Monthly Archives: juuli 2012

08.05, teisipäev Pedrousa – Santiago de Compostella 20 km

Öö oli vapustav. Kõik see 50 inimest norskas, röhitses, peeretas. Apppiiii, ütlen ma. Ja saan aru, kuidas meil eelnevalt on vedanud. Tõesti, tõesti, valides Põhjatee asemel Prantsuse tee, oleks selline öömaja olnud tavaline. Ma võin taluda külma, ma võin taluda märga, ma võin taluda väsimust. Kohe suurtes kogustes ja pikka aega. Aga sellist öömaja, ma vist ei suudaks taluda. Ma ei tea, kas ma oleksin sel juhul rännaku katkestanud, see tundub ka väga tobedana. Aga säärane inimmass ühes ruumis öösel, see tõesti on üle minu taluvuse piiride.

Toppisin endale öösel kõrva kaasavõetud kõrvatropid. Ja neist oli abi, jäin magama peale paaritunnist ponnistamist. Nägin unes tervet oma suguvõsa sääraste troppidega ringi jooksmas, roosad pallikesed kõrvust välja paistmas. Hästi naljakas tundub tagantjärgi, unes oli täiesti loogiline 🙂

Hommik algab väga vara, õhtuse caminohullu hommikuse kõvahäälse monoloogi saatel. Peris hea lause tuli 🙂 Ajan ennast üles. Teisedki juba toimetavad, oleme nagu ikka pea viimased, kuigi kell näitab varajast aega, pole õieti 8 veel. Kiire söömine ja minek. Saapad ei olegi eilsest kuivanud, seega märjad saapad jalga. Õnneks on ülejäänud riided kuivad. Veel.

Väljas sajab. Ei, mitte ei saja, vaid kallab nagu ämbrist. Kõik teel paistab hallina ja värvituna.  See vetevoog ei kutsu mitte üks raas välja minema, aga me teeme seda ikka. 20km on Santiago de Compostellasse, sihtkohta. Nii vähemalt räägitakse. Kõik ootavad sinna jõudmist. Huvitav, mina ei oota. Ei, mul pole midagi selle vastu, et me matk lõpuks lõpeb, koju on tore tagasi minna. Aga ma olen nautinud iga päeva, jah, isegi vihmaga võib nii ära harjuda, et naudid. Ja ma ei oskagi öelda, aga minus ei ole erilist rõõmu sihtkohta jõudmise üle. Ise kah imestan 🙂

Tee on jätkuvalt hästi ilus – imelised väikesed tammekesed tervitavad meid oma rohelisse samblasse mähkunud kehadega. Võimas ja ilus vaatepilt, energeetiliselt võimsa laenguga kohad. Tee muutub mudaks, seejärel lihtsalt lögaks.

Ühel hetkel ei paista ees muud kui hall kardin. Puud moodustavad nagu värava, ja inimeste hordid, kes sinna sisenevad, kaovad halli. Tundub, et värava taga algab mingi teistmoodi maailm, täiesti sürr vaatepilt 🙂 Lemuuria äkki, see oli ka olnud hästi vesine.

Rändureid on palju, pidevalt möödub keegi meist või meie ise kellestki. Tunnen, et ei viitsi enam soovida igakordset „Buen camino´t“. Niigi lühenes see ammu minu suus lihtsalt „Buen´iks“ ehk lalinaks nagu K ja AK nendivad. Möödun ühest seisvast mehest ja talle tahan korraga seda siiski öelda. Vaatan mehe silmadesse….ja kukun põlvili porri. No tore on, nagu püha isa ees palvetamine 🙂 Kusjuures, see kukkumine on väga omapärane: pehme, sujuv, nagu sulepadjad pannakse mulle alla. Seljakott, mis hakkab ette vajuma, tõstetakse samuti õhku. Ja seda ei tee mitte inimesed. Too mees ulatab oma käe ja aitab mu püsti, teisedki inimesed tulevad juurde ja küsivad, ega ma abi ei vaja. Mina, kes ma kunagi ei armasta, kui mind aidatakse, olen ju harjunud kõigega alati ja ise hakkama saama, olen äkki kogu selle aitamise juures ülirõõmus. Korraga on väga ok lasta ennast aidata.

Kõnnime edasi ja varsti jõuame San Marcuse kabelini. On ilus ja mõnus koht. Sealsamas asub Montjoy´a küngas. Ilusa ilmaga peaks sealt künkalt paistma Santiago kiriku tornid. Meil hallide vihmakardinatega ilmas ei paista muidugi midagi.

Santiagosse sisse marssides ei ole mul endiselt mitte mingit iseäralikku tunnet. A võib-olla ma olengi selline tühm ja tundetu :D. Ööbimiseks valime „Santa Santiago“ albergue. Paneme asjad sinna ära ja läheme linna peale. Olen teel vahetanud ühe korra märgi sokke, mõtlen, kas vahetada uuesti. Aga ei vaheta, nagunii sajab jätkuvalt. K-ga on meil, minu sokkida vahetamise aktsiooni juures keskustelu. K ei vaheta oma sokke, käib märgadega ja kannatab. Mina väidan, et nii on ka tavaelus – mina muudan olukordi, ma ei pea vajalikuks kannatamist, kui seda saab muuta. K arvab, et mina peaksin õppima rohkem kannatama, st kannatlikumaks muutuma. Ju on meil mõlemal õigus, nagu ikka :).

