sisse ei mahugi. Kes ei ole ketis, see on niisama väljas – kohta, kuhu vihma või päikese eest minna, tal ei ole. Näeme imearmast väikest taksi paduvihmas värisemas ja ennast vastu udupeene villa välisust surumas. Mõned koerad on kas garaažides või puurides kinni – kostab vaid nende üksluist haukumist. Eestimaal ringi käies ei ole ma koerapidamises nii halbu tingimusi tähele pannud.

Tänaõhtune albergue on suur ja uhke, 2-korruseline, paljude tubadega. Lisaks suur õueala, kus saab riideid kuivatada. Hospitaleraks, nagu eelmiseski kohas noor tibimeenutav tütarlaps, aga eilsest erinev nagu siga ja kägu. Et siis seekordne on kägu  – lahke, sõbralik, abivalmis. Saame ühte tuppa koos vana tuttava Florianiga. Tema on sama tee jalgsi maha käinud, mis meie vahepeal bussidega sõitsime.

Õhtusööki seekord me ise ei vaarita, lähme välja sööma. Kohaks valime väikelinna ainsa restorani, mis tundub olevat pereäri. Kõige ees on baar, edasi tuleb väiksem valgete linadega õdus söögituba. Aknast paistab ka suuremat sorti saal rohkemale rahvale. Meie võtame istet söögitoas. Laudadel on valged pärislinad, mitte paberist ühekordsed nagu tavaliselt. Ühes nurgas on huvitav kamin, mis on lihtsalt auk seinas. Selle vastu on seisma pandud tossavad puud. Ju annavad veidi sooja ka 🙂 Toas on palju nipsasjakesi ja ilutaldrikuid seintel. Kogu interjöör meenutab jälle Norras nähtut.

Sööki pakutakse õhtul alates kella 20.30-st. Tellime päevamenüü, mis K-le ja AK-le tähendab suurt tirinatäit nuudlisuppi ja mulle hirmsuurt salatihunnikut. Vahepeal käib kelner/omanik küsimas, kas ikka maitseb. Samas on uksed kööki ja baari ja terve suur suguvõsa alates vanast mammist ja lõpetades sülelapsega voorivad sealt sisse ja välja. See üldse ei sega, pigem annab kogu olemisele mõnusa perekondliku värvingu. Teiseks käiguks on tohutu kogus friikartuleid ja praetud sardiinid. Söön esimest korda elus praetud räime. Uskumatu, eks ole, rannarahvast pärit eesti soost naine, ja pole oma 44 eluaasta jooksul silku söönud. Nii on. Ju pidin ka selleks Hispaaniasse sattuma, et säärast toitu nautima õppida. Lõpetuseks võtame kohaliku magustoidu – flan´i (karamellipuding), mis paneb i-le täpi oma täiuslikkuses.

Öömajja tagasi minnes on jälle saabunud sõber vihm. Seega korjame oma märjad asjad õuest ja viime tuppa radikatele. Galicia öömajades on radikad ja need kõik töötavad. Viimane osa teest on tunduvalt paremini varustatud ja ränduritele mugavamate tingimustega kui Põhjatee algus. Voodis kriban päevikut kirjutada ja räägin sõbrannaga (kes juhuslikult on Poolas ekskursioonil) kodukoha poliitiliste uudiste viimaseid versioone.

02. 05, kolmapäev Contan – Vilalba 19 km

Asume teele jälle normaalselt kella-ajal, veidi peale 9. Kõik ülejäänud, Grete kaasa arvatud, on ammu enne meid lahkunud. Kas väsimusest või hakkame lihtsalt peast nüristuma, aga aina rohkem tekib meie omavahelise jutuajamise käigus nn „lälisemist“. Sõnad lähevad suus segamine ja välja tuleb mingi arusaamatu lälin. Ütlen enne äraminekut „vesi“ asemel „vedi“ ja K purskab naerust äsjajoodud coca-cola suust välja. Koristame veidi kleepuvat põrandat ja oma asju ning lahkume.

Loodus läheb aina müstilisemaks. Vanad romantilised kiviaiad, iidsed rohetavad puud, ürgvanad tammed jätkavad meie saatmist. Teokarbid on suunatähistena ümber pööratud – kui enne näitas teravik suunda, siis nüüd tuleb minna kiirte suunas. Palju on sajandeid vanu poste, mille ühel küljel on Jeesus ristil ja teisel tavaliselt naisterahvas – äkki see peab Maarja olema? Jeesus on näoga alati Santiago suunas.

Täna on selline päev, et me ära ei eksigi. Aitame isegi üht jõulist saksa jalgratturit, kes on täiesti eksinud ja selle tõttu väga ähmis. Kohtudes temaga ühe suure musta kandilise ja väga koleda maja ees, küsib ta, kus võiks olla albergue. Tema olla juba mitu ringi teinud ja ei leia kuidagi. Loeb siis enda targast saksakeelsest raamatust, et Vilalba albergue on suur must kastikujuline maja. Kirjeldus tundub vägagi sobivat tolle majaga, mille ees me seisame.

Seda too ongi. Maja on ka seest täiesti must, õigupoolest tumehall. Tumehallid seinad, laed ja põrandad –kogu ümbrus meenutab mulle natuke vabakäiguvangide elamist. Hospitalera on eriliselt morn tütarlaps, kes meiega suhtlemise ajal kordagi pilku ei tõsta, naeratusest rääkimata. Saame jälle oma surnulinad ja valime endale narid. Tekkideks on seekord tavaliste paksude villatekkide asemel mingid õhukesed laudlinad. Neidki jagub vaid mõnele voodile. Korjame kõik üleliigsed laudlinad endale, eks kuhjame puntras peale, kui külm hakkab.

Maja on tegelikult suht uus, aga millegipärast ülevärvitud sääraseks porikarva halliks. Äkki tuli mõnel kujundajal mõte, et siis ei paista määrdumine välja? Projekteerija on neil Galicia öömajadel nagunii mees olnud. Nagu muudeski ruumides, on ka dušširuumidel hästi palju klaaspinda. Kuni nabani ulatuv klaas on läbipaistmatuks toonitud, ülevalpool naba on kõik läbipaistev. Nojah, meestel lõpevad varjamist vajavad kehaosad nabaga ära, naistel vist siiski mitte. Või on see spets topless-projekt, tont seda teab. Tolle morni tütarlapse käest ma seda ka täpsustama ei lähe.

