30. 05, esmaspäev Ribadeo – Mondonedo 0km

Hommikul ärgates on minu nägu ja AK jalg endiselt paistes. AK-l on eilsest teadmata arvu kilomeetrite trampimisest jalg ka hirmvalus. Seega on selge, et täna me ei käi, vaid jälle! sõidame bussiga. Kohalikus Farmacia´s üritame oma parimas kehakeeles selgitada, et keegi olevus on meid söönud ja kas võiks paistetuse vastu mingit rohtu saada. Apteeker hindab paistetuse allergiaks ja annab tuubi kreemiollusega. See ollus lõhnab nagu kõige tugevam putukamürk Raid. Määrin seda oma kulmule, aga sama kiirelt puhastan ka ära. Ju olen paranoiline, aga ma tõesti tundsin, kuidas mu pool nägu uuesti hõõguma hakkas. Jään truuks vanale heale Aloe Vera kreemile. AK määrib oma jalga Raidiga ja tundub rahulolevana.

Bussisõit kulgeb ka huvitavalt. Saime bussijaamast pileteid ostes aru, et peame sõitma 2 bussiga. Peale 15minutilist sõitu peab bussijuht inimtühjas kohas kinni ja palun meil väljuda. Minu küsimise peale, et miks, tehakse selgeks, et kohe tuleb järgmine buss ja see võtab meid uuesti peale. Peatumiskoht ei tundu küll selline, et keegi võiks sealt üldse läbi sõita, veel vähem meid peale võtta. Aga mis teha, karm elu, võtame oma kompsud ja kõnnime kurvalt bussist maha. Õnneks on meil peatuses tegemist oma paistetuste uurimise ja määrimisega, nii et väga muretsema hakata me ei jõua. Ja ennäe imet, tulebki meie Montonedo buss, peatub ja korjab meid üles.

Jõuame Asturia maakonnast välja Galicia maakonda.

See on jube sõit – mu nägu on paistes ja kuumab ikka veel Raidist, buss ringitab imekitsastel ja kurvistel teedel mägede vahel. Õnneks kestab kogu sõit nii poole tunni ringis. Arvan, et mõni kilomeeter veel ja ma oleksin oksendanud.

Mondonedo´sse saabudes otsustame ennast korralikult välja puhata ja ravida ning võtame selleks otstarbeks jälle hosteli. Selleks osutub suur ülikooli meenutav hoone, mis on kohalik seminario. Üks munka meenutav mees, kes selles elus peab administraatori ametit, juhatab meile meie toad kätte. Jälle olen mina üksi ning K ja AK kahekesi. Tunnen, et ma ei taha enam üksi olla, aga ma ei oska seda olukorda ka lahendada. Seminario seintel ripuvad sajandeid tagasi elanud paavstide pildid. Üks igiammune paavst on täpselt meie administraatori nägu. Või siis hoopis vastupidi.

Kotid ära pannud, läheme linna peale. Mondonedo on armas väike vana linn koos 3 kirikuga. Sööme kohalikus kohvikus lõunat. Võtan lisaks praele mondonedo kooki, mis on eriti kuiv ja maitsetu. Peale sööki kolistame niisama linna peal ringi. AK-l on täna põiega sama seis, mis minul eile. Ootame koos K-ga parasjagu ühe kiriku ees AK-d, kui meile astub ligi keskealine mees koos teismelise poisiga. Ta küsib meilt, kas me oleme palverändurid. Kuuldes jaatavat vastust, saan ma aru, et ta poeg tahab kiriku ees meiega koos pilti teha. Teeme pealegi 🙂

Pärast selgub, et minu hispaania keele oskus ei kõlba kohe üldse mitte kuhugi. Tegelikult on poiss teinud isale ettepaneku näidata palveränduritele, st meile, kiriku kellatorni. Olen enda arvates just seletanud, et tulime bussiga, sest AK-l on jalg haige ja ta ei saa käia– kui meil palutakse lahkesti astuda vaid 80 astet ülespoole. Jah, tõesti, tühja sest haigest jalast 😀

Ühel hetkel oleme kellatornis ja uudistame lähemalt 3 eri mõõdus kella. Mina hakkan muidugi kohe nööri näppima, et mõnda ka kõlistada saaks. Erinevalt Bilbao kunstimuuseumist ei vaadata mind seekord üldse mitte kurja pilguga, vaid demonstreeritakse eri kellade kõla. Kõlavad hästi. Järgmiseks läheme ülelinna vaadet  uudistame. On lahe nii kõrgelt alla vaadata.