Alustame oma linnatiiru Santiago Katedraalist. See jätab mind oma kullasäras täiesti külmaks. Tajun seal rikkust ja võimu – omaaegse edu tundemärkide energiat. Püha Jaakobuse kuju on hiiglasuur, kullas ja kalliskivides istuv tont. Minu teada oli tegelik Jaakob lihtne, pigem vaene mees, ja nüüd tundub kogu see atraktsioon pigem tema enda ja kogu palverännaku mõnitusena. Mitte, et mul rikkuse ja kalliskivide vastu midagi oleks, aga siinkohal tundub see olevat tegelikkusele ümberpööratult.  Katedraali ees seistes tulevad jälle uued vaimupildid. Mina eelmisel palverännul sajandeid tagasi. Ka märksõnad tolles ajas on samas – rikkus, selle abil saadud võim, jms.

Saame ühest kontorist kätte ka oma compostala´d. Need on siis tunnistused, mis tõendavad, et me oleme käinud jalgsi oma palverännakut vähemalt 100km Santiagoni. Compostela´de kujundus on püsinud sama sadu aastaid. Seega aimub tollest paberist sajandite hõngu. Tuhanded enne meid on sama teed käinud, see energia on olnud samuti täiesti tajutav.

Linnas veedame aega õhtuni. Ikka nendesamade märgade sokkidega. Ühel hetkel ma tunnen, et värisen üleni. Kardan, et jään kohe haigeks, kui ma ei saa nüüd ja kohe midagi kuiva ja sooja. Õnneks on mingil imekombel keset vanalinna viimaseid minuteid avatud sokipood. Ostame sealt kõik endale uued soojad sokid. Nii vähe on vaja, et jälle olla rõõmus ja roosa 🙂

Õhtust sööme kohalikus restoranis, valides peregrino menüü. Esimest korda Hispaania pinnal saame lõhet. Maitseb nagu tavaliselt väga hästi. Tagasiteel alberguesse eksime totaalselt ära. Tiirutame ja tiirutame pimedas linnas. Õnneks oskavad inimesed meid juhatada ja veidi enne 12 saabumegi oma öömajja. Oleme hästi tasa, sest kõik juba magavad.

07.05, esmaspäev Arzua – Pedrousa 19 km

Jälle sajab, varahommikust peale kallab. Temperatuur on väljas 12-14 kraadi. Mul on esimest korda kõik riided täiesti märjad ja nii külm. Teel on hästi palju palverändureid. Muudkui läheme paduvihmas. Ma tahan juba, et see kõik lõpeks – mis iganes, kas tee või vihm või kõik korraga. See kuupikkune rännak kogu aeg märg olles ja pidevalt veel märjemaks saades on tõeliselt väsitav.

Teel on väike kohvik, lähme sinna ennast veidigi soojendama. Sööme imehead tortillat juustuga ja mõnuleme kuuma teetassi taga. Terve kohvik on täis palverändureid. WC-s ajan juttu ühe mehega, nemad koos naisega on alustanud Leon´ist. Märkame ka üht korea paari. Kuidagi hästi lihtne on juttu alustada või naeratada ja noogutada – kõik palverändurid moodustavad nagu ühise vennaskonna. Kellel on mingi ühine saladus, mida teised ei tea. Või midagi sellist salapärast 🙂 Suure klaasakna taga näeme rodus meist mööduvaid palverändurite horde. Seestpoolt paistab see nagu katkend mingist naljakast multikast 😀

Rohkem ei ole mitte mingeid puhkepause. Vihmas käies on ainsaks mõtteks saada kusagile kindlasse paika, kus võiks olla soe ja kuiv. Tahtmised on jäänud väga väikeseks. Ühtki tuttavat Põhjateelt me ei kohta.

Teed on õnneks sama maalilised kui eelmistel päevadel. Suured lõhnavad eukalüptisalud, sammaldunud kiviaiad koos väikeste teeradadega. Kuigi rajad on savides ja porised, on kõik see nii kaunis.

Kell 15.30 oleme kohal Pedrousas. Hiiglaslik albergue, pea 50 inimest ühest toas. Tube on mitu. Jälle on nummerdatud kohad ja mina saan ülemise nari. Olgu siis pealegi. Õnneks on maja kõrval kohe Supermercado, saame sealt endale süüa osta. Vihma sajab järelejätmatult. Köögis saame juba tuttavatelt korealastelt keedetud riisi (neil jääb üle) ja teeme tavapärasest veidi erinevat süüa. Juurvilju riisiga – maitseb hää nagu ikka.

Rahvast on hästi palju, terve suur kanala-tuba on täis. Üks tundub mingi hull olevat – kogu aeg räägib hästi kõva häälega. Õnneks hispaania keeles, seega ei pea midagi aru saama. Aga hästi tüütu on küll, kui keegi tunde millestki vatrab. Mõni inimene armastab raadiot kuulata. Ma ei ole sellest tegelt kunagi aru saanud. Ma ise armastan vaikust ja ei kujuta ette, et mulle meeldiks mingi pidev jorin kõrvus (ja mõttes).

Magama heidan ühele tühjale alumisele narile. Hästi palav ja umbne on, sest kõik radikad on sees. Nojah, kes käskis tahta sooja kuiva ruumi 😀