Rahvast on palju, enamuses mehed nii ratastega kui ilma. Teeme tormijooksu köögis asuvale 2-le potile ja saame võidukalt ühe enda haardesse. Pasta, tuunikala, tomat – ei midagi uut. Aga ikka hea 🙂

Õhtul masseerin kaua ja põhjalikult oma kannakõõluseid, jalad on sealt hästi valusad. Enne magamaminekut lasen neile HE-d. Peaksin harmoonia energia laskmist üldse rohkem kasutama, mis ma sellest muidu õppisin.

01. 05, teisipäev Mondonedo – Contan 16 km

Ärkame ja stardime kell 9. Rada on täna hästi ilus – vaikne ja aeglane mäkketõus, ümber ürgne loodus toetamas oma energiaga igat keharakku. Vanad sammaldunud puud, sõnajalgade lagendikud – kohati meenutab see kõik Avatari filmi.

Tee ääres on sajandeid vanad veevõtu kohad. Joogivett seal võtta ei saa, küll näokastmiseks ja niisama värskendamiseks.

Korra kaotame silmist teenäitajad kollased nooled. Toimub uue kiirtee ehitamine ja selle tõttu on ka rännakurajad ümber suunatud. Õnneks on igal pool märkajad inimesed. Kui möödume nende kodumajast, hüütakse meid ja tehakse kätega selgeks, et pöörake tagasi, õige tee läheb sealt. Nii tore on olla ja käia säärases hoolivas kogukonnas :).

Tõuseme aina kõrgemale mägedesse. Meie kohal kõrguvad tuulegenaraatorid. Ühel hetkel oleme nendega peaaegu samal tasapinnal.

Õnneks on vahepeal isegi täiesti ilma vihmata hetked. Naerame omaette, et ilma keebita piltidel oleme me kas keebid just seljast võtnud või ei ole me neid veel selga pannud. 😀

Albergue on hästi ilus, soe ja mugav. Galicia öömajades on hinna sees ka ühekordne voodipesu. Samasugust  kasutatakse tavaliselt surnutel. Aga me oleme ka väga tänulikud – täitsa puhas ja värske, mis sa hing oskad veel tahta. Eks palverännak ole ka veidi teekond oma surma juurde, me alustame surmaga harjumist linadest :). Hospitalero on noor hispaania mees, kes räägib väga head inglise keelt. Ta näitab meile üksikasjalikult ka järgnevate päevade teekonna kaarti. Albergue köögis ripub seinal suur maailmakaart, kus paljud on ära märkinud oma kodukohalinna. Tallinna asemel on kaardile trükitud Reval. Huvitav, et mõne kaarditootja andmeid ei ole keskajast saati uuendatudki :D. Keegi eestlastest on sinna muidugi Tallinna kribanud. Eestist on veel Tartu ära märgitud, mina jäädvustan enda ja K  kodulinna .

Peregrino-kuju kohaliku baari riiulil

Kuna on töörahva püha päev, siis on suured poed kinni. Õnneks on kohaliku baari tagaruumis väiksemat sorti minimarket. Ostame oma tavapärast pastat ja tuunikala ning lisaks mondonedo koogi. Paar päeva tagasi ühes baaris maitses see nagu saepuru. Katsetame uuesti, kas ongi võimalik, et toodetakse nii maitsetuid kooke.

Albergue köök on tõeliselt mõnusa sööginurgaga, seega jääme sinna pikemalt istuma. Kuna minu Eestist kaasavõetud Jägermeister on otsas ja viina ei suuda ma kõige hullemagi külmaga juua, sai ostetud prooviks kohalikku kraadidega napsu. Tegu siis 700 ml pudelis oleva kuldkollase ürdilikööriga.  Kuna minu taskupudel mahutab 500ml, peame 200 niisama ära jooma.

Selle ärajoomisel tabavadki meid uued tuttavad Hans ja Greteke. Õigupoolest näevad nad ainult suurt, peaaegu tühjaks joodud pudelit. Eestlased, kes tavaliselt ütlevad veinistki ära, on nüüd lõpuks oma margi leidnud – näen ma peegeldumas nende nägudelt. Tunnistame tegeliku olukorra siiski ka neile ja sunnime neidki pudeli tühjendamisele kaasa aitama.

Veidi ka Hansust ja Gretest. Hans on 40-ndate lõpus saksa härrasmees, kes esimese tutvumispäeva õhtul keeldus meiega inglise keeles rääkimast. Mõtlesime, et ta lihtsal ei oska. Pärast selgus, et oskab ja vägagi hästi. Ta on vana caminohunt, käinud mitmetel eri radadel. AK –le tundub, et ta on Lemuurlane, ja ju ta siis ongi. Veel meenub tol albergue ukse taha jäämise õhtul, kui me eksirännakute tõttu olime ka eriti näljased, tema antud kaeraküpsis. Ma ei ole ei enne ega pärast seda saanud nii head küpsist. Seda võis tol õhtul nimetada tõeliseks elupäästvaks küpsiseks. Contan ongi viimane koht, kus Hansu näeme. Ehk mõnel järgmisel aastal ja rajal jälle kohtume 🙂

Grete nimi on tegelikult Josie (ehk Josephine). Oma nime Grete sai ta Hansuga kooskäimise tõttu. Eks me oleme ju mugavad, ei viitsi inimeste nimesid küsida ja siis me lihtsalt paneme neile ise nimed. Ja kutsumegi neid endapandud nimedega. Austraalia poiste Taaveti ja Koljati sünninimed saime me teada alles Santiagos, ja tõtt öelda ma neid pärisnimesid ei mäletagi. Mälestustesse jäävadki nad nonde piiblitegelaste nimedega.

Grete on 25-aastane saksa õpetaja, kes alles lõpetab õpetajakoolitust, aga annab juba veidi ka koolis tunde. Õpetab kodumajandust ja eelarvet ja sotsiaalpoliitikat, sihuke läbisegi-värk. Hetkel naudib enne lõpueksamite andmist vaheaega ja on üksi alustanud  Põhja-teed Irun´ist. Ta räägib väga head inglise keelt ja kogu tema olemus on hästi lihtne ja lahe, sellise „naabritüdruku“ imidžiga.

Istume õhtul üleval päris kaua. Ürdilikööri kohta ütleb meie hospitalero, et see on lahja ja õiget kodustehtud, 50% kangusega tuleb küsida baarist. Meile sobib too lahjem värk ka päris hästi. Mondonedo kook on ka värske ja hea. Huvitav, et supermarketi kook võib maitsta paremini kui stiilse restorani oma?

Seekordses öömajas on meeste ja naiste toad eraldi. See on lahe, sest naised ei kipu eriti kõvasti norskama. Oleme neljakesi koos Gretega naistetoas ainsad, meeste poolel on rahvast rohkem.

