06.05, pühapäev Sobrado dos Monxes – Arzua 22 km

Eile oli Superkuu. 3 päeva enne ja 3 pärast, Superkuu päev loomulikult ka, on väga maagilised ajad. Arvatakse, et kõik mõtted, tunded, sõnadest rääkimata saavad neil päevil kergesti teoks. Seega tasub olla endast väga teadlik 🙂 Meie ööbisime kloostris sel ööl – see tundub ka kuidagi tähenduslik. Mis tähenduses just täpsemalt, ei oska praegu öelda.

Magan öösel väga hästi, ei ole lutikalõhnagi kusagil. Ei teagi, miks meid selle mõttega hirmutati. K kaotab ära oma hõbedast kõrvarõnga ja leiab asemele imeväikse Maarjaga ikooni. Olulised muutused elus, mis muud :).

Teel olles möödume ka kohalikust surnuaiast. Hispaanias maetakse inimesi nn kabiinidesse. Põhimõtteliselt, nagu meil pakihoid. On suur müür, kus sees nummerdatud kabiinid. Luuk lahti, inimene (või tema tuhk, pole vahet) sisse, luuk kinni. Prrrr!!! Igal juhul, mind ei maeta kabiini, mitte mingil juhul. See oleks ikka peris hull veeta oma igavik säärases pakihoius.

Teel olles on täna jälle üks väheseid ilma vihmata päevi. Käime palju mööda maanteid. Oma igapäevast croissant´i satume sööma šokolaadikohvikusse. Tellin seal vedela šokolaadi – olen ikka tõeline šokohoolik. Maitseb igal juhul hää :). Pealelõunast pikniku peame kraavikaldal, süües tavapärast banaani ja jogurtit.

Eukalüptisalud, mis siinsamas kasvavad, on huvitavad ja eripärased. Puud lasevad oma koore täielikult maha, seega jääb vahepeal mulje lambipostide kasvandusest.

Meist mööduvad meie viimaste aegade kaasrändurid. Too saksa jalgrattur, kelle kunagi musta kuupi meenutavasse alberguesse aitasime. AK ütleb tema kohta nii tabavalt, et ta on väike hirmunud poiss suures mehekehas. Ta on hästi musklis ja meheliku välimusega, veidi skinheadi meenutav suurt kasvu mees. Samas, kogu tema olek on ebakindel ja natuke nagu kühmus. Et kui olek saab olla kühmus :D. Täna hommikul ta juba naeratas, kui talle tere hommikust ütlesin. Ehk hakkab too hirmunud koorik camino lõpuks ümber ära pudenema. Temaga koos on kalmõkipoiss – tegelikult lõunapoolsemast maakonnast pärit hispaanlane. Aga kuna ta on hästi päevitunud ja kohe ongi kalmõki välimusega, siis on ta saanud sellise nime. Ja siis veel üks hispaanlane – selline hästi tavaline ja vaikne. Talle pole me isegi nime viitsinud mõelda.

Täna möödume kõik ka oma vanuse verstapostidest. Seegi on caminol sümboolne – vaadata, milline ja millises ümbruses on sinu vanusenumbriga kilomeetripost, mis näitab käimata tee pikkust Santiagosse. Sümboolselt tähistab see Sinu elupunkti just praegu – kui avar või kinnikasvanud, mitme takistusega või hoopiski vabalt ligipääsev. Igaüks mõistatab oma elu ise lahti – õiged on just need mõtted ja tunded, mis hetkel tulevad.  Minu post, märgistusega 44,687 asub tee ääres teisel pool kraavi. Hüppan kraavist koos oma seljakotiga üle. Posti lähedal on väike tammepuu, selja taga laiub roheline viljapõld. Veelgi kaugemal on maja koos äsjaküntud mustendava maaga. Järelikult – midagi valmib, midagi ootab veel külvamist ettevalmistatud pinnasele. Pisike tammeke on millegi kauakestva, väärika ja võimsa algusmärk. K (meie noorim grupiliige) vanusega verstapost on viimane numbritähisega post, edasistel on ainult suundanäitavad kammkarbid. Numbrid tekivad postidele tagasi Santiago lähedal – 15,15km on jälle numbrilise tähistusega.

Arzua´sse jõudes valime „Linnutee“ nimelise albergue – „Via Lactea“. Kuna Arzua´s saavad kokku mitmed caminod ja see on Santiagole juba hästi lähedal, on rahvast palju. Saame ilusa puidust naridega toa, kus lisaks meile 3-le on veel ema ja tütar Austraaliast. Saame pesta ja kuivatada!!! oma pesu. Kuivatamine on kõige olulisem, sest väljas jälle tibutab. Milline uskumatu luksus saada paari tunniga kätte puhas ja kuiv 🙂 pesu! Mis siis, et mu matkapükstel on pärast kuivatit igavesed kortsud, ikkagi on hea. Joome väljas terrassil teed ja lobiseme omavahel. Nii palju on juba käidud, nii palju on kogetud, hea on omavahel kõigest rääkida. Ka sellest, mis ei vastanud ootustele. On hea, kui võid rääkida oma sõpradega kõigest ega pea valima sobivaid mõtteid ja sõnu.

Kirjutame ja saadame kaarte lähedastele, käime seinast raha võtmas. Mul on küll veel alles 120€, aga tundub, et sellest ei jagu lõpuni. Jäägu siis pigem üle.

Õhtust lähme sööma seekordki välja – uhkesse restorani. Tellime päevamenüü – mitut sorti salateid, kala ja flan´i. Joome täna erinevalt tavapärasest ka veini – mina ja AK punast ning K valget. On mõnus, on hea – life is beatiful :).

Narid on mõnusad, madratsid tunduvad uued ja õhku jätkub piisavalt. Magama heidan suhteliselt hilja, olles enne kribanud täiendavaid märkmeid eelmiste päevade kohta oma päevikusse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s