Category Archives: Camino Santiago del Norte

Epiloog

Palverännust on möödas üle 4 kuu. Kriban oma viimaseid reisimärkmeid ja mõtisklen. Mis on muutunud minus ja mu ümber, kas üldse? Kas oli sel rännakul mõtet või oli too asjata kulutatud aeg ja raha?

Mul olid teele minnes mõned eesmärgid. Üht ma ei täitnud, see jääb järgmisele teele. Ülejäänud realiseerusid erinevates vormides. Ma olen kindlasti muutunud palju kannatlikumaks. Olen kogenud, kui palju headust on inimestes, varem ma millegipärast seda ei uskunud. Kogesin, kui müstiline on Universum ja kuidas kõik toimub alati õigesti. Võid mõelda, et teed valesti või oled mõnel hetkel vales kohas, aga ei, kõik on alati täpselt nagu vaja. Mind hoiti vägagi, meid kõiki hoiti. Tean seda nüüd oma sügaval sisimas, et meid hoitakse alati. Ka siis, kui see nii ei tundu olevat. Sain aru mõistest „kaastunne.“ See on see, kui sa ei mõista kunagi kedagi hukka, kui sa näed tema sisemist valgust ja tajud tema (koledate) tegude taga tegelikku valu. See ei ole mitte mõtte tasandil, vaid kohe kogu olemuses nii. Ja see pole üldse seotud tegude õigustamise või muu säärasega.

Kuigi tihti oli füüsiliselt (ja vaimseltki mõnel hetkel) raske, jääb meenutus tollest palverännakust kerge ja helge. Mitte vastu maad suruv, vaid ülestõstev. Õnnistav ja valgustav.

Olen aru saanud, et kõik elus muutub ja kõik need muutused on ok. Kui lähedasest sõbrast saab kaugel olev tuttav, on see täitsa ok. Kui ei saa absoluutselt aru oma täiskasvanud lapse käitumisest ja mõtetest, on see täitsa ok. Kui ammuloodetud materiaalsed asjad ei edene, on see täitsa ok. Nii ongi – ükskõik, mis juhtuks, elu ongi ok 🙂

Camino kestab…

Advertisements

11.05, reede, Barcelona – Amsterdam – Tallinn

Meie Barcelona –Amsterdam lennuk läheb varahommikul. Veedame öö Barcelona lennujaamas ühe kohviku diivanil. Mul on ikka väga jama olla, tahan ainult magada. Seda ma ka teen, tundmata huvi, kes, kus või mis mu ümber toimub. Õnneks ajavad K ja AK mind õigel ajal üles ja komberdan uue lennuki peale. Amsterdami lend hilineb. Kardame juba, et kas me ise või vähemalt meie pakid ei jõua Tallinna lennukile, aga õnneks hilineb ka Tallinna väljalend. Meie seljakotid ootavad meid õnnelikult Tallinna lennujaamas. K-le on järele tuldud, aga ta arvab, et juhib autot  ikka ise. Viime koju kõigepealt AK, siis sõidame meile. Põlen endiselt. Kui teel toimusid psüühilised ja vaimsed muutused, ju siis nüüd muutub füüsiline keha.

10.05, neljapäev, Santiago – Barcelona

Hommik algab vara. Eelmisel ööl ei suutnud kuidagi uinuda. Nii on olnud juba pikalt – magan väga hästi, aga uinuda ei saa, muudkui vähkren ja pöörlen voodis.

Hommikul ära minnes jätan oma keppidega hüvasti. Need on 6-7cm lühemaks kulunud, aga täitsid lõpuni oma ülesannet, viisid mind kohale. Jätan nad albergue vihmavarjude ja keppide hoidlasse. Ei suutnud prügikasti viia. Nagu vanad sõbrad oleksin maha jätnud, tunnen ennast kohe väga halvasti. Nutan täiega teel kiriku poole – ma ei ole eriti reetja-tüüp. Üldse on jälle aktiveeritud mingi kurbus minus. Kiriku juures on kerjates põlvili üks kaunis noor mustlastüdruk. Ta meenutab mulle millegagi mu enda tütart. Hakkan jälle nutma ja annan mõned eurod, paludes mõttes talle Jumala õnnistust ja Valgust.

Suured seljakotid oleme viinud bussijaama. Uskumatu kergus on käia väikeste kottidega ja ilma keppideta :). Ka ilm on super, päike särab kõrgel taevas ja sooja on nii 31 kraadi. Lõpuks jõudis kohale tõeline suvi. Aga meie sõidame õhtul ära, jättes suve maha ja naastes uuesti kevadesse :(.