30. 05, esmaspäev Ribadeo – Mondonedo 0km

Hommikul ärgates on minu nägu ja AK jalg endiselt paistes. AK-l on eilsest teadmata arvu kilomeetrite trampimisest jalg ka hirmvalus. Seega on selge, et täna me ei käi, vaid jälle! sõidame bussiga. Kohalikus Farmacia´s üritame oma parimas kehakeeles selgitada, et keegi olevus on meid söönud ja kas võiks paistetuse vastu mingit rohtu saada. Apteeker hindab paistetuse allergiaks ja annab tuubi kreemiollusega. See ollus lõhnab nagu kõige tugevam putukamürk Raid. Määrin seda oma kulmule, aga sama kiirelt puhastan ka ära. Ju olen paranoiline, aga ma tõesti tundsin, kuidas mu pool nägu uuesti hõõguma hakkas. Jään truuks vanale heale Aloe Vera kreemile. AK määrib oma jalga Raidiga ja tundub rahulolevana.

Bussisõit kulgeb ka huvitavalt. Saime bussijaamast pileteid ostes aru, et peame sõitma 2 bussiga. Peale 15minutilist sõitu peab bussijuht inimtühjas kohas kinni ja palun meil väljuda. Minu küsimise peale, et miks, tehakse selgeks, et kohe tuleb järgmine buss ja see võtab meid uuesti peale. Peatumiskoht ei tundu küll selline, et keegi võiks sealt üldse läbi sõita, veel vähem meid peale võtta. Aga mis teha, karm elu, võtame oma kompsud ja kõnnime kurvalt bussist maha. Õnneks on meil peatuses tegemist oma paistetuste uurimise ja määrimisega, nii et väga muretsema hakata me ei jõua. Ja ennäe imet, tulebki meie Montonedo buss, peatub ja korjab meid üles.

Jõuame Asturia maakonnast välja Galicia maakonda.

See on jube sõit – mu nägu on paistes ja kuumab ikka veel Raidist, buss ringitab imekitsastel ja kurvistel teedel mägede vahel. Õnneks kestab kogu sõit nii poole tunni ringis. Arvan, et mõni kilomeeter veel ja ma oleksin oksendanud.

Mondonedo´sse saabudes otsustame ennast korralikult välja puhata ja ravida ning võtame selleks otstarbeks jälle hosteli. Selleks osutub suur ülikooli meenutav hoone, mis on kohalik seminario. Üks munka meenutav mees, kes selles elus peab administraatori ametit, juhatab meile meie toad kätte. Jälle olen mina üksi ning K ja AK kahekesi. Tunnen, et ma ei taha enam üksi olla, aga ma ei oska seda olukorda ka lahendada. Seminario seintel ripuvad sajandeid tagasi elanud paavstide pildid. Üks igiammune paavst on täpselt meie administraatori nägu. Või siis hoopis vastupidi.

Kotid ära pannud, läheme linna peale. Mondonedo on armas väike vana linn koos 3 kirikuga. Sööme kohalikus kohvikus lõunat. Võtan lisaks praele mondonedo kooki, mis on eriti kuiv ja maitsetu. Peale sööki kolistame niisama linna peal ringi. AK-l on täna põiega sama seis, mis minul eile. Ootame koos K-ga parasjagu ühe kiriku ees AK-d, kui meile astub ligi keskealine mees koos teismelise poisiga. Ta küsib meilt, kas me oleme palverändurid. Kuuldes jaatavat vastust, saan ma aru, et ta poeg tahab kiriku ees meiega koos pilti teha. Teeme pealegi 🙂

Pärast selgub, et minu hispaania keele oskus ei kõlba kohe üldse mitte kuhugi. Tegelikult on poiss teinud isale ettepaneku näidata palveränduritele, st meile, kiriku kellatorni. Olen enda arvates just seletanud, et tulime bussiga, sest AK-l on jalg haige ja ta ei saa käia– kui meil palutakse lahkesti astuda vaid 80 astet ülespoole. Jah, tõesti, tühja sest haigest jalast 😀

Ühel hetkel oleme kellatornis ja uudistame lähemalt 3 eri mõõdus kella. Mina hakkan muidugi kohe nööri näppima, et mõnda ka kõlistada saaks. Erinevalt Bilbao kunstimuuseumist ei vaadata mind seekord üldse mitte kurja pilguga, vaid demonstreeritakse eri kellade kõla. Kõlavad hästi. Järgmiseks läheme ülelinna vaadet  uudistame. On lahe nii kõrgelt alla vaadata.

Aega näitavat kella saame samuti kaeda. Kõiki seiereid keeratakse üles suurte hoobadega. Seda võimalust pakutakse ka meile. Mina, huvitaval kombel ei taha üldse aega keerata. Ju ma olen praeguse ajaga niiväga rahul.

K aga haarab otsustavalt hoova ja keerab jõuliselt aega. Ajakeeraja 🙂 Siis peame piiluma veel kusagile pimedusse, kus väga hoolika vaatamise tulemusena  võiks paista valgustäpike. Tuleb välja, et meie võõrustajad on mitmendat põlve kellalööjad ja –keerajad. Toosama keskealine mees, Jose, on juba lapsena kirikutornis ringi jooksnud ja selle valgustäpikese avastanud.  K ja AK näevad täpikest, mina ei näe. Mul on veel valguse nägemiseni arenguruumi. Lõpuks teeme ühise pildi.

Pärast kirikus ronimist käime läbi kohalikust väikesest toidupoest. Müüja on hästi lahe kirglike hüüetega šarmantne hispaanlanna. Ostame igasugu häid asju, sh santiago kooki. Ehk on see parem kui lõunane mondonedo kook – kuigi mõlemad on sarnased mandlikoogid.

