24. 04, teisipäev Gijon 2km

Hommikul ärkame hilja (nu nagu tavaliselt) ja lahkume alles kell 10. Alustame väikest teekonda Gijoni linna, aga siis tundub mõttekas linnatänava mõõtmise asemel võtta buss. Nii me teemegi ja sõidame sellega Gijoni kesklinna. Käimata jäi kusagil 2 tundi, st 8km.

Linnas hakkame tavapäraselt otsima infopunkti.  Üks Hispaania papi võtab meid sappa ja jõuame koos temaga otse ookeani äärde. Infopunkt on kinni. Papi annab meile väga konkreetseid juhtnööre, kuhu ja kuidas suunduda ja jätab meiega siis südamlikult hüvasti. Juhtnööridest enamusest ei saa me tuhkagi aru, ja kuna K on märganud eemal hoopis teises suunas infopunkti tähist, siis ignoreerime papit ja suundume tont teab kuhu. Ühel hetkel, väga laheda suure vanaaegse  maja ees, jookseme otsa meie vanale tuttavale Florianile. Jälle üks ingli saadetis :).

Florian on just sisenemas oma ööbimispaika, kuhu ta meidki kutsub. Tegu on ühe vanapaari väljaüüritava pansioniga, Floriani jutu järgi 12€ öö. Tegelikult maksime meie ainult 10€ öö eest. Soovitan soojalt – pansion Gonzales, San Bernando tänaval.

Uksekella peale avab tädi ise ukse ja kutsub meid sisse. Korter on vapustava välimusega – tammepõrandad ja -uksed, 3 meetri kõrgused toad, vitraažid, maalid, keraamika, lühtrid – ühesõnaga vanaaegne luksuslik aadlipere elamine. Meie jaoks, kes me oleme nagu tavaliselt veidi märjad ja mustad, tundub see korter unenäona. Kas me saame täna öösel seal magada, on see tõesti tõsi? See osutubki tõeks. Saame oma kasutusse 3 laia voodiga toa koos rõduaknaga, kus kluugutavad tuvid. Vaade avaneb alla linnale, kõikjal laiub vanalinn oma ilusate ja väärikate majadega.  Täna öösel saame linade vahel magada, see tundub täiesti uskumatu. Hämmastav, et midagi tavaelus nii harilikku võib näida vapustava luksusena 🙂

Paneme oma märjad riided rõdule kuivama, kus tuvid neile järjekindlalt peale lasevad. Aga vaatamata tuvis…ta ärapesemisele kuivavad riided lõpuks ära. Jätame seljakotid oma uude koju ja lähme linna peale tšillima.

Peatume uhke šokolaadipoe ees ja ostame kõik endale šokolaadist nõretavaid kooke. Kuna oleme suht näljased, kugistame need sealsamas lähedal asuva purskkaevu äärel istudes ka alla. Koogid söödud, sammume ookeani äärde. On parajasti mõõn ja saame minna trepist alla täitsa vee äärde.

Katsume vett, AK hakkab merekarpi veest välja võtma, kui tuleb hirmsuur laine ja tema 3 päeva kuivataud saapad nii seest kui väljast märjaks uhub. Mina ja K saame hüpata kõrgemal asuvale astmele, seega jääme kuivaks. Kuivatame veidi kiriku ees platsil AK saapaid ja vaatame niisama mäslevat merd.

Kuna kõhud, vaatamata šokolaadikoogile on ikkagi tühjad, otsime söögikohta. Käime läbi hirmpalju erinevaid baare ja maandume lõpuks ühte meie kodu lähedal olevasse. K ja AK tellivad päevamenüü, mina võtan friikartulid koos salati ja juustuga (väga igav toiduvalik :(). Päevamenüüs on erinevate vorstidega, sh verivorstiga oasupp, omlett singitükkidega ja mingi must mögin koos molluskitega. Maitsen ka molluskit – maitsebki nagu võiks maitsta soomustega mollusk. Lõhn meenutab kunagi sadamas tuntud halvaks läinud krevettide lõhna. AK sööb 2 molluskit ära ja tal on pärast suht paha. Meil kõigil on, aga arvatavalt mitte molluskitest. Me tavalisel päeval oleme selleks ajaks jõudnud süüa paar tükki saia juustuga, mitte 3 käigulist einet ja veel mõned šokolaadikoogid. Ju me kõhud lihtsalt protestivad nende hunnikute vastu. Peale sööki väisame kohalikku Supermercadot ja lähme oma vooditesse mõnulema. Mina magan, teised kribavad kaarte kirjutada. Kaardid paneme hiljem kohaliku postimaja juures asetsevatesse lõvipeadesse, lõvi suust sisse.  Väga lahedad postkastid 🙂

Peale magamist lähme tutvuma kohe ookeani kaldal asetseva San Pedro kirikuga. Sisenedes näeme toimuvat missat ja võtame ka istet. Minu lähedal kirikupingis istub väike musta mässitud laps koos emaga ja see aktiveerib minus jälle mingid sisemised minevikupildid. Näen ennast ühes järgnevas elus ravitsejana. Suudan ravida ja tervendada inimesi. Mind võetakse selle eest kinni ning viiakse tuleriidale kui nõid. Lähen sinna väga rahuliku südamega – tean, et olen teinud kõik õigesti ja see on lihtsalt kogemus eelmise elu eest. Suren enne kui tuli süüdatakse – näen ennast kõrgelt oma põlevat keha vaatamas.

Peale missat vaatame kirikus ringi. See on hästi helge meeleolu ja energiaga kirik. Altaril on suur kõiki õnnistav Kristus. Ja ma tunnen, kuidas tema õnnistus minuni jõuab, see energia on nii tugev, et mul jooksevad külmavärinad üle keha. Saan seal seistes ka aru kõigi religioonide peamisest ühisosast – see on kaastunne kõigi ja kõige vastu. Muu on võimu-ja hirmumängud. Alati on võimalik valida, millega kaasa minna. Saan ka aru, miks mulle ei meeldi ristilöödud Kristuse kujud, ei altaritel ega mujal. Ristilöömine meenutab taas ja taas inimeste rumalust, vihkamist teistsuguste vastu, võimu ja hirmu. See ei räägi midagi Kristusest, see räägib hirmunud inimmassist. Kristuse sõnum on vabastav ja õnnistav, mitte hirmutav ja karistav.

Kirikust väljudes valdab mind sügav tänulikkusetunne, pisarad voolavad kui ma rinnutusel ookeani vaatan. Õnneks saavad K ja AK aru, et ma tahan olla üksi ja lasevad mul nii olla.

Kiriku juurest ära minnes ostame veel mõned šokolaadikoogid (need on seal tõesti head) ja läheme oma lukselamisse linade vahele põõnama

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s