05. 05, laupäev Miraž – Sobrado dos Monxes 26 km

Tõuseme kell 6.30, see on midagi haruldast. Teen maja taga asuval lahtisel rõdul HE harjutusi, üks leedidest piilub mind aknast :). Küsima siiski ei tule, ju arvab, et mingi imelikku sorti jooga. Kell 7 kutsuvad prouad meid hommikusöögile. Lisaks tavaliselt röstsaiale ja võile on imemaitsev aprikoosimoos. Ei mingit keemilist povidlot, vaid ehtne aprikoos, nämmm 🙂

Prouad jätavad meiega südamlikult hüvasti, loodetavasti oleme eestlaste mainet kõrgel hoidnud. Teekond jätkub pesuehtsalt inglise maastikul. Kaljune maapind, suured erinevates toonides kanarbikuväljad ja udune taevas. Huvitav, kas inglased on tolle öömaja oma hoole alla võtnud kodukoha looduse sarnasuse tõttu? Teed on viimastel päevadel üldse mõnusad. Vähe on asfalti, enamumasti käime mööda liivaseid külavaheteid. Ühel mäenõlval tuleb meile otse vastu suur lehmakari. Ei ühtki saatjat, tundub, et lehmad teavad ise, kuhu minna. Saatjat näemegi alles poole tunni pärast tulemas, nügides viimast vastutõrkuvat mullikat.

Meie tee läheb jälle mööda suurtest ja ülisuurtest kivirahnudest. AK leiab ühe kivi pealt mõõgakujutise ja näeb minu moodi vaimusilmis oma eelmisi rännakuid. Tänasega lõpetavad ka mäkketõusud, ees ootab sile maa. Tänasedki tõusud on lauged, meenutades koduse Eesti künkaid. Kitsad savirajad nõuavad jällegi „kärbestamist“. Ühest eriti mudasest kohast pääsemiseks ronin mina koos suure seljakotiga üle okastraadi – kehaline võimekus on saanud päris hea vormi. Teel on savi ja s..tt sõna otsese mõttes vaheldumisi. Võib valida, kumma sisse astuda :D.

Albergueks on seekord vana kloostrihoone. AK teeb hetk enne sisenemist tumedast orkaaniootel taevast valgusemängulist pilti ja kloostrisse jookseme me jälle külluslikult kallavas paduvihmas. Öömaja on veel suletud, seega istume ukse ette maha ja sööme oma viimaseid banaane. Väljas sajab ja on ka väga külm, seega ka niisama varjualune on mõnus. Varsti tuleb hospitalero, kelleks osutub, ülla-ülla, meie camino-isa, esimene hospitalero Alfonso. Samad sorgus vuntsid ja kottis silmalused ning muhe naeratus. On rõõm teda kohata :). Ta mäletab ka AK suurt pakisupihunnikut. (Meeldetuletuseks – AK oli Eestist kaasa võtnud hunniku pakisuppe. Ta oli need  ülelugemise mõttes albergues omavoodile laiali laotanud ja terve voodi oli neid täis.  Neid nähes venisid Alfonsol silmad suureks kui tõllarattad – tundub, et ta ei ole mitte kunagi näinud sellist supihunnikut). Selgub, et ta nimetabki meid supitüdrukuteks ja räägib sellest kõigile uutele tulijatele. Õnneks ei mäleta ta meie kodukohta ja nimetab meid läti piigadeks. Seega- eestlaste au on kaitstud :).  Alfonso on korraga tööl kahes kohas – osa aega Castro-Urdialeses ja osa aega siin kloostris.

Magamisruumis on meie voodite lähedal küttekeha. Saame oma märjad asjad sinna kuivama panna. Eelmistes öömajades on ringelnud kuulujutt, et kloostris on lutikad. Uurime oma narisid ja madratseid eest ja tagant, mingeid nähtavaid märke me küll ei leia. Pesemisruum on ülikülm. Grete jutu järgi on ka vesi külm. Seega, pesen enda strateegilisi kohti kraani all, ei rohkemat. Tunnen, et külma on lihtsalt liiga palju. Tuleb meelde õhtu, kus K värises kõigi üleriietega dušširuumis ja mina pesin ennast seal. Aga iga päev ei jõua olla ebamugavustsoonis.

Söömas käime kohalikus baaris – mina pitsat ja K ning AK suppi. Magama heidame Alfonso (kes magab kõrvalvoodis) määgimiste saatel. Imelik, et nii suur mees teeb unes nii väikse lambatalle häält :).

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s