Missa ei paku mulle midagi erilist. Tõesti, üks nunn laulab võrratult, aga….. see ei ole see. Kogu tema olemus on nii alandlik ja küürus, et minu jaoks on see tõeliselt võõrastav ja arusaamatu.  Tohutu joru preestreid ronib altarile, milleks neid nii palju, jälle arusaamatu – igale usuvoolukesele oma jutt? Ok, olen jälle sarkastiline, ju ei peaks. Ühel hetkel pannakse kiikuma ülisuur viirukipann – see on küll lahe vaatepilt.

Pann kiigub ja õõtsub me peade kohal uskumatu kiiruse ja jõuga. Võtan kogu missat nagu mingit etendust – vaatan silmadega, südamesse ei jõua midagi. Ju on asi minus, nagu ikka.  

Katedraalist väljudes kohtume pea kõigi oma teekaaslastega – Ulrike, Reiko, austraalia poisid, ainult prantsuse onu ei ole. Näeme uuesti ka Floriani viimast teekaaslasest, austria naisega. Too oli olnud missal ka eile ja ütleb, et siis viirukipanni ei lastud käiku. Seega meil jälle vedas :).

Peale missat teeme Katedraali eest pilte ja veedame aega poodides. See, mida ei suutnud 32 päeva külma, tuult ja vihma, saadab korda päike ja kuumus – ma olen haige. Jube vastik on olla, põlen üleni ja kurk kuumab ning valutab. Lennuk läheb teele 22.50, magan kogu tee Barcelonani.

09.05, kolmapäev, Santiago – Fisterra – Santiago

Teeme oma päevaplaanid ümber. Keskpäevasele missale läheme homme, täna teekond Fisterrasse- Maailmalõppu (seda  tähendab nimigi: Fis-lõpp ja terra- maad). Too väike rannikuriba on Euroopa läänepoolseim tipp.

Broneerime samasse alberguesse ka tänaseks ööks kohad, saame sinna jätta ka oma suured seljakotid ja kepid.  Fisterrasse sõidame hommiku kella 10 bussiga. Eilsest ekslemisest on nii palju kasu, et keegi mainis, meie albergue asub pea bussijaama kõrval. Sõit kestab 3,5 tundi samasuguses hallis ümbruses, mis meid juba mitmendat päeva ümbritseb. Kõik on ümberringi hall – ei mingeid värve. Tõeline Lemuuria 🙂

Kohale jõudes istume ja sööme veidi kohalikus kohvikus. Näeme uuesti Floriani. Temaga kaasas olnud austria naine (nu nime me muidugi ei küsinudki, ise kah ei pannud) on caminol juba 9-ndat korda. 9 aastat, igal aastal uus tee. Meie kohta ütles ta, et te ju nii noored, küll ka jõuate. See on peris lahe, kui naised Sulle 45-a vanuses ealisi komplimente teevad.

Hakkame jalgsi minema tuletorni poole. Läheme kolmekesi, aga samas üksinda, kõnnime üksteise järel suht pikkade vahemaadega. Pähe tulevad mõtted: „Sinu ja Jumala vahel on 77777 loori. Jumala ja Sinu vahel ei ühtki.“ Ja veel: „ Enne olid puud puud  ja maa oli maa ja kivid olid kivid. Siis ei olnud puu enam puu, maa ei olnud maa, kivi polnud kivi. Ja nüüd on jälle puud ikka puud, maa on maa ja kivid jällegi kivid.“

Tuletornini jõudes küll ei saja, aga endiselt on hall, üle peade sõuavad suured tumehallid uduvaalad. Teeme 0 km posti juures pilti. On kombeks ranniku kaldal midagi vana ära põletada (nu sümboolselt põletad ära oma vana mina ja asud sealt teele uuena). Ok, komme võib hea olla, aga vaatepilt on jõle. Nagu mingi haisev-tossav prügimägi. Kellegi saapad ja T-särgid tossavad, kellegi omad vedelevad poolpõlenult niisama. Mina kõlban endale ikka sellisena nagu ma olen. Mulle meeldib, et ma jätan maha ümbruse, kus ka järeltulijatel on hea olla. Seega, me ei põleta midagi. K ja AK viskavad midagi hästi väikest vette. Viskan minagi oma juuksekummi – tahan, et midagi jääks sinna kohta. Midagi, millega võin igal ajal jälle ühendust võtta. Osaga iseendast 🙂 Nu nagu elektronid, mis on koos olnud ja neid lahutades saab üht läbi teise mõjutada.