Seminarios läheme oma tubadesse. Tunnen ennast täna eriti üksikuna. Lähen korraks K ja AK tuppa, aga kumbki ei pööra mulle tähelepanu – K räägib telefoniga ja AK uurib fotokast pilte. Sulen vaikselt ukse, lonkides tagasi oma tuppa. Ja purskan seal nutma. Tunnen ennast nagu viies ratas vankri all. Mõtlen, et oli mul üldse vaja sellele caminole tulla, ja on mind üldse kellelegi kunagi vaja, ja miks ma alati ja kõikjal ja igavesti olen nii k…radi erinev ja teistsugune. K ja AK on alati koos, alati mõtlevad ja tunnevad ja käituvad sarnaselt. Vähemalt nüüd ja siin ja praegu on see mulle väga selge. Mina olen täiesti teises rütmis. Tajun nii selgelt oma vana tuttavat „täiesti ihuüksi suures ja hirmutavas maailmas“ tunnet. Nutan kägaras oma voodil, mõeldes kõikvõimalikke kurbi ja väljapääsmatuid mõtteid. Ühel hetkel tuleb mulle meelde, et olen võtnud kaasa lõigukesi Eckhart Tolle raamatust „Kohaloleku jõud“. Et õppida kohalolekut. Katsun siis olla hetkes ja tunnetada oma kurbust enda sees. Mõne aja pärast hakkabki kergem. Ronin aknalauale ja vaatan aknast välja, aken on maja sisehoovi poole. Hommikupoole kostis kusagilt munkade koori laulu. Hakkan aru saama, et K-l ja AK-l ei ole mitte mingit pistmist minu üksinduse ja kurbusega. See on minu sisemuses ja nüüd lihtsalt pistis oma pea välja. Keegi ei saa meile oma käitumisega haiget teha. Haiget saamine on meie endi sees ja mõni tegevus võib selle meis lihtsalt aktiveerida. Lasen sel kurbusel lihtsalt olla ja laman niisama. Ühel hetkel tunnen, et tahaks süüa, kõht on vahepeal tühjaks läinud. Lähen uuesti K ja AK tuppa ja teen ettepaneku päeval ostetud kook ära süüa. Nad saavad mu punastest silmadest aru, et minuga on midagi teisiti, kuid õnneks ei päri. Mida ma oskakski öelda – et kohtusin jälle oma üksinduse ja kurbusega?

Öösel magan väga hästi. Ei mingeid kardetud unenägusid kloostrikooli tagakiustatud kasvandikest või muudest koledustest.

29. 04, pühapäev La Caridad – Ribadeo 35? km

Ärkan ja nendin, et öösel on mind söönud mingi putukas. Mu parem kulm ja pool nägu selle all on täiesti paistes. Huvitav, lutikate plekke kusagil ei märganud, tont teab, mis elukas see oli. AK-l on sama jama, ainult et jalal pahkluu kohal. Ta jalg on paistes ja liikuda on valus. Ometi peame hakkama minema ja teekondki ei ole täna kõige lühem, K raamatu põhjal terendab ees 28km.

Hommik on kuidagi nii masendav, et ma ei tee oma igahommikusi HE harjutusigi. See on midagi uut. Aga absoluutselt energiat ei ole, vahepeal on tunne, et pilt läheb tasku. Lisaks on kogu aeg pissihäda. Käin teel olles igas võimalikus ja võimatus kohas kükitamas, ja ikkagi on pükse üles saades tunne, et kohe on uuesti vaja. Ühel hetkel ei viitsi enam sellele mõelda, alistun tollele tundele. Kui lasen püksid täis, siis lasen, so what, mul teine paar pükse ka kotis. Sellest mõttest hakkab nagu kergem. Või ei hakka ka, lihtsalt üleni väga sant on olla.

Päev ise on ilus, ei saja. Teeme oma rajas sisse väikse põike, et nautida kohalikku ookeanivaadet. Imetleme sealseid kaljusügavikke ja lainete müha. Mul on tunne, nagu oleks seda paika kunagi kasutatud kas ohverdus- või pühitsuspaigana. Äärmiselt kõrged kaljurahnud, all keerlemas sügavsinised veemassid. Kogu õhkkond on hästi eriline. Naudin ja ahmin selle paiga energiat endasse.

Ühel hetkel kohtume oma teel kummalise seltskonnaga. Umbes 20 inimest, enamus tundub olevat pensionieelsed papid, riietatud neoonkollastesse helkurvestidesse, seljas väikesed seljakotid, mille küljes kammkarbid. Omavahel suheldes kaigub tänav nende hõigetest ja jutumürast. Prrrrr! Teeme väikse peatuse ja laseme nad endast mööda minna, minnes ise teisele teerajale. Eemalt vaadates näevad nad välja nagu ülekasvanud lasteaiarühm. Mõne aja pärast märkame parkimisplatsil suuremat sorti bussi, mille küljel selgest kirjas „Angel“. Ristime tolle vanameestejõugu pauguga inglirühmaks. Kuna me ju tihti ära eksime, ja inglid meil pidevalt silma peal peavad hoidma, siis pühapäevase päeva puhul on nad ekstra tulnud suurema seltskonnaga ja bussiga. Nagu hiljem selgub, me ei eksinud 🙂

Tee viib läbi ühest suuremast linnast Tapia de Casariego´st. Loodame saada sealt oma igapäevast crossaint´i, aga ei midagi. On pühapäev ja enamus kohti on kas kinni või pakuvad ainult jooke.

Kuna linnas süüa ei saa, otsime endale koha ühe mõnusa vana kabeli juures. Sööme, joome ja naudime päikest. Ära minnes ei ole meil korraga aimugi, kus me oleme ja kuhu suunas peaksime minema. Peatame meiega ühes suunas sõitva auto. Keskealine mees räägib hispaania, prantsuse ja saksa keelt. Meie pakume suhtlust inglise, vene või eesti keeles. Kuna meil on kaasas saksakeelne camino-raamat, räägib mees meiega saksa keelt. Nu ei ole ju loogiline, et kannad kaasas saksakeelset raamatut, millest midagi aru ei saa. Aga kes on teile lubanud, et loogika kehtib meie 3 juures? Midagi me siiski aru saame, ja see midagi on väga kummaline. Me peaksime olema üleval ranniku ääres, aga oleme sattunud kuidagi 15km sisemaale. Kuidas, millal, mil kombel? Me pole käinudki nii palju. Jalutasime läbi linna, nautisime piknikku….ja palun väga, lennutiivul on läbitud 15km. Nendime, et selle taga on toosama helkurvestidega inglirühm. Ja meie rännak oli kvantrännak. Inglitel pole ju mingit raskust kedagi ülehelikiirusel punktist A punkti B paigutada 🙂

Oma õigele rajale me tagasi ei saagi. Läbime tundmatuid kohti nimedega Brul ja Tol. Suund on Ribadeo linna suunas. Vaatamata minu silmapaistetusele ja AK jalavalule suudame endiselt teha nalja: „Seal ongi teie sanatoorium Tervis“, tsiteerides filmi „Mehed ei nuta.“

Enne Ribadeo´d peame ületama hiigelpika silla, 600m. Sild on lai, aga jalakäijate osa on imekitsuke. Proovi sellisel käia oma suure seljakotiga, ja lasta mõni jalgrattaga veel endast mööda. Jõepoolsele sillapiirdele ei taha toetuda, seega üritan ennast võimalikult õhukeseks teha ja surun seljakoti vastu sillabetooni. AK tuleb üle silla, näost täiesti roheline. Ta jalg on tõsiselt valus ja iga samm eneseületamine.

