01. 05, teisipäev Mondonedo – Contan 16 km

Ärkame ja stardime kell 9. Rada on täna hästi ilus – vaikne ja aeglane mäkketõus, ümber ürgne loodus toetamas oma energiaga igat keharakku. Vanad sammaldunud puud, sõnajalgade lagendikud – kohati meenutab see kõik Avatari filmi.

Tee ääres on sajandeid vanad veevõtu kohad. Joogivett seal võtta ei saa, küll näokastmiseks ja niisama värskendamiseks.

Korra kaotame silmist teenäitajad kollased nooled. Toimub uue kiirtee ehitamine ja selle tõttu on ka rännakurajad ümber suunatud. Õnneks on igal pool märkajad inimesed. Kui möödume nende kodumajast, hüütakse meid ja tehakse kätega selgeks, et pöörake tagasi, õige tee läheb sealt. Nii tore on olla ja käia säärases hoolivas kogukonnas :).

Tõuseme aina kõrgemale mägedesse. Meie kohal kõrguvad tuulegenaraatorid. Ühel hetkel oleme nendega peaaegu samal tasapinnal.

Õnneks on vahepeal isegi täiesti ilma vihmata hetked. Naerame omaette, et ilma keebita piltidel oleme me kas keebid just seljast võtnud või ei ole me neid veel selga pannud. 😀

Albergue on hästi ilus, soe ja mugav. Galicia öömajades on hinna sees ka ühekordne voodipesu. Samasugust  kasutatakse tavaliselt surnutel. Aga me oleme ka väga tänulikud – täitsa puhas ja värske, mis sa hing oskad veel tahta. Eks palverännak ole ka veidi teekond oma surma juurde, me alustame surmaga harjumist linadest :). Hospitalero on noor hispaania mees, kes räägib väga head inglise keelt. Ta näitab meile üksikasjalikult ka järgnevate päevade teekonna kaarti. Albergue köögis ripub seinal suur maailmakaart, kus paljud on ära märkinud oma kodukohalinna. Tallinna asemel on kaardile trükitud Reval. Huvitav, et mõne kaarditootja andmeid ei ole keskajast saati uuendatudki :D. Keegi eestlastest on sinna muidugi Tallinna kribanud. Eestist on veel Tartu ära märgitud, mina jäädvustan enda ja K  kodulinna .

Peregrino-kuju kohaliku baari riiulil

Kuna on töörahva püha päev, siis on suured poed kinni. Õnneks on kohaliku baari tagaruumis väiksemat sorti minimarket. Ostame oma tavapärast pastat ja tuunikala ning lisaks mondonedo koogi. Paar päeva tagasi ühes baaris maitses see nagu saepuru. Katsetame uuesti, kas ongi võimalik, et toodetakse nii maitsetuid kooke.

Albergue köök on tõeliselt mõnusa sööginurgaga, seega jääme sinna pikemalt istuma. Kuna minu Eestist kaasavõetud Jägermeister on otsas ja viina ei suuda ma kõige hullemagi külmaga juua, sai ostetud prooviks kohalikku kraadidega napsu. Tegu siis 700 ml pudelis oleva kuldkollase ürdilikööriga.  Kuna minu taskupudel mahutab 500ml, peame 200 niisama ära jooma.

Selle ärajoomisel tabavadki meid uued tuttavad Hans ja Greteke. Õigupoolest näevad nad ainult suurt, peaaegu tühjaks joodud pudelit. Eestlased, kes tavaliselt ütlevad veinistki ära, on nüüd lõpuks oma margi leidnud – näen ma peegeldumas nende nägudelt. Tunnistame tegeliku olukorra siiski ka neile ja sunnime neidki pudeli tühjendamisele kaasa aitama.

Veidi ka Hansust ja Gretest. Hans on 40-ndate lõpus saksa härrasmees, kes esimese tutvumispäeva õhtul keeldus meiega inglise keeles rääkimast. Mõtlesime, et ta lihtsal ei oska. Pärast selgus, et oskab ja vägagi hästi. Ta on vana caminohunt, käinud mitmetel eri radadel. AK –le tundub, et ta on Lemuurlane, ja ju ta siis ongi. Veel meenub tol albergue ukse taha jäämise õhtul, kui me eksirännakute tõttu olime ka eriti näljased, tema antud kaeraküpsis. Ma ei ole ei enne ega pärast seda saanud nii head küpsist. Seda võis tol õhtul nimetada tõeliseks elupäästvaks küpsiseks. Contan ongi viimane koht, kus Hansu näeme. Ehk mõnel järgmisel aastal ja rajal jälle kohtume 🙂

Grete nimi on tegelikult Josie (ehk Josephine). Oma nime Grete sai ta Hansuga kooskäimise tõttu. Eks me oleme ju mugavad, ei viitsi inimeste nimesid küsida ja siis me lihtsalt paneme neile ise nimed. Ja kutsumegi neid endapandud nimedega. Austraalia poiste Taaveti ja Koljati sünninimed saime me teada alles Santiagos, ja tõtt öelda ma neid pärisnimesid ei mäletagi. Mälestustesse jäävadki nad nonde piiblitegelaste nimedega.

Grete on 25-aastane saksa õpetaja, kes alles lõpetab õpetajakoolitust, aga annab juba veidi ka koolis tunde. Õpetab kodumajandust ja eelarvet ja sotsiaalpoliitikat, sihuke läbisegi-värk. Hetkel naudib enne lõpueksamite andmist vaheaega ja on üksi alustanud  Põhja-teed Irun´ist. Ta räägib väga head inglise keelt ja kogu tema olemus on hästi lihtne ja lahe, sellise „naabritüdruku“ imidžiga.

Istume õhtul üleval päris kaua. Ürdilikööri kohta ütleb meie hospitalero, et see on lahja ja õiget kodustehtud, 50% kangusega tuleb küsida baarist. Meile sobib too lahjem värk ka päris hästi. Mondonedo kook on ka värske ja hea. Huvitav, et supermarketi kook võib maitsta paremini kui stiilse restorani oma?

Seekordses öömajas on meeste ja naiste toad eraldi. See on lahe, sest naised ei kipu eriti kõvasti norskama. Oleme neljakesi koos Gretega naistetoas ainsad, meeste poolel on rahvast rohkem.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s