Sööme kaldal oma allesjäänud šokolaadikooke. Kas minu oma on vanaks läinud või olen ma neist lihtsalt ääreni täis juba, igal juhul maitseb see tõeliselt vastikult. Saadan koogitüki suure kaarega ookeani, karjudes talle järele: “Võta endaga kaasa ka minu vajadus süüa tohututes kogustes šokolaadikooke!!!“ (Remargi korras märgin, et 4 kuud hiljemgi ei isuta mingigi šokolaadikoogi järele. Seega, kui tahate mõnest sõltuvusest lahti saada, minge Maailmalõppu ja visake see seal ookeani :)).

Kammkarpe me rannale korjama ei jõuagi. Peame olema õhtuks Santiagos tagasi, et järgmisel hommikul missale jõuda. Õhtuse bussiga Fisterrast tagasi sõites tuleb päike suurelt välja. Pähe kargab mõte: „Pimedust ei ole olemas, on ainult valguse puudumine.“ Nujah, eks proovige pimedust toast välja ajada :D. Oleme nagu eelkeskaja palverändurid, kes käisid Maailmalõpus Päikest tagasi toomas. Ja meil õnnestuski see 🙂 Taevas toimub terve bussisõidu Valguse ja Pimeduse võitlus – suured pilvelaamad vajuvad päikesele ja katavad selle jälle kinni. Ja siis vajuvad eest ära, lastes valgusel selgelt ja kirkalt särada.

Õhtul linnas kohtame Josie-d (Gretekest). Ta oli tulnud Monte Cosast hommikul kell 6, et jõuda Santiagosse kella 8-ks. Lukshotell katedraali vastas annab 10-le hommikul esimesena jõudnud palverändurile toa üliodava hinnaga. Ja Greteke saigi selle toa, nii lahe 🙂

Ööbime oma vanas albergus. Seekord jõuame sinna valges, kedagi üles ei aja.

08.05, teisipäev Pedrousa – Santiago de Compostella 20 km

Öö oli vapustav. Kõik see 50 inimest norskas, röhitses, peeretas. Apppiiii, ütlen ma. Ja saan aru, kuidas meil eelnevalt on vedanud. Tõesti, tõesti, valides Põhjatee asemel Prantsuse tee, oleks selline öömaja olnud tavaline. Ma võin taluda külma, ma võin taluda märga, ma võin taluda väsimust. Kohe suurtes kogustes ja pikka aega. Aga sellist öömaja, ma vist ei suudaks taluda. Ma ei tea, kas ma oleksin sel juhul rännaku katkestanud, see tundub ka väga tobedana. Aga säärane inimmass ühes ruumis öösel, see tõesti on üle minu taluvuse piiride.

Toppisin endale öösel kõrva kaasavõetud kõrvatropid. Ja neist oli abi, jäin magama peale paaritunnist ponnistamist. Nägin unes tervet oma suguvõsa sääraste troppidega ringi jooksmas, roosad pallikesed kõrvust välja paistmas. Hästi naljakas tundub tagantjärgi, unes oli täiesti loogiline 🙂

Hommik algab väga vara, õhtuse caminohullu hommikuse kõvahäälse monoloogi saatel. Peris hea lause tuli 🙂 Ajan ennast üles. Teisedki juba toimetavad, oleme nagu ikka pea viimased, kuigi kell näitab varajast aega, pole õieti 8 veel. Kiire söömine ja minek. Saapad ei olegi eilsest kuivanud, seega märjad saapad jalga. Õnneks on ülejäänud riided kuivad. Veel.

Väljas sajab. Ei, mitte ei saja, vaid kallab nagu ämbrist. Kõik teel paistab hallina ja värvituna.  See vetevoog ei kutsu mitte üks raas välja minema, aga me teeme seda ikka. 20km on Santiago de Compostellasse, sihtkohta. Nii vähemalt räägitakse. Kõik ootavad sinna jõudmist. Huvitav, mina ei oota. Ei, mul pole midagi selle vastu, et me matk lõpuks lõpeb, koju on tore tagasi minna. Aga ma olen nautinud iga päeva, jah, isegi vihmaga võib nii ära harjuda, et naudid. Ja ma ei oskagi öelda, aga minus ei ole erilist rõõmu sihtkohta jõudmise üle. Ise kah imestan 🙂

Tee on jätkuvalt hästi ilus – imelised väikesed tammekesed tervitavad meid oma rohelisse samblasse mähkunud kehadega. Võimas ja ilus vaatepilt, energeetiliselt võimsa laenguga kohad. Tee muutub mudaks, seejärel lihtsalt lögaks.

