26. 04, neljapäev Aviles – Cadavedo 5km

Eilsel plaanide ülevaatamisel selgus, et oleme midagi valesti arvestanud. Meil ikka ei jagu päevi, et kogu eesootav tee jalgsi läbi käia. Seega kehastume jällegi palveränduritest palvereisijateks. Meile tundub vahepeal, et me valime teelolekuks pidevalt mingeid kergemaid variante, kohati on selle pärast isegi süütunne. Et mis palverändurid me üldse oleme, kui pidevalt busside või rongiga edasi kimame. Samas, reisi lõpus tagasi vaadates näeme, et kõik nn reisimised on meile olnud vajalikud. Erinevates linnades viibimised on kõigile andnud väga olulisi kogemisi, mida me teel olles ei oleks saanud. Seega, kõik on täpselt nii nagu vaja 🙂

Sõidame bussiga Aviles´est 70km kaugusel asuvasse Cadavedosse. Sealne albergue asub bussipeatusele väga lähedal, seega kõndida suurt polegi vaja. Albergue naabrusse jääb suur lambakari, kes meid tulles uudishimulikult põrnitseb.

Albergue uks on kinni ja uksel on silt telefoninumbriga. AK helistab ja hakkab siis koos telefoniga  enda ümber ringi pöörlema. Meie küsimusel, kas midagi on kadunud, rehmab ta käega ja jookseb hoopiski trepist alla. Tagasi tulles ütleb, et otsib juhendite järgi albergue võtit. Lõpuks me selle leiamegi ukse kõrvalt suure kivi alt. Aga see ei keera 😦 , õigupoolest meie ei suuda keerata. Helistame hospitalerale uuesti ja kurdame, et me ikka ei saa sisse. Meid lohutatakse, et kohe ollakse kohal. Varsti ilmubki sihvakas afro-hispaanlane, kes sujuva liigutusega ukse lahti saab. Nojah, me ei ole tehniliste abivahendite kasutamisel väga osavad.

Albergues on 2 tuba, võtame väiksema enda kasutusse. Kui väga palju rahvast ei tule, saame ise kasutada nii alumist kui ülemist nari. All on mõnus istuda ja asju hoida, ülemisel magada – kahjuks on säärast luksust harva.

On tore vaba päev, peseme ja kuivatame pesu. Imekombel paistab terve päev päike. Isegi mina määrin ennast päevituskreemiga kokku. Mul on kätel väikesed villid, arvatavalt päikeseallergia. See juhtub minuga nüüd küll esimest korda. Nina ja põsed on ka suht põlenud. Mis seal ikka, aeg teenida kosmeetikatööstust 🙂

Mõne aja pärast läheme linna peale jalutama. Sildid näitavad paari km kaugusel randa. Suundumegi sinnapoole. Viltusel maalapil hoiavad tasakaalu lehmad, neil pole ka vist kerge.

Ookeani äärde jõudes on eesolev vaatepilt võimas – vikerkaar keset ookeani, vahused lained ja nende müha, eemal paistmas mägised kaljud. Sinna võiks jäädagi seda kõike nautima. See on ilusaim rand, mida selle resi jooksul näeme. Naudime seda kõike iga keharakuga. Ookeani juurde ja tagasiminekuga käime maha oma ainsad selle päeva kilomeetrid.

Tagasiteel astume läbi kohalikust Supermercadost. Ostame oma igapäevast saia- tomateid – tuunikala – salatit – juustu. Kuna köögis on ainult puupliit ja seda ei plaani me kasutada, siis lisaks kartulipudrupulbrit.

Öömajja jõudes selgub, et meiega on ühinenud 2 sakslast – vanem pensionieas naine ja noor 20-ndates poiss. Naine läheb välja sööma. Poiss kribab köögilaual midagi oma märkmikku ja meie teeme süüa. Nagu tavaliselt, jääb meil toitu alles. AK küsib saksa poisilt, kas ta äkki tahab ka sooja sööki (me olime millegipärast kindlad, et ta on juba söönud). Tahab, tuleb vastuseks. Ja siis sööb see poiss kõik ära. Pool allesjäänud salatihunnikust, terve karbi tuunikala, saia, juustu ja ülejäänud kartulipudru – ühesõnaga kõik, mis me talle pakume. Tõenäoliselt ei ole ta üldse täna söönud. Kas eile oli? Võib-olla ei ole tal raha. Huvitav, albergue ju ka maksab. Ja riides on ta pigem hästi kui vaeselt. Aga ega see ei tähendagi midagi. Ma ei tea, kas mina oleksin talle süüa pakkunud, kui AK ei oleks seda teinud. Tõesti, ma pean õppima märkama inimesi enda kõrval. Ja küsima, mitte eeldama midagi oma mõttes. See võib ikka täitsa hull tunne olla, kui keegi su ligikonnas toitu valmistab ja sul endal kõht tühjusest koriseb. Miks me teda endaga koos sööma ei palunud, ei teagi. Ta tundub olevat hästi eraklik ja uhab hullumeelse kiirusega märkmeid teha. Meist ta sinna kööki kirjutama jääbki. Tõeline palverändur, kes ka toitu saab kellegi armust.

Voodis kriban veidi päevikut ja heidan magama. Jälle ülemisel naril, olen selle kõrgusega juba vist harjunud. Maha ei ole veel kordagi potsatanud :).

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s