Albergue on kohe silla kõrval. Aga „zakon podlosti“ järgi, kui on raske, läheb veel raskemaks – see on täis. Veidi enne meid on tulnud kamp jalgrattureid  ja neistki mõni magab põrandal. Vana tuttav sakslane Hans on meile abiks uut ööbimiskohta otsimas. Tänu talle saame teada mõnede hostelite asukohad ja hakkame sinnapoole suunduma.

Loomulikult eksime linnas ära, tundub, et täna on eksimiste päev. Aga inglid on ikka meiega, õigupoolest, nagu tavaliselt, saadavad nad meile abiks mõne sureliku. Noor naine koos väikse lapsega juhatab meile hosteli asukoha. Aga me ei suuda seda leida. Imelikul kombel juhatavad ka teised inimesed meid täiesti eri suundades, nii me seal tänaval käime ühest ristmikust teise ja siis jälle vastassuunas tagasi. Ühel heal hetkel märkab too naine meid uuesti ja võttes meid sappa, nagu väikseid lapsi, viib otse hosteli ukse alla. Tänud talle 🙂

Vana papi koos oma tütrega peab hostelit, mille ta on tõenäoliselt enda korterist ümber ehitanud. Või vähemalt nii tundub meile. Saame 2 eraldi tuba, K ja AK ühe ja mina teise, hirmlaia voodi ja suitsuhaisuse toaõhuga. AK jääb oma jalga ravima, meie K-ga suundume pitsajahile. Tellime kõige suurema võimaliku pitsa, family pizza vegetalis´e. Mu silm on ikka paistes ja punane, ümber selle on Aloe Vera kreemist valge rant ja üldse paistame me oma peregrinoriietes ülejäänud rahva seast (kes on pühapäevaselt riietatud paarid või perekonnad) välja nagu kaltsakad.

Hotellitoas pistame pitsa nahka. Naudin oma toas üksinduse vaikust, ravin kummelikompressiga silma ja saadan sõnumeid. Katsun õhku sigaretihaisust puhtamaks saada, aga see ei õnnestu. Poen siis teki ja linade alla, linad jälle, milline luksus. Jään kiiresti magama.

28. 04, laupäev Almuña – La Caridad 32km

Alustame hommikul kell 8. Ruumid haisevad kohutavalt, higiste saabaste ja mustade riiete hais. Õnneks mitte meie toas :). Sööme kiiresti austraalia poistest järelejäänud saia ja juustu ja asutama kell 9 ennast minekule. Täna tuleb pikk päev.

Ma ei masseerinud ega kreemitanud eile korralikult oma jalgu ning see annab tunda. Jalad valutasid öösel ja käimahakkamisel on ka imelik tunne.

Teerada on suht ok, kuigi kohati on ka savi ja muda. Mingil hetkel jõuame oja äärde, millest üleminekut me siiski ei katseta. Pöörame otsa ringi ja kõnnime mööda maanteed. Teeäärsetel nõlvadel on jälle üksikuid lehmi ja hobuseid, sekka mõned lambad. Teeääred on nii järsud, mõnel pool on ainus lame koht loomade poolt mudaseks trambitud. Kogu nõlv rohetab, aga kuna on nii järsk, siis loomad sinna sööma ei saa. Kahju kohe neist.

Poolest päevast hakkab jälle sadama, paduvihma nagu siinkandis kombeks. Kogu ümbrus muutub halliks ja morniks. Nii kõnnime vihmasajus tunde ja tunde. Õnneks saame teha peatuspausi kohvikus, mis ootab meid värskete lõhnavate croissant´idega. Elu on ikka mõnus 🙂

Alberguele lähenedes olen mina jälle esimene ja nagu varemgi on juhtunud, tormame kõik minu järel majast mööda. Õnneks peatab meid kohe sealsamas hospitalera ja juhatab majja. Öömaja on eeskojaga, millel polegi ust. Kohe sealtsamast läheb uks magamistuppa. Millegipärast on selle uks pidevalt lahti ja tuba on külm, kohe täitsa külm. Õnneks on vooditel olemas ka tekid, ilma nendeta hakkaks tõsiselt külm. Meil kõigil kolmel on eelnevalt olnud vooditega huvitavaid kogemusi . Mina olen saanud haisva teki omanikuks, seega me nuusutame oma voodil olevat tekki, samuti nuusutame K eeskujul patja. Ja AK kogemus käsib meil ka nari põhjalipid üle vaadata. Võõrastele võib selline uurimistegevus päris naljakas tunduda 😀

Söögiks on jälle kohalikust poest toodud soojendamist vajav toit, sest ikka pole pliiti. Seekord siis tuunikalapirukas. Soojendame seda mikros ja naudime.

Ööbin koos oma äsjapestud sokkidega. Ühel hetkel võib vist ära harjuda, et su jalgade ja käte ümber on kompressina märjad sokid.

27. 04, reede Cadavedo – Almuña 12km

Magasime öösel väga hästi, me kõik eranditult. See ei ole väga tavaline, AK ja K on tihti oma jutu järgi pool ööd üleval. Mina olen supermagaja, kes lihtsalt off-nuppu vajutab ja juba norisebki.

Annan saksa poisile teele kaasa oma Eestist kaasavõetud 2 viimast nn hädaabi-putru. Saan ka ilma nendeta hakkama, tal võib neid rohkem tarvis minna. Sissekanderaamatust selgub poisi elukutsena, et ta kirjutab caminost raamatut. Temaga koos olnud saksa naine on pensionil preester. Vat siis, kellega me kõik ühes rändame :).

Tänane teekond peaks olema hästi lühike, 12km ja 3 tundi. Tegelikult, hakates liikuma kell 10 hommikul, jõuame kohale pealelõunaks, kella 15-ks. Varsti on niiviisi jätkates meie kiirus 1km tunnis :).

Tee on hästi käänakuline, tihti kõnnime maanteel. Teeääred on kitsad ja palju on ohtlikke kurve. AK juba kukkus, me katsume olla hästi ettevaatlikud. Ilm on õnneks ilus, kuigi päikese lahkudes on tuul vastik ja külm. Täna on teine päev mu elus, kui ennast päikesekreemiga sisse määrin. K ja AK käivad valgete sokkide ja sandaalidega, mina olen saabastes. Mäed ja ookean saadavad meid ikka veel.

Möödume väikestest mõnusatest külakestest. Tundub, et igas majas on mõned lehmad, sõnnikuhais (või lõhn, kuidas iganes) saadab meid jätkuvalt. Suurtalusid ei ole me kohanud, kui eilne 30-40 lambaga aas välja arvata.

Pöörame maanteelt kusagile kitserajale, mulle tundub, et sammume tagasi. Ronime aga edasi mööda kitsukest metsaveotraktorist ülesküntud rajakest, ja varsti selgub, et käime jumala õiget teed pidi.

