02. 05, kolmapäev Contan – Vilalba 19 km

Asume teele jälle normaalselt kella-ajal, veidi peale 9. Kõik ülejäänud, Grete kaasa arvatud, on ammu enne meid lahkunud. Kas väsimusest või hakkame lihtsalt peast nüristuma, aga aina rohkem tekib meie omavahelise jutuajamise käigus nn „lälisemist“. Sõnad lähevad suus segamine ja välja tuleb mingi arusaamatu lälin. Ütlen enne äraminekut „vesi“ asemel „vedi“ ja K purskab naerust äsjajoodud coca-cola suust välja. Koristame veidi kleepuvat põrandat ja oma asju ning lahkume.

Loodus läheb aina müstilisemaks. Vanad romantilised kiviaiad, iidsed rohetavad puud, ürgvanad tammed jätkavad meie saatmist. Teokarbid on suunatähistena ümber pööratud – kui enne näitas teravik suunda, siis nüüd tuleb minna kiirte suunas. Palju on sajandeid vanu poste, mille ühel küljel on Jeesus ristil ja teisel tavaliselt naisterahvas – äkki see peab Maarja olema? Jeesus on näoga alati Santiago suunas.

Täna on selline päev, et me ära ei eksigi. Aitame isegi üht jõulist saksa jalgratturit, kes on täiesti eksinud ja selle tõttu väga ähmis. Kohtudes temaga ühe suure musta kandilise ja väga koleda maja ees, küsib ta, kus võiks olla albergue. Tema olla juba mitu ringi teinud ja ei leia kuidagi. Loeb siis enda targast saksakeelsest raamatust, et Vilalba albergue on suur must kastikujuline maja. Kirjeldus tundub vägagi sobivat tolle majaga, mille ees me seisame.

Seda too ongi. Maja on ka seest täiesti must, õigupoolest tumehall. Tumehallid seinad, laed ja põrandad –kogu ümbrus meenutab mulle natuke vabakäiguvangide elamist. Hospitalera on eriliselt morn tütarlaps, kes meiega suhtlemise ajal kordagi pilku ei tõsta, naeratusest rääkimata. Saame jälle oma surnulinad ja valime endale narid. Tekkideks on seekord tavaliste paksude villatekkide asemel mingid õhukesed laudlinad. Neidki jagub vaid mõnele voodile. Korjame kõik üleliigsed laudlinad endale, eks kuhjame puntras peale, kui külm hakkab.

Maja on tegelikult suht uus, aga millegipärast ülevärvitud sääraseks porikarva halliks. Äkki tuli mõnel kujundajal mõte, et siis ei paista määrdumine välja? Projekteerija on neil Galicia öömajadel nagunii mees olnud. Nagu muudeski ruumides, on ka dušširuumidel hästi palju klaaspinda. Kuni nabani ulatuv klaas on läbipaistmatuks toonitud, ülevalpool naba on kõik läbipaistev. Nojah, meestel lõpevad varjamist vajavad kehaosad nabaga ära, naistel vist siiski mitte. Või on see spets topless-projekt, tont seda teab. Tolle morni tütarlapse käest ma seda ka täpsustama ei lähe.

Rahvast on palju, enamuses mehed nii ratastega kui ilma. Teeme tormijooksu köögis asuvale 2-le potile ja saame võidukalt ühe enda haardesse. Pasta, tuunikala, tomat – ei midagi uut. Aga ikka hea 🙂

Õhtul masseerin kaua ja põhjalikult oma kannakõõluseid, jalad on sealt hästi valusad. Enne magamaminekut lasen neile HE-d. Peaksin harmoonia energia laskmist üldse rohkem kasutama, mis ma sellest muidu õppisin.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s