04. 05, reede Baamonde – Miraž 16 km

Alustame täna väga hilja, astume uksest välja kella 10 paiku. Teekond peaks olema suht lühike. Samas on teada, et ühtki söögikohta kuni Miraž´ini ei ole, ka seal ei ole ei poodi ega baare, kõigest pliit köögis. Seega veame tänase päeva ja homse hommiku toidukoormat endaga ühes.

Kuna päevateekond on lühike, on aega mökutada. Astume öömajast 20m kaugusel asuvasse kohvikusse, et süüa oma igapäevane croissant – ega see siis edasiste kohvikute puudumisel tohi söömata jääda. Croissant´i pole, lepime keemiliste keeksidega.

Väljudes avastame üle tee hästi kummalise suure ja ürgvana puu. Aega meil täna ju on, seega lähme seda lähemalt uudistama. Puul on ees suur avaus. Selgub, et mingi püha isa on kunagi sinna sepisukse ette pannud ja puutüvesse altari ehitanud. Kogu kaadervärk on hästi huvitav ja selline….püha. Tiirutame ja uudistame puud päris pikalt. Siis lõpuks hakkame edasi ka sammuma.

Müstika jätkub ka edaspidi, oleme ju teel Miraž´i. Viibime nagu mingis võlu-ja vaimude riigis. Meie ees seisab iidvana kirik koos sammaldunud puude ja kividega. On tunne, et kohe tõusevad meid kivide vahelt uudistama härjapõlvlased ja haldjarahvas. Tundub, nagu oleksime sattunud mõnda teise aeg-ruumi ega oska korraga enam käituda. Lihtsalt ahmime endasse kõike seda imelist ja hoomamatut.

Väga vaikselt edasi minnes jõuame peagi suure kivini. Kivi keskel on lohk ja tundub, et seda on kunagi kasutatud ohvrikivina. Minul on kodust kaasa võetud kivi, mille olen plaaninud koos oma soovidega kusagile sobivasse kohta maha jätta. See on üks camino traditsioonidest – võtta kivi kodust kaasa ja jätta see teele, pannes kivile kaasa endale mittevajalikud omadused – mõtted – tunded. Tunnen, et see on minu kivile õige koht. Räägin oma kiviga ja palun tal endaga kaasa võtta minu kärsitus, kannatamatus ja soov saada alati kõike kohe ja kiiresti. Asetan hellalt oma väikse kivi suure kivi peale. Räägin ka suure kiviga – tänan teda oma kivi vastuvõtmise eest. Palun temalt väge, et suuta olla hetkes, suuta olla kõikides situatsioonides rahulolev, tunda, et kõik hetked ja inimesed minu ümber on alati ja kõikjal õiged. Hästi soe ja helge tunne on kivi juurest lahkudes.

Teel näen lühikese ajavahemiku tagant 4 suurt ja võimast puud. Suhtlen neist igaühega ja palun endale nende toetust rahu ja tasakaalukuse hoidmisel. Tunnen, kuidas nende sajandeid vanade puude vaikus ja vägi minusse voolab.

Lähme edasi ja varsti märkame silti, mis kutsub mõnesaja meetri kaugusel asuvasse äsjaavatud baari. Meil ei ole küll kõht tühi ega mingit vajadust minna. Siiski agiteerin teisi, et nii tore, et selline asi siin on avatud. Kui keegi seda ei külasta, siis pannakse see ju kinni. Seega, tulevastele põlvedele mõeldes on baari vaja toetada, lähme ja sööme – joome seal midagi. Teised on ka nõus tulevaste palverändurite heaks annetama nii meie aega kui oma raha– seega sammume edasi kohviku poole.