Teed juhatavad siinmail betoonpostidel olevad kollased nooled. Noole teravik näitab minekusuunda.

Viimaks, läbides väikse tõusuga savise kitseraja (meie tüüprada!), jõuamegi albergueni. Helesinine majake keskealise meesterahvaga. Toad on sellised….mehelikud vist. Või siis ka mitte. Pirnid ripuvad imelike juhtmete otsas, pistikupesad tunduvad olevat rohkem vaatamiseks, kui kasutamiseks, nari põhjalaudadeks on mõnes voodis vineer. Aga ok, öömaja on öömaja. Meile pakutakse küpsist ja kohvi ja paneme oma nimed kirja. Poestkäigu tulemusena on K-l ja AK-l tortilla, minul pitsa. Mul käivad küll neelud pasta järele, aga köögis on jälle vaid mikrouun, pliiti ei ole. Pitsa on suur ja hea, tundub, et seda jagub ka hommikuks.

Lähen hästi vara magama, nagu tavaliselt :). Ärkan telefonihelina peale, toas on pime juba. Helistab mu mees, kes teatab kodukoha poliitilisi uudiseid. Neid jah, on nüüd mul eriti vaja teada :D. Unesegasena näen, et AK sikutab minu ülemiselt narilt vineeriks olnud põhja. Selgub, et ta on vahepeal oma alumist nari proovinud ja sellest läbi kukkunud – lauad vajusid laiali. AK-l on selg valus, aga midagi väga hullu ei ole. Mina olen intuitiivselt valinud tugevaima nari – põhjalauad on paksust hööveldamata lauast. Välimust mitte mingisugust, aga tugevus on garanteeritud :). Vedelen oma voodis ja täiendan reisipäevikut.

Vahepeal saabuvad austraalia poisid Taavet ja Koljat. Taavet on üliaktiivne, väikest kasvu poiss, Koljat flegmaatiline hiiglane. Nende õiged nimed saame teada alles Santiagos ja neid ma ei mäletagi – nood piiblinimed sobivad neile nii hästi. Nad jõuavad kohale 5 minutit enne albergue kinnipanekut. Poisid, kes on paaril viimasel päeval käinud iga päev pea 40km, on mustad ja rampväsinud. Kohalik pood on juba kinni ja neil pole eriti süüa kaasas. Seega söövad nad ära K ja AK ülejäänud tortilla ja minu pitsajäänused. Meile on nüüd vist saabunud näljaste rändurite söötmise ajajärk.

Ühel hetkel olen jälle uinunud, kuigi tundus, et passin pool ööd üleval.

26. 04, neljapäev Aviles – Cadavedo 5km

Eilsel plaanide ülevaatamisel selgus, et oleme midagi valesti arvestanud. Meil ikka ei jagu päevi, et kogu eesootav tee jalgsi läbi käia. Seega kehastume jällegi palveränduritest palvereisijateks. Meile tundub vahepeal, et me valime teelolekuks pidevalt mingeid kergemaid variante, kohati on selle pärast isegi süütunne. Et mis palverändurid me üldse oleme, kui pidevalt busside või rongiga edasi kimame. Samas, reisi lõpus tagasi vaadates näeme, et kõik nn reisimised on meile olnud vajalikud. Erinevates linnades viibimised on kõigile andnud väga olulisi kogemisi, mida me teel olles ei oleks saanud. Seega, kõik on täpselt nii nagu vaja 🙂

Sõidame bussiga Aviles´est 70km kaugusel asuvasse Cadavedosse. Sealne albergue asub bussipeatusele väga lähedal, seega kõndida suurt polegi vaja. Albergue naabrusse jääb suur lambakari, kes meid tulles uudishimulikult põrnitseb.

Albergue uks on kinni ja uksel on silt telefoninumbriga. AK helistab ja hakkab siis koos telefoniga  enda ümber ringi pöörlema. Meie küsimusel, kas midagi on kadunud, rehmab ta käega ja jookseb hoopiski trepist alla. Tagasi tulles ütleb, et otsib juhendite järgi albergue võtit. Lõpuks me selle leiamegi ukse kõrvalt suure kivi alt. Aga see ei keera 😦 , õigupoolest meie ei suuda keerata. Helistame hospitalerale uuesti ja kurdame, et me ikka ei saa sisse. Meid lohutatakse, et kohe ollakse kohal. Varsti ilmubki sihvakas afro-hispaanlane, kes sujuva liigutusega ukse lahti saab. Nojah, me ei ole tehniliste abivahendite kasutamisel väga osavad.

Albergues on 2 tuba, võtame väiksema enda kasutusse. Kui väga palju rahvast ei tule, saame ise kasutada nii alumist kui ülemist nari. All on mõnus istuda ja asju hoida, ülemisel magada – kahjuks on säärast luksust harva.

On tore vaba päev, peseme ja kuivatame pesu. Imekombel paistab terve päev päike. Isegi mina määrin ennast päevituskreemiga kokku. Mul on kätel väikesed villid, arvatavalt päikeseallergia. See juhtub minuga nüüd küll esimest korda. Nina ja põsed on ka suht põlenud. Mis seal ikka, aeg teenida kosmeetikatööstust 🙂

Mõne aja pärast läheme linna peale jalutama. Sildid näitavad paari km kaugusel randa. Suundumegi sinnapoole. Viltusel maalapil hoiavad tasakaalu lehmad, neil pole ka vist kerge.

Ookeani äärde jõudes on eesolev vaatepilt võimas – vikerkaar keset ookeani, vahused lained ja nende müha, eemal paistmas mägised kaljud. Sinna võiks jäädagi seda kõike nautima. See on ilusaim rand, mida selle resi jooksul näeme. Naudime seda kõike iga keharakuga. Ookeani juurde ja tagasiminekuga käime maha oma ainsad selle päeva kilomeetrid.

Tagasiteel astume läbi kohalikust Supermercadost. Ostame oma igapäevast saia- tomateid – tuunikala – salatit – juustu. Kuna köögis on ainult puupliit ja seda ei plaani me kasutada, siis lisaks kartulipudrupulbrit.

