Epiloog

Palverännust on möödas üle 4 kuu. Kriban oma viimaseid reisimärkmeid ja mõtisklen. Mis on muutunud minus ja mu ümber, kas üldse? Kas oli sel rännakul mõtet või oli too asjata kulutatud aeg ja raha?

Mul olid teele minnes mõned eesmärgid. Üht ma ei täitnud, see jääb järgmisele teele. Ülejäänud realiseerusid erinevates vormides. Ma olen kindlasti muutunud palju kannatlikumaks. Olen kogenud, kui palju headust on inimestes, varem ma millegipärast seda ei uskunud. Kogesin, kui müstiline on Universum ja kuidas kõik toimub alati õigesti. Võid mõelda, et teed valesti või oled mõnel hetkel vales kohas, aga ei, kõik on alati täpselt nagu vaja. Mind hoiti vägagi, meid kõiki hoiti. Tean seda nüüd oma sügaval sisimas, et meid hoitakse alati. Ka siis, kui see nii ei tundu olevat. Sain aru mõistest „kaastunne.“ See on see, kui sa ei mõista kunagi kedagi hukka, kui sa näed tema sisemist valgust ja tajud tema (koledate) tegude taga tegelikku valu. See ei ole mitte mõtte tasandil, vaid kohe kogu olemuses nii. Ja see pole üldse seotud tegude õigustamise või muu säärasega.

Kuigi tihti oli füüsiliselt (ja vaimseltki mõnel hetkel) raske, jääb meenutus tollest palverännakust kerge ja helge. Mitte vastu maad suruv, vaid ülestõstev. Õnnistav ja valgustav.

Olen aru saanud, et kõik elus muutub ja kõik need muutused on ok. Kui lähedasest sõbrast saab kaugel olev tuttav, on see täitsa ok. Kui ei saa absoluutselt aru oma täiskasvanud lapse käitumisest ja mõtetest, on see täitsa ok. Kui ammuloodetud materiaalsed asjad ei edene, on see täitsa ok. Nii ongi – ükskõik, mis juhtuks, elu ongi ok 🙂

Camino kestab…

2 responses to “Epiloog

  1. Mida tahtsin juba varem mainida – artikli pildid ei tundu üldse “kevadised”. Kogu tonaalsus on sügisene, sünge. Lõunamaa eripära? Ise käisin Caminol sellel aastal, suvel. Läbisin umbes poole teest, 20 päeva. Üks fenomen, mille üle ikka ja jälle imestasin, millest aru ei saanud – loodus oma rütmiga/olekuga on peaaegu samas, kus Eesti ja Tallinn:). Kuigi too kant on põhja-lõunasuunaliselt ehk kuskil 1,5-2 tuhat km lõuna poole. Ok, võibolla paar nädalat on meist ees, mõtlen siin konkreetselt kasvõi õunte/ploomide valmidusastet. Paar nädalat siis, täpselt nagu Pärnu ja Tallinna vahe…:). Eesmärgid rännakul? Ei ole minu meelest õige eesmärke seada, kõik tuleb, mis tulema peab. Ainult ole valmis vastu võtma, tunneta rohkem südamega, mõistusega mõtle ja kaalutle vähem. Minu jaoks oli täielik rahulolu üksi teel olemine ja üsna suur piin, kui ma sellel teel üksi ei olnud – ees ja tagapool inimesi nägin ja kuulsin…

    • Vaata, Pets, kui 33-st päevast 30-l sajab paduvihma, siis see mitte ainult ei näi, vaid ongi väga-väga sügisene :). Kevadel oli Hispaania loodus küll vast kuu ees Eestimaa omast, ehk siis tagasi tulles sattusime samasse aega kust just tulime. Õunapuud jälle õitsesid, maa oli roheline, jne.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s