Aega näitavat kella saame samuti kaeda. Kõiki seiereid keeratakse üles suurte hoobadega. Seda võimalust pakutakse ka meile. Mina, huvitaval kombel ei taha üldse aega keerata. Ju ma olen praeguse ajaga niiväga rahul.

K aga haarab otsustavalt hoova ja keerab jõuliselt aega. Ajakeeraja 🙂 Siis peame piiluma veel kusagile pimedusse, kus väga hoolika vaatamise tulemusena  võiks paista valgustäpike. Tuleb välja, et meie võõrustajad on mitmendat põlve kellalööjad ja –keerajad. Toosama keskealine mees, Jose, on juba lapsena kirikutornis ringi jooksnud ja selle valgustäpikese avastanud.  K ja AK näevad täpikest, mina ei näe. Mul on veel valguse nägemiseni arenguruumi. Lõpuks teeme ühise pildi.

Pärast kirikus ronimist käime läbi kohalikust väikesest toidupoest. Müüja on hästi lahe kirglike hüüetega šarmantne hispaanlanna. Ostame igasugu häid asju, sh santiago kooki. Ehk on see parem kui lõunane mondonedo kook – kuigi mõlemad on sarnased mandlikoogid.

Seminarios läheme oma tubadesse. Tunnen ennast täna eriti üksikuna. Lähen korraks K ja AK tuppa, aga kumbki ei pööra mulle tähelepanu – K räägib telefoniga ja AK uurib fotokast pilte. Sulen vaikselt ukse, lonkides tagasi oma tuppa. Ja purskan seal nutma. Tunnen ennast nagu viies ratas vankri all. Mõtlen, et oli mul üldse vaja sellele caminole tulla, ja on mind üldse kellelegi kunagi vaja, ja miks ma alati ja kõikjal ja igavesti olen nii k…radi erinev ja teistsugune. K ja AK on alati koos, alati mõtlevad ja tunnevad ja käituvad sarnaselt. Vähemalt nüüd ja siin ja praegu on see mulle väga selge. Mina olen täiesti teises rütmis. Tajun nii selgelt oma vana tuttavat „täiesti ihuüksi suures ja hirmutavas maailmas“ tunnet. Nutan kägaras oma voodil, mõeldes kõikvõimalikke kurbi ja väljapääsmatuid mõtteid. Ühel hetkel tuleb mulle meelde, et olen võtnud kaasa lõigukesi Eckhart Tolle raamatust „Kohaloleku jõud“. Et õppida kohalolekut. Katsun siis olla hetkes ja tunnetada oma kurbust enda sees. Mõne aja pärast hakkabki kergem. Ronin aknalauale ja vaatan aknast välja, aken on maja sisehoovi poole. Hommikupoole kostis kusagilt munkade koori laulu. Hakkan aru saama, et K-l ja AK-l ei ole mitte mingit pistmist minu üksinduse ja kurbusega. See on minu sisemuses ja nüüd lihtsalt pistis oma pea välja. Keegi ei saa meile oma käitumisega haiget teha. Haiget saamine on meie endi sees ja mõni tegevus võib selle meis lihtsalt aktiveerida. Lasen sel kurbusel lihtsalt olla ja laman niisama. Ühel hetkel tunnen, et tahaks süüa, kõht on vahepeal tühjaks läinud. Lähen uuesti K ja AK tuppa ja teen ettepaneku päeval ostetud kook ära süüa. Nad saavad mu punastest silmadest aru, et minuga on midagi teisiti, kuid õnneks ei päri. Mida ma oskakski öelda – et kohtusin jälle oma üksinduse ja kurbusega?

Öösel magan väga hästi. Ei mingeid kardetud unenägusid kloostrikooli tagakiustatud kasvandikest või muudest koledustest.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s