Ühel hetkel ei paista ees muud kui hall kardin. Puud moodustavad nagu värava, ja inimeste hordid, kes sinna sisenevad, kaovad halli. Tundub, et värava taga algab mingi teistmoodi maailm, täiesti sürr vaatepilt 🙂 Lemuuria äkki, see oli ka olnud hästi vesine.

Rändureid on palju, pidevalt möödub keegi meist või meie ise kellestki. Tunnen, et ei viitsi enam soovida igakordset „Buen camino´t“. Niigi lühenes see ammu minu suus lihtsalt „Buen´iks“ ehk lalinaks nagu K ja AK nendivad. Möödun ühest seisvast mehest ja talle tahan korraga seda siiski öelda. Vaatan mehe silmadesse….ja kukun põlvili porri. No tore on, nagu püha isa ees palvetamine 🙂 Kusjuures, see kukkumine on väga omapärane: pehme, sujuv, nagu sulepadjad pannakse mulle alla. Seljakott, mis hakkab ette vajuma, tõstetakse samuti õhku. Ja seda ei tee mitte inimesed. Too mees ulatab oma käe ja aitab mu püsti, teisedki inimesed tulevad juurde ja küsivad, ega ma abi ei vaja. Mina, kes ma kunagi ei armasta, kui mind aidatakse, olen ju harjunud kõigega alati ja ise hakkama saama, olen äkki kogu selle aitamise juures ülirõõmus. Korraga on väga ok lasta ennast aidata.

Kõnnime edasi ja varsti jõuame San Marcuse kabelini. On ilus ja mõnus koht. Sealsamas asub Montjoy´a küngas. Ilusa ilmaga peaks sealt künkalt paistma Santiago kiriku tornid. Meil hallide vihmakardinatega ilmas ei paista muidugi midagi.

Santiagosse sisse marssides ei ole mul endiselt mitte mingit iseäralikku tunnet. A võib-olla ma olengi selline tühm ja tundetu :D. Ööbimiseks valime „Santa Santiago“ albergue. Paneme asjad sinna ära ja läheme linna peale. Olen teel vahetanud ühe korra märgi sokke, mõtlen, kas vahetada uuesti. Aga ei vaheta, nagunii sajab jätkuvalt. K-ga on meil, minu sokkida vahetamise aktsiooni juures keskustelu. K ei vaheta oma sokke, käib märgadega ja kannatab. Mina väidan, et nii on ka tavaelus – mina muudan olukordi, ma ei pea vajalikuks kannatamist, kui seda saab muuta. K arvab, et mina peaksin õppima rohkem kannatama, st kannatlikumaks muutuma. Ju on meil mõlemal õigus, nagu ikka :).

Alustame oma linnatiiru Santiago Katedraalist. See jätab mind oma kullasäras täiesti külmaks. Tajun seal rikkust ja võimu – omaaegse edu tundemärkide energiat. Püha Jaakobuse kuju on hiiglasuur, kullas ja kalliskivides istuv tont. Minu teada oli tegelik Jaakob lihtne, pigem vaene mees, ja nüüd tundub kogu see atraktsioon pigem tema enda ja kogu palverännaku mõnitusena. Mitte, et mul rikkuse ja kalliskivide vastu midagi oleks, aga siinkohal tundub see olevat tegelikkusele ümberpööratult.  Katedraali ees seistes tulevad jälle uued vaimupildid. Mina eelmisel palverännul sajandeid tagasi. Ka märksõnad tolles ajas on samas – rikkus, selle abil saadud võim, jms.

Saame ühest kontorist kätte ka oma compostala´d. Need on siis tunnistused, mis tõendavad, et me oleme käinud jalgsi oma palverännakut vähemalt 100km Santiagoni. Compostela´de kujundus on püsinud sama sadu aastaid. Seega aimub tollest paberist sajandite hõngu. Tuhanded enne meid on sama teed käinud, see energia on olnud samuti täiesti tajutav.

Linnas veedame aega õhtuni. Ikka nendesamade märgade sokkidega. Ühel hetkel ma tunnen, et värisen üleni. Kardan, et jään kohe haigeks, kui ma ei saa