27. 04, reede Cadavedo – Almuña 12km

Magasime öösel väga hästi, me kõik eranditult. See ei ole väga tavaline, AK ja K on tihti oma jutu järgi pool ööd üleval. Mina olen supermagaja, kes lihtsalt off-nuppu vajutab ja juba norisebki.

Annan saksa poisile teele kaasa oma Eestist kaasavõetud 2 viimast nn hädaabi-putru. Saan ka ilma nendeta hakkama, tal võib neid rohkem tarvis minna. Sissekanderaamatust selgub poisi elukutsena, et ta kirjutab caminost raamatut. Temaga koos olnud saksa naine on pensionil preester. Vat siis, kellega me kõik ühes rändame :).

Tänane teekond peaks olema hästi lühike, 12km ja 3 tundi. Tegelikult, hakates liikuma kell 10 hommikul, jõuame kohale pealelõunaks, kella 15-ks. Varsti on niiviisi jätkates meie kiirus 1km tunnis :).

Tee on hästi käänakuline, tihti kõnnime maanteel. Teeääred on kitsad ja palju on ohtlikke kurve. AK juba kukkus, me katsume olla hästi ettevaatlikud. Ilm on õnneks ilus, kuigi päikese lahkudes on tuul vastik ja külm. Täna on teine päev mu elus, kui ennast päikesekreemiga sisse määrin. K ja AK käivad valgete sokkide ja sandaalidega, mina olen saabastes. Mäed ja ookean saadavad meid ikka veel.

Möödume väikestest mõnusatest külakestest. Tundub, et igas majas on mõned lehmad, sõnnikuhais (või lõhn, kuidas iganes) saadab meid jätkuvalt. Suurtalusid ei ole me kohanud, kui eilne 30-40 lambaga aas välja arvata.

Pöörame maanteelt kusagile kitserajale, mulle tundub, et sammume tagasi. Ronime aga edasi mööda kitsukest metsaveotraktorist ülesküntud rajakest, ja varsti selgub, et käime jumala õiget teed pidi.

Teed juhatavad siinmail betoonpostidel olevad kollased nooled. Noole teravik näitab minekusuunda.

Viimaks, läbides väikse tõusuga savise kitseraja (meie tüüprada!), jõuamegi albergueni. Helesinine majake keskealise meesterahvaga. Toad on sellised….mehelikud vist. Või siis ka mitte. Pirnid ripuvad imelike juhtmete otsas, pistikupesad tunduvad olevat rohkem vaatamiseks, kui kasutamiseks, nari põhjalaudadeks on mõnes voodis vineer. Aga ok, öömaja on öömaja. Meile pakutakse küpsist ja kohvi ja paneme oma nimed kirja. Poestkäigu tulemusena on K-l ja AK-l tortilla, minul pitsa. Mul käivad küll neelud pasta järele, aga köögis on jälle vaid mikrouun, pliiti ei ole. Pitsa on suur ja hea, tundub, et seda jagub ka hommikuks.

Lähen hästi vara magama, nagu tavaliselt :). Ärkan telefonihelina peale, toas on pime juba. Helistab mu mees, kes teatab kodukoha poliitilisi uudiseid. Neid jah, on nüüd mul eriti vaja teada :D. Unesegasena näen, et AK sikutab minu ülemiselt narilt vineeriks olnud põhja. Selgub, et ta on vahepeal oma alumist nari proovinud ja sellest läbi kukkunud – lauad vajusid laiali. AK-l on selg valus, aga midagi väga hullu ei ole. Mina olen intuitiivselt valinud tugevaima nari – põhjalauad on paksust hööveldamata lauast. Välimust mitte mingisugust, aga tugevus on garanteeritud :). Vedelen oma voodis ja täiendan reisipäevikut.

Vahepeal saabuvad austraalia poisid Taavet ja Koljat. Taavet on üliaktiivne, väikest kasvu poiss, Koljat flegmaatiline hiiglane. Nende õiged nimed saame teada alles Santiagos ja neid ma ei mäletagi – nood piiblinimed sobivad neile nii hästi. Nad jõuavad kohale 5 minutit enne albergue kinnipanekut. Poisid, kes on paaril viimasel päeval käinud iga päev pea 40km, on mustad ja rampväsinud. Kohalik pood on juba kinni ja neil pole eriti süüa kaasas. Seega söövad nad ära K ja AK ülejäänud tortilla ja minu pitsajäänused. Meile on nüüd vist saabunud näljaste rändurite söötmise ajajärk.

Ühel hetkel olen jälle uinunud, kuigi tundus, et passin pool ööd üleval.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s