Öömajja jõudes selgub, et meiega on ühinenud 2 sakslast – vanem pensionieas naine ja noor 20-ndates poiss. Naine läheb välja sööma. Poiss kribab köögilaual midagi oma märkmikku ja meie teeme süüa. Nagu tavaliselt, jääb meil toitu alles. AK küsib saksa poisilt, kas ta äkki tahab ka sooja sööki (me olime millegipärast kindlad, et ta on juba söönud). Tahab, tuleb vastuseks. Ja siis sööb see poiss kõik ära. Pool allesjäänud salatihunnikust, terve karbi tuunikala, saia, juustu ja ülejäänud kartulipudru – ühesõnaga kõik, mis me talle pakume. Tõenäoliselt ei ole ta üldse täna söönud. Kas eile oli? Võib-olla ei ole tal raha. Huvitav, albergue ju ka maksab. Ja riides on ta pigem hästi kui vaeselt. Aga ega see ei tähendagi midagi. Ma ei tea, kas mina oleksin talle süüa pakkunud, kui AK ei oleks seda teinud. Tõesti, ma pean õppima märkama inimesi enda kõrval. Ja küsima, mitte eeldama midagi oma mõttes. See võib ikka täitsa hull tunne olla, kui keegi su ligikonnas toitu valmistab ja sul endal kõht tühjusest koriseb. Miks me teda endaga koos sööma ei palunud, ei teagi. Ta tundub olevat hästi eraklik ja uhab hullumeelse kiirusega märkmeid teha. Meist ta sinna kööki kirjutama jääbki. Tõeline palverändur, kes ka toitu saab kellegi armust.

Voodis kriban veidi päevikut ja heidan magama. Jälle ülemisel naril, olen selle kõrgusega juba vist harjunud. Maha ei ole veel kordagi potsatanud :).

25. 04, kolmapäev Gijon – Aviles 26km

Alustame pansionis kell 9. Linnast välja saamiseks kulub jälle tubli tükk aega. Hommikul sajab kuni kella 12-ni, siis paistab jälle päike. Paistab, et Rene lahkumisega caminolt hakkame saama ka päiksepaistelisi ilmu. Rene on Hollandist pärit mees, kes räägib väga hästi inglise keelt ja joob igal õhtul ära suurema koguse veini. Tema pidi käima ainult Gijonini ja siis koju tagasi pöörduma. Rene teadis ja kuulutas kõikjal, et sajab veel nädalaid – see on ka tema kojumineku üks põhjuseid.

Saabuvadki käsikäes päike ja soe suvetuul – oleme oma rännakuga jõudnud suvesse. Teel läbi suurte eukalüptisalude leiame raja äärest hiigelsuuri üliküpseid metsmaasikaid.

AK kukub tee sisekurvis. Kurv on hästi järsk ja tee kaldus äärtega. Sinna kallakule ta maha veerebki. Upitame teda püsti, ise hirmul, et jääme kõik auto alla – autod sõidavad siin suht kiiresti. Õnneks lõpeb kõik suhteliselt hästi – AK-l on põlved küll marraskil, aga midagi ei ole välja väänatud. Väike sidumisprotseduur ja vantsime kõik edasi. Või mis meil muud üle jääbki. Võtame sellest õppust, et sisekurvides enam ei käi, läheme teisele poole teed.

Tee äärtes on suured eukalüptiokstest hakkepuiduhunnikud. Kuna päike paistab tugevalt, on nende ümber ka selgelttuntav lõhn. Talvel panen eukalüptiõli aroomilampi, sulen silmad….ja olengi jälle Teel 🙂

Külades on hästi lahedad aidad, jalgadel nagu mingid nõiamajakesed. Mõnikord kuivatatakse seal ka maisi.

Täna suudame jälle täiesti vales suunas minna. Ja meid tõesti hoitakse – täiesti inimtühjas kohas tuleb auto. Selle juht teab täpselt, kuhu me minema peame ja joonistab meile teetolmu sisse kaardi. Selle järgi minnes leiame uuesti üles oma kollased nooled. Linna sisseminek võtab omajagu aega. Linna piiril on silt: Albergue 2km. See on seal tõenäoliselt ainult innustuseks. Üldse on Hispaania kaugused väga suvalised, tavaliselt öeldakse 5km nii 2 kui 10 km kohta.

Mul on jalad käimisest väga imelikud. Käia ja lamada on väga ok, aga paigal seista ei saa, see on nii ebamugav, et siis trambin ja tantsin. Oleme just seisnud valgusfoori taga ja see seismine oli tõeline piin. Ees ootab uus valgusfoor, ja veel rohelise tulega. Innustan oma sõpru, et katsugu nemad ka kabedamalt käia ja nii me kolmekesi üle tee tormamegi. Nagu peata kanakari 🙂 See me olemegi, selgub teisel pool teed. Meid peatab mammi, kes küsib, kas me otsime albergut ja näitab siis just sinna, kust me tormama hakkasime. K ja AK jõuavad järeldusele, et enne alberguet ei tohi mina ees käia. Albergue lähedalolek vallandavat minus erilise energiahoo, mistõttu me nagunii majast mööda põrutame. Võib-olla on neil mõnikord ka õigus :).

Albergues võtab meid vastu kummaline vanamees, kes nõuab, et mõni meist, aga parem kui me kõik oleksime Mariad. Lisaks tuleb välja, et ta on mingi camino-ürituse president ja paneb meile credencial´i 2 templit. WC ja dušširuumid on maja teisel korrusel läbi väikse siseõue. Minnes sinna, tuleb papi mulle hirmsa seletamisega järgi ja nõuab jälle mingit Mariat. Apppi, ma tahan vähemalt vetsus rahu saada. Õnneks ta päris kabiini ei murra. Saan aru küll, et tegu on vana ja tõenäoliselt veitsa dementse papiga, aga häirib see ikka.

Olen tänasest kõmpimisest ja sündmustest suht väsinud, seega ei ole eriti aldis ka juttu ajama. Vana tuttav Ulrike on väga rõõmus meid jälle nähes ja tahab kohe suhelda. Ma tegelt ei saa üldse aru, kuidas on võimalik igal õhtul peale väsitavat rännakut veel nii palju suhelda ja lobiseda, enamasti ka lihtsalt tühjast-tähjast. Ütlen ka talle, et olen liiga väsinud ja ei suuda rääkida. Ta jääb suht nukraks, aga ma tõesti ei jõua ega taha. Mul on ka enamasti ükskõik, mida minust arvatakse, ja ma ei pinguta väga, et inimestele meeldida. Äkki peaks seda rohkem tegema – mitte enda pärast, aga et teistel oleks parem. Olen mõelnud selle üle, et ma ei ole väga empaatiline, ma peaks siin midagi muutma. Aga teen seda homme, täna ei jõua 🙂

Õhtusöögiks on tuunikala koos kartulipudruga, hunnik salatit ja magustoiduks apelsini-banaani-jogurti üllitis. Väga hää on. Õnneks on vooditel suured ja paksud tekid, vähemalt külm ei ole. Heidan hästi vara magama.

