08.05, teisipäev Pedrousa – Santiago de Compostella 20 km

Öö oli vapustav. Kõik see 50 inimest norskas, röhitses, peeretas. Apppiiii, ütlen ma. Ja saan aru, kuidas meil eelnevalt on vedanud. Tõesti, tõesti, valides Põhjatee asemel Prantsuse tee, oleks selline öömaja olnud tavaline. Ma võin taluda külma, ma võin taluda märga, ma võin taluda väsimust. Kohe suurtes kogustes ja pikka aega. Aga sellist öömaja, ma vist ei suudaks taluda. Ma ei tea, kas ma oleksin sel juhul rännaku katkestanud, see tundub ka väga tobedana. Aga säärane inimmass ühes ruumis öösel, see tõesti on üle minu taluvuse piiride.

Toppisin endale öösel kõrva kaasavõetud kõrvatropid. Ja neist oli abi, jäin magama peale paaritunnist ponnistamist. Nägin unes tervet oma suguvõsa sääraste troppidega ringi jooksmas, roosad pallikesed kõrvust välja paistmas. Hästi naljakas tundub tagantjärgi, unes oli täiesti loogiline 🙂

Hommik algab väga vara, õhtuse caminohullu hommikuse kõvahäälse monoloogi saatel. Peris hea lause tuli 🙂 Ajan ennast üles. Teisedki juba toimetavad, oleme nagu ikka pea viimased, kuigi kell näitab varajast aega, pole õieti 8 veel. Kiire söömine ja minek. Saapad ei olegi eilsest kuivanud, seega märjad saapad jalga. Õnneks on ülejäänud riided kuivad. Veel.

Väljas sajab. Ei, mitte ei saja, vaid kallab nagu ämbrist. Kõik teel paistab hallina ja värvituna.  See vetevoog ei kutsu mitte üks raas välja minema, aga me teeme seda ikka. 20km on Santiago de Compostellasse, sihtkohta. Nii vähemalt räägitakse. Kõik ootavad sinna jõudmist. Huvitav, mina ei oota. Ei, mul pole midagi selle vastu, et me matk lõpuks lõpeb, koju on tore tagasi minna. Aga ma olen nautinud iga päeva, jah, isegi vihmaga võib nii ära harjuda, et naudid. Ja ma ei oskagi öelda, aga minus ei ole erilist rõõmu sihtkohta jõudmise üle. Ise kah imestan 🙂

Tee on jätkuvalt hästi ilus – imelised väikesed tammekesed tervitavad meid oma rohelisse samblasse mähkunud kehadega. Võimas ja ilus vaatepilt, energeetiliselt võimsa laenguga kohad. Tee muutub mudaks, seejärel lihtsalt lögaks.

Ühel hetkel ei paista ees muud kui hall kardin. Puud moodustavad nagu värava, ja inimeste hordid, kes sinna sisenevad, kaovad halli. Tundub, et värava taga algab mingi teistmoodi maailm, täiesti sürr vaatepilt 🙂 Lemuuria äkki, see oli ka olnud hästi vesine.

Rändureid on palju, pidevalt möödub keegi meist või meie ise kellestki. Tunnen, et ei viitsi enam soovida igakordset „Buen camino´t“. Niigi lühenes see ammu minu suus lihtsalt „Buen´iks“ ehk lalinaks nagu K ja AK nendivad. Möödun ühest seisvast mehest ja talle tahan korraga seda siiski öelda. Vaatan mehe silmadesse….ja kukun põlvili porri. No tore on, nagu püha isa ees palvetamine 🙂 Kusjuures, see kukkumine on väga omapärane: pehme, sujuv, nagu sulepadjad pannakse mulle alla. Seljakott, mis hakkab ette vajuma, tõstetakse samuti õhku. Ja seda ei tee mitte inimesed. Too mees ulatab oma käe ja aitab mu püsti, teisedki inimesed tulevad juurde ja küsivad, ega ma abi ei vaja. Mina, kes ma kunagi ei armasta, kui mind aidatakse, olen ju harjunud kõigega alati ja ise hakkama saama, olen äkki kogu selle aitamise juures ülirõõmus. Korraga on väga ok lasta ennast aidata.

