10.05, neljapäev, Santiago – Barcelona

Hommik algab vara. Eelmisel ööl ei suutnud kuidagi uinuda. Nii on olnud juba pikalt – magan väga hästi, aga uinuda ei saa, muudkui vähkren ja pöörlen voodis.

Hommikul ära minnes jätan oma keppidega hüvasti. Need on 6-7cm lühemaks kulunud, aga täitsid lõpuni oma ülesannet, viisid mind kohale. Jätan nad albergue vihmavarjude ja keppide hoidlasse. Ei suutnud prügikasti viia. Nagu vanad sõbrad oleksin maha jätnud, tunnen ennast kohe väga halvasti. Nutan täiega teel kiriku poole – ma ei ole eriti reetja-tüüp. Üldse on jälle aktiveeritud mingi kurbus minus. Kiriku juures on kerjates põlvili üks kaunis noor mustlastüdruk. Ta meenutab mulle millegagi mu enda tütart. Hakkan jälle nutma ja annan mõned eurod, paludes mõttes talle Jumala õnnistust ja Valgust.

Suured seljakotid oleme viinud bussijaama. Uskumatu kergus on käia väikeste kottidega ja ilma keppideta :). Ka ilm on super, päike särab kõrgel taevas ja sooja on nii 31 kraadi. Lõpuks jõudis kohale tõeline suvi. Aga meie sõidame õhtul ära, jättes suve maha ja naastes uuesti kevadesse :(.

Missa ei paku mulle midagi erilist. Tõesti, üks nunn laulab võrratult, aga….. see ei ole see. Kogu tema olemus on nii alandlik ja küürus, et minu jaoks on see tõeliselt võõrastav ja arusaamatu.  Tohutu joru preestreid ronib altarile, milleks neid nii palju, jälle arusaamatu – igale usuvoolukesele oma jutt? Ok, olen jälle sarkastiline, ju ei peaks. Ühel hetkel pannakse kiikuma ülisuur viirukipann – see on küll lahe vaatepilt.

Pann kiigub ja õõtsub me peade kohal uskumatu kiiruse ja jõuga. Võtan kogu missat nagu mingit etendust – vaatan silmadega, südamesse ei jõua midagi. Ju on asi minus, nagu ikka.  

Katedraalist väljudes kohtume pea kõigi oma teekaaslastega – Ulrike, Reiko, austraalia poisid, ainult prantsuse onu ei ole. Näeme uuesti ka Floriani viimast teekaaslasest, austria naisega. Too oli olnud missal ka eile ja ütleb, et siis viirukipanni ei lastud käiku. Seega meil jälle vedas :).

Peale missat teeme Katedraali eest pilte ja veedame aega poodides. See, mida ei suutnud 32 päeva külma, tuult ja vihma, saadab korda päike ja kuumus – ma olen haige. Jube vastik on olla, põlen üleni ja kurk kuumab ning valutab. Lennuk läheb teele 22.50, magan kogu tee Barcelonani.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s