Monthly Archives: september 2012

Epiloog

Palverännust on möödas üle 4 kuu. Kriban oma viimaseid reisimärkmeid ja mõtisklen. Mis on muutunud minus ja mu ümber, kas üldse? Kas oli sel rännakul mõtet või oli too asjata kulutatud aeg ja raha?

Mul olid teele minnes mõned eesmärgid. Üht ma ei täitnud, see jääb järgmisele teele. Ülejäänud realiseerusid erinevates vormides. Ma olen kindlasti muutunud palju kannatlikumaks. Olen kogenud, kui palju headust on inimestes, varem ma millegipärast seda ei uskunud. Kogesin, kui müstiline on Universum ja kuidas kõik toimub alati õigesti. Võid mõelda, et teed valesti või oled mõnel hetkel vales kohas, aga ei, kõik on alati täpselt nagu vaja. Mind hoiti vägagi, meid kõiki hoiti. Tean seda nüüd oma sügaval sisimas, et meid hoitakse alati. Ka siis, kui see nii ei tundu olevat. Sain aru mõistest „kaastunne.“ See on see, kui sa ei mõista kunagi kedagi hukka, kui sa näed tema sisemist valgust ja tajud tema (koledate) tegude taga tegelikku valu. See ei ole mitte mõtte tasandil, vaid kohe kogu olemuses nii. Ja see pole üldse seotud tegude õigustamise või muu säärasega.

Kuigi tihti oli füüsiliselt (ja vaimseltki mõnel hetkel) raske, jääb meenutus tollest palverännakust kerge ja helge. Mitte vastu maad suruv, vaid ülestõstev. Õnnistav ja valgustav.

Olen aru saanud, et kõik elus muutub ja kõik need muutused on ok. Kui lähedasest sõbrast saab kaugel olev tuttav, on see täitsa ok. Kui ei saa absoluutselt aru oma täiskasvanud lapse käitumisest ja mõtetest, on see täitsa ok. Kui ammuloodetud materiaalsed asjad ei edene, on see täitsa ok. Nii ongi – ükskõik, mis juhtuks, elu ongi ok 🙂

Camino kestab…

11.05, reede, Barcelona – Amsterdam – Tallinn

Meie Barcelona –Amsterdam lennuk läheb varahommikul. Veedame öö Barcelona lennujaamas ühe kohviku diivanil. Mul on ikka väga jama olla, tahan ainult magada. Seda ma ka teen, tundmata huvi, kes, kus või mis mu ümber toimub. Õnneks ajavad K ja AK mind õigel ajal üles ja komberdan uue lennuki peale. Amsterdami lend hilineb. Kardame juba, et kas me ise või vähemalt meie pakid ei jõua Tallinna lennukile, aga õnneks hilineb ka Tallinna väljalend. Meie seljakotid ootavad meid õnnelikult Tallinna lennujaamas. K-le on järele tuldud, aga ta arvab, et juhib autot  ikka ise. Viime koju kõigepealt AK, siis sõidame meile. Põlen endiselt. Kui teel toimusid psüühilised ja vaimsed muutused, ju siis nüüd muutub füüsiline keha.

10.05, neljapäev, Santiago – Barcelona

Hommik algab vara. Eelmisel ööl ei suutnud kuidagi uinuda. Nii on olnud juba pikalt – magan väga hästi, aga uinuda ei saa, muudkui vähkren ja pöörlen voodis.

Hommikul ära minnes jätan oma keppidega hüvasti. Need on 6-7cm lühemaks kulunud, aga täitsid lõpuni oma ülesannet, viisid mind kohale. Jätan nad albergue vihmavarjude ja keppide hoidlasse. Ei suutnud prügikasti viia. Nagu vanad sõbrad oleksin maha jätnud, tunnen ennast kohe väga halvasti. Nutan täiega teel kiriku poole – ma ei ole eriti reetja-tüüp. Üldse on jälle aktiveeritud mingi kurbus minus. Kiriku juures on kerjates põlvili üks kaunis noor mustlastüdruk. Ta meenutab mulle millegagi mu enda tütart. Hakkan jälle nutma ja annan mõned eurod, paludes mõttes talle Jumala õnnistust ja Valgust.

Suured seljakotid oleme viinud bussijaama. Uskumatu kergus on käia väikeste kottidega ja ilma keppideta :). Ka ilm on super, päike särab kõrgel taevas ja sooja on nii 31 kraadi. Lõpuks jõudis kohale tõeline suvi. Aga meie sõidame õhtul ära, jättes suve maha ja naastes uuesti kevadesse :(.

Missa ei paku mulle midagi erilist. Tõesti, üks nunn laulab võrratult, aga….. see ei ole see. Kogu tema olemus on nii alandlik ja küürus, et minu jaoks on see tõeliselt võõrastav ja arusaamatu.  Tohutu joru preestreid ronib altarile, milleks neid nii palju, jälle arusaamatu – igale usuvoolukesele oma jutt? Ok, olen jälle sarkastiline, ju ei peaks. Ühel hetkel pannakse kiikuma ülisuur viirukipann – see on küll lahe vaatepilt.

Pann kiigub ja õõtsub me peade kohal uskumatu kiiruse ja jõuga. Võtan kogu missat nagu mingit etendust – vaatan silmadega, südamesse ei jõua midagi. Ju on asi minus, nagu ikka.  

Katedraalist väljudes kohtume pea kõigi oma teekaaslastega – Ulrike, Reiko, austraalia poisid, ainult prantsuse onu ei ole. Näeme uuesti ka Floriani viimast teekaaslasest, austria naisega. Too oli olnud missal ka eile ja ütleb, et siis viirukipanni ei lastud käiku. Seega meil jälle vedas :).

Peale missat teeme Katedraali eest pilte ja veedame aega poodides. See, mida ei suutnud 32 päeva külma, tuult ja vihma, saadab korda päike ja kuumus – ma olen haige. Jube vastik on olla, põlen üleni ja kurk kuumab ning valutab. Lennuk läheb teele 22.50, magan kogu tee Barcelonani.

09.05, kolmapäev, Santiago – Fisterra – Santiago

Teeme oma päevaplaanid ümber. Keskpäevasele missale läheme homme, täna teekond Fisterrasse- Maailmalõppu (seda  tähendab nimigi: Fis-lõpp ja terra- maad). Too väike rannikuriba on Euroopa läänepoolseim tipp.

Broneerime samasse alberguesse ka tänaseks ööks kohad, saame sinna jätta ka oma suured seljakotid ja kepid.  Fisterrasse sõidame hommiku kella 10 bussiga. Eilsest ekslemisest on nii palju kasu, et keegi mainis, meie albergue asub pea bussijaama kõrval. Sõit kestab 3,5 tundi samasuguses hallis ümbruses, mis meid juba mitmendat päeva ümbritseb. Kõik on ümberringi hall – ei mingeid värve. Tõeline Lemuuria 🙂

Kohale jõudes istume ja sööme veidi kohalikus kohvikus. Näeme uuesti Floriani. Temaga kaasas olnud austria naine (nu nime me muidugi ei küsinudki, ise kah ei pannud) on caminol juba 9-ndat korda. 9 aastat, igal aastal uus tee. Meie kohta ütles ta, et te ju nii noored, küll ka jõuate. See on peris lahe, kui naised Sulle 45-a vanuses ealisi komplimente teevad.

Hakkame jalgsi minema tuletorni poole. Läheme kolmekesi, aga samas üksinda, kõnnime üksteise järel suht pikkade vahemaadega. Pähe tulevad mõtted: „Sinu ja Jumala vahel on 77777 loori. Jumala ja Sinu vahel ei ühtki.“ Ja veel: „ Enne olid puud puud  ja maa oli maa ja kivid olid kivid. Siis ei olnud puu enam puu, maa ei olnud maa, kivi polnud kivi. Ja nüüd on jälle puud ikka puud, maa on maa ja kivid jällegi kivid.“

Tuletornini jõudes küll ei saja, aga endiselt on hall, üle peade sõuavad suured tumehallid uduvaalad. Teeme 0 km posti juures pilti. On kombeks ranniku kaldal midagi vana ära põletada (nu sümboolselt põletad ära oma vana mina ja asud sealt teele uuena). Ok, komme võib hea olla, aga vaatepilt on jõle. Nagu mingi haisev-tossav prügimägi. Kellegi saapad ja T-särgid tossavad, kellegi omad vedelevad poolpõlenult niisama. Mina kõlban endale ikka sellisena nagu ma olen. Mulle meeldib, et ma jätan maha ümbruse, kus ka järeltulijatel on hea olla. Seega, me ei põleta midagi. K ja AK viskavad midagi hästi väikest vette. Viskan minagi oma juuksekummi – tahan, et midagi jääks sinna kohta. Midagi, millega võin igal ajal jälle ühendust võtta. Osaga iseendast 🙂 Nu nagu elektronid, mis on koos olnud ja neid lahutades saab üht läbi teise mõjutada.

Sööme kaldal oma allesjäänud šokolaadikooke. Kas minu oma on vanaks läinud või olen ma neist lihtsalt ääreni täis juba, igal juhul maitseb see tõeliselt vastikult. Saadan koogitüki suure kaarega ookeani, karjudes talle järele: “Võta endaga kaasa ka minu vajadus süüa tohututes kogustes šokolaadikooke!!!“ (Remargi korras märgin, et 4 kuud hiljemgi ei isuta mingigi šokolaadikoogi järele. Seega, kui tahate mõnest sõltuvusest lahti saada, minge Maailmalõppu ja visake see seal ookeani :)).

Kammkarpe me rannale korjama ei jõuagi. Peame olema õhtuks Santiagos tagasi, et järgmisel hommikul missale jõuda. Õhtuse bussiga Fisterrast tagasi sõites tuleb päike suurelt välja. Pähe kargab mõte: „Pimedust ei ole olemas, on ainult valguse puudumine.“ Nujah, eks proovige pimedust toast välja ajada :D. Oleme nagu eelkeskaja palverändurid, kes käisid Maailmalõpus Päikest tagasi toomas. Ja meil õnnestuski see 🙂 Taevas toimub terve bussisõidu Valguse ja Pimeduse võitlus – suured pilvelaamad vajuvad päikesele ja katavad selle jälle kinni. Ja siis vajuvad eest ära, lastes valgusel selgelt ja kirkalt särada.

Õhtul linnas kohtame Josie-d (Gretekest). Ta oli tulnud Monte Cosast hommikul kell 6, et jõuda Santiagosse kella 8-ks. Lukshotell katedraali vastas annab 10-le hommikul esimesena jõudnud palverändurile toa üliodava hinnaga. Ja Greteke saigi selle toa, nii lahe 🙂

Ööbime oma vanas albergus. Seekord jõuame sinna valges, kedagi üles ei aja.