Kõnnime edasi ja varsti jõuame San Marcuse kabelini. On ilus ja mõnus koht. Sealsamas asub Montjoy´a küngas. Ilusa ilmaga peaks sealt künkalt paistma Santiago kiriku tornid. Meil hallide vihmakardinatega ilmas ei paista muidugi midagi.

Santiagosse sisse marssides ei ole mul endiselt mitte mingit iseäralikku tunnet. A võib-olla ma olengi selline tühm ja tundetu :D. Ööbimiseks valime „Santa Santiago“ albergue. Paneme asjad sinna ära ja läheme linna peale. Olen teel vahetanud ühe korra märgi sokke, mõtlen, kas vahetada uuesti. Aga ei vaheta, nagunii sajab jätkuvalt. K-ga on meil, minu sokkida vahetamise aktsiooni juures keskustelu. K ei vaheta oma sokke, käib märgadega ja kannatab. Mina väidan, et nii on ka tavaelus – mina muudan olukordi, ma ei pea vajalikuks kannatamist, kui seda saab muuta. K arvab, et mina peaksin õppima rohkem kannatama, st kannatlikumaks muutuma. Ju on meil mõlemal õigus, nagu ikka :).

Alustame oma linnatiiru Santiago Katedraalist. See jätab mind oma kullasäras täiesti külmaks. Tajun seal rikkust ja võimu – omaaegse edu tundemärkide energiat. Püha Jaakobuse kuju on hiiglasuur, kullas ja kalliskivides istuv tont. Minu teada oli tegelik Jaakob lihtne, pigem vaene mees, ja nüüd tundub kogu see atraktsioon pigem tema enda ja kogu palverännaku mõnitusena. Mitte, et mul rikkuse ja kalliskivide vastu midagi oleks, aga siinkohal tundub see olevat tegelikkusele ümberpööratult.  Katedraali ees seistes tulevad jälle uued vaimupildid. Mina eelmisel palverännul sajandeid tagasi. Ka märksõnad tolles ajas on samas – rikkus, selle abil saadud võim, jms.

Saame ühest kontorist kätte ka oma compostala´d. Need on siis tunnistused, mis tõendavad, et me oleme käinud jalgsi oma palverännakut vähemalt 100km Santiagoni. Compostela´de kujundus on püsinud sama sadu aastaid. Seega aimub tollest paberist sajandite hõngu. Tuhanded enne meid on sama teed käinud, see energia on olnud samuti täiesti tajutav.

Linnas veedame aega õhtuni. Ikka nendesamade märgade sokkidega. Ühel hetkel ma tunnen, et värisen üleni. Kardan, et jään kohe haigeks, kui ma ei saa nüüd ja kohe midagi kuiva ja sooja. Õnneks on mingil imekombel keset vanalinna viimaseid minuteid avatud sokipood. Ostame sealt kõik endale uued soojad sokid. Nii vähe on vaja, et jälle olla rõõmus ja roosa 🙂

Õhtust sööme kohalikus restoranis, valides peregrino menüü. Esimest korda Hispaania pinnal saame lõhet. Maitseb nagu tavaliselt väga hästi. Tagasiteel alberguesse eksime totaalselt ära. Tiirutame ja tiirutame pimedas linnas. Õnneks oskavad inimesed meid juhatada ja veidi enne 12 saabumegi oma öömajja. Oleme hästi tasa, sest kõik juba magavad.

2 responses to “08.05, teisipäev Pedrousa – Santiago de Compostella 20 km

  1. Õnneksõnneks ei ole ka prantsuse teel alati kõik albergued nii hullud, vähemalt kevadel mitte 🙂

  2. Täiesti oleneb, minule kui “täielikule erakule” sobis taoline 50 – 90 inimesega ruum rohkem kui väike tuba, kuhu mahtus 4 inimest. Miks? Sest suures ruumis oli võimalik “anonüümseks” jääda. Mida väiksem tuba, seda vähem “anonüümsust”, seda kehvemini ma ennast tundsin. Ja tagajärjeks oli vast lausa tuntav “tõrjuv” aura minu ümber. Järeldan seda reageeringutest taolistes väikestes tubades:). Nii et sina, Liizu, pole veel mingi erak…:)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s