Baar on väga tore perekondlik ettevõtmine. Kodumaja kõrvale on ehitatud väike lisaruum, kus saab kuuma ja külma jooki, sandwich´e ning muid väiksemaid sööke, lisaks on seal täiesti toimiv Internet. Loeme oma meile, AK vaatab väsimatult perenaise keraamikakogu ja kõik on hästi rahul ja rõõmsad. Tore, et otsustasime siia tulla 🙂

Ühel hetkel topime aga jälle keebid selga, sest nagu tavaliselt, sajab, ning astume edasi. Oleme vaatamata kõikidele vahepeatustele siiski pool teed ära käinud.

Mõni kilomeeter käimist ja peatume taas. Meie ees paistab äärmiselt kummaliste ja huvitavate kujudega maja. Trepil seisab peremees, vanemas eas härrasmees, kes kutsub meid sisse. Pikalt me ei mõtle, astumegi väravast sisse. Selgub, et oleme sattunud kohaliku kiviraiduri koju ja töökotta. Mees näitab meile erinevaid nikerdatud kivikesi, skulptuure ja kujusid. Neid on nii imepisikesi kui väga suuri ja raskeid. Keset tuba seisab suur jäme kivipost, kus on uuristatud raiduri enda suguvõsapuu. Ostame kõik mõne ornamendiga kivi. Meie seljakotid on niigi liiga rasked, seega üks kivi ees või taga ei muuda enam asja. Mõtlen, et nii huvitav, leidsin just oma kodukivile uue paiga ja jätsin ta maha, ja nüüd saan uue kivi vastu. Tehingu kinnitamiseks kutsutakse meid uhkesse kööki, kus joome äärmiselt maitsvat punast veini. Vein on meistri naabrimehe viinamarjasalust pärit marjadest ja nii kaunis kui kosutav. Ostetud kividesse graveerib meister meie nimed – mul on nüüd nimeline kivi :). Lisaks paneb ta meie credencial´idesse vahatemplid – mulle ja AK-le punase, K-le kui meie treenerile (nu K ju vana caminohunt suuremate kogemustega) puna-kollase. Väga hea ja mõnus kogemus.

Teel olles näeme veel nii mõndagi baari ja söögikohta. Ausalt öeldes ei mäletagi ma nii paljude toiduvõimalustega teekonda kui täna. Kas see oli lihtsalt Vilalba kaupmeeste kokkumäng, kes meil soovitasid söögikraami kaasa osta, mainides, et teel söömisvõimalused puuduvad?

Enne alberguesse jõudmist saame paduvihma. Koperdame oma tilkuvate keepide ja märgade saabastega puhtusest kiiskavasse majakesse. Miraž´i öömaja on Inglise koguduse rahastamisel, ja seda peavad tollesama koguduse vabatahtlikud. Meil on õnn kohtuda 2 tõelise inglise leediga. Hallipäised ranged prouad paluvad meil viia keebid verandale, valida endale voodikohad (kindlasõnaliselt palutakse teisi voodikohti mitte kasutada) ja registreerivad meid sisse. See albergue on donation (annetuse) peal, sisaldades ka hommikusööki. Kööki võime kasutada õhtul kella 9.30-ni, hommikul peame lahkuma hiljemalt kell 8. Seega, järgmisel hommikul ei mingit mökutamist 🙂

Tänaõhtusel söömisel on meiega ühinenud Grete (kes on tegelikult Josie), tema pakub omalt poolt veini. Muidu traditsionaalne tuunikalapasta, seekord juustuga ja uus mondonedo kook. Söögitegemine toimub leedide range pilgu all. Tunneme ennast nagu nooruses esimesel kohtumisel ämmaga. Ainult et nüüd on ämmal ka õde kaasas :D. Õhtusöögilauas lobiseme pikalt, Grete räägib meile oma rännaku algusest ja elust Saksamaal. Tema saksakeelses raamatus oli too kiviraiduri elukoht täiesti ära märgitud. Grete andis lausa uksekella, aga keegi ei avanud. Sain jälle kinnituse tõdemisele, et kõik inimesed, kes meie elus on vajalikud, me ei saa neist kohtumata mööda minna.  On olnud ilus päev :).

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s