24. 04, teisipäev Gijon 2km

Hommikul ärkame hilja (nu nagu tavaliselt) ja lahkume alles kell 10. Alustame väikest teekonda Gijoni linna, aga siis tundub mõttekas linnatänava mõõtmise asemel võtta buss. Nii me teemegi ja sõidame sellega Gijoni kesklinna. Käimata jäi kusagil 2 tundi, st 8km.

Linnas hakkame tavapäraselt otsima infopunkti.  Üks Hispaania papi võtab meid sappa ja jõuame koos temaga otse ookeani äärde. Infopunkt on kinni. Papi annab meile väga konkreetseid juhtnööre, kuhu ja kuidas suunduda ja jätab meiega siis südamlikult hüvasti. Juhtnööridest enamusest ei saa me tuhkagi aru, ja kuna K on märganud eemal hoopis teises suunas infopunkti tähist, siis ignoreerime papit ja suundume tont teab kuhu. Ühel hetkel, väga laheda suure vanaaegse  maja ees, jookseme otsa meie vanale tuttavale Florianile. Jälle üks ingli saadetis :).

Florian on just sisenemas oma ööbimispaika, kuhu ta meidki kutsub. Tegu on ühe vanapaari väljaüüritava pansioniga, Floriani jutu järgi 12€ öö. Tegelikult maksime meie ainult 10€ öö eest. Soovitan soojalt – pansion Gonzales, San Bernando tänaval.

Uksekella peale avab tädi ise ukse ja kutsub meid sisse. Korter on vapustava välimusega – tammepõrandad ja -uksed, 3 meetri kõrgused toad, vitraažid, maalid, keraamika, lühtrid – ühesõnaga vanaaegne luksuslik aadlipere elamine. Meie jaoks, kes me oleme nagu tavaliselt veidi märjad ja mustad, tundub see korter unenäona. Kas me saame täna öösel seal magada, on see tõesti tõsi? See osutubki tõeks. Saame oma kasutusse 3 laia voodiga toa koos rõduaknaga, kus kluugutavad tuvid. Vaade avaneb alla linnale, kõikjal laiub vanalinn oma ilusate ja väärikate majadega.  Täna öösel saame linade vahel magada, see tundub täiesti uskumatu. Hämmastav, et midagi tavaelus nii harilikku võib näida vapustava luksusena 🙂

Paneme oma märjad riided rõdule kuivama, kus tuvid neile järjekindlalt peale lasevad. Aga vaatamata tuvis…ta ärapesemisele kuivavad riided lõpuks ära. Jätame seljakotid oma uude koju ja lähme linna peale tšillima.

Peatume uhke šokolaadipoe ees ja ostame kõik endale šokolaadist nõretavaid kooke. Kuna oleme suht näljased, kugistame need sealsamas lähedal asuva purskkaevu äärel istudes ka alla. Koogid söödud, sammume ookeani äärde. On parajasti mõõn ja saame minna trepist alla täitsa vee äärde.

Katsume vett, AK hakkab merekarpi veest välja võtma, kui tuleb hirmsuur laine ja tema 3 päeva kuivataud saapad nii seest kui väljast märjaks uhub. Mina ja K saame hüpata kõrgemal asuvale astmele, seega jääme kuivaks. Kuivatame veidi kiriku ees platsil AK saapaid ja vaatame niisama mäslevat merd.

Kuna kõhud, vaatamata šokolaadikoogile on ikkagi tühjad, otsime söögikohta. Käime läbi hirmpalju erinevaid baare ja maandume lõpuks ühte meie kodu lähedal olevasse. K ja AK tellivad päevamenüü, mina võtan friikartulid koos salati ja juustuga (väga igav toiduvalik :(). Päevamenüüs on erinevate vorstidega, sh verivorstiga oasupp, omlett singitükkidega ja mingi must mögin koos molluskitega. Maitsen ka molluskit – maitsebki nagu võiks maitsta soomustega mollusk. Lõhn meenutab kunagi sadamas tuntud halvaks läinud krevettide lõhna. AK sööb 2 molluskit ära ja tal on pärast suht paha. Meil kõigil on, aga arvatavalt mitte molluskitest. Me tavalisel päeval oleme selleks ajaks jõudnud süüa paar tükki saia juustuga, mitte 3 käigulist einet ja veel mõned šokolaadikoogid. Ju me kõhud lihtsalt protestivad nende hunnikute vastu. Peale sööki väisame kohalikku Supermercadot ja lähme oma vooditesse mõnulema. Mina magan, teised kribavad kaarte kirjutada. Kaardid paneme hiljem kohaliku postimaja juures asetsevatesse lõvipeadesse, lõvi suust sisse.  Väga lahedad postkastid 🙂

Peale magamist lähme tutvuma kohe ookeani kaldal asetseva San Pedro kirikuga. Sisenedes näeme toimuvat missat ja võtame ka istet. Minu lähedal kirikupingis istub väike musta mässitud laps koos emaga ja see aktiveerib minus jälle mingid sisemised minevikupildid. Näen ennast ühes järgnevas elus ravitsejana. Suudan ravida ja tervendada inimesi. Mind võetakse selle eest kinni ning viiakse tuleriidale kui nõid. Lähen sinna väga rahuliku südamega – tean, et olen teinud kõik õigesti ja see on lihtsalt kogemus eelmise elu eest. Suren enne kui tuli süüdatakse – näen ennast kõrgelt oma põlevat keha vaatamas.

Peale missat vaatame kirikus ringi. See on hästi helge meeleolu ja energiaga kirik. Altaril on suur kõiki õnnistav Kristus. Ja ma tunnen, kuidas tema õnnistus minuni jõuab, see energia on nii tugev, et mul jooksevad külmavärinad üle keha. Saan seal seistes ka aru kõigi religioonide peamisest ühisosast – see on kaastunne kõigi ja kõige vastu. Muu on võimu-ja hirmumängud. Alati on võimalik valida, millega kaasa minna. Saan ka aru, miks mulle ei meeldi ristilöödud Kristuse kujud, ei altaritel ega mujal. Ristilöömine meenutab taas ja taas inimeste rumalust, vihkamist teistsuguste vastu, võimu ja hirmu. See ei räägi midagi Kristusest, see räägib hirmunud inimmassist. Kristuse sõnum on vabastav ja õnnistav, mitte hirmutav ja karistav.

Kirikust väljudes valdab mind sügav tänulikkusetunne, pisarad voolavad kui ma rinnutusel ookeani vaatan. Õnneks saavad K ja AK aru, et ma tahan olla üksi ja lasevad mul nii olla.

Kiriku juurest ära minnes ostame veel mõned šokolaadikoogid (need on seal tõesti head) ja läheme oma lukselamisse linade vahele põõnama