07.05, esmaspäev Arzua – Pedrousa 19 km

Jälle sajab, varahommikust peale kallab. Temperatuur on väljas 12-14 kraadi. Mul on esimest korda kõik riided täiesti märjad ja nii külm. Teel on hästi palju palverändureid. Muudkui läheme paduvihmas. Ma tahan juba, et see kõik lõpeks – mis iganes, kas tee või vihm või kõik korraga. See kuupikkune rännak kogu aeg märg olles ja pidevalt veel märjemaks saades on tõeliselt väsitav.

Teel on väike kohvik, lähme sinna ennast veidigi soojendama. Sööme imehead tortillat juustuga ja mõnuleme kuuma teetassi taga. Terve kohvik on täis palverändureid. WC-s ajan juttu ühe mehega, nemad koos naisega on alustanud Leon´ist. Märkame ka üht korea paari. Kuidagi hästi lihtne on juttu alustada või naeratada ja noogutada – kõik palverändurid moodustavad nagu ühise vennaskonna. Kellel on mingi ühine saladus, mida teised ei tea. Või midagi sellist salapärast 🙂 Suure klaasakna taga näeme rodus meist mööduvaid palverändurite horde. Seestpoolt paistab see nagu katkend mingist naljakast multikast 😀

Rohkem ei ole mitte mingeid puhkepause. Vihmas käies on ainsaks mõtteks saada kusagile kindlasse paika, kus võiks olla soe ja kuiv. Tahtmised on jäänud väga väikeseks. Ühtki tuttavat Põhjateelt me ei kohta.

Teed on õnneks sama maalilised kui eelmistel päevadel. Suured lõhnavad eukalüptisalud, sammaldunud kiviaiad koos väikeste teeradadega. Kuigi rajad on savides ja porised, on kõik see nii kaunis.

Kell 15.30 oleme kohal Pedrousas. Hiiglaslik albergue, pea 50 inimest ühest toas. Tube on mitu. Jälle on nummerdatud kohad ja mina saan ülemise nari. Olgu siis pealegi. Õnneks on maja kõrval kohe Supermercado, saame sealt endale süüa osta. Vihma sajab järelejätmatult. Köögis saame juba tuttavatelt korealastelt keedetud riisi (neil jääb üle) ja teeme tavapärasest veidi erinevat süüa. Juurvilju riisiga – maitseb hää nagu ikka.

Rahvast on hästi palju, terve suur kanala-tuba on täis. Üks tundub mingi hull olevat – kogu aeg räägib hästi kõva häälega. Õnneks hispaania keeles, seega ei pea midagi aru saama. Aga hästi tüütu on küll, kui keegi tunde millestki vatrab. Mõni inimene armastab raadiot kuulata. Ma ei ole sellest tegelt kunagi aru saanud. Ma ise armastan vaikust ja ei kujuta ette, et mulle meeldiks mingi pidev jorin kõrvus (ja mõttes).

Magama heidan ühele tühjale alumisele narile. Hästi palav ja umbne on, sest kõik radikad on sees. Nojah, kes käskis tahta sooja kuiva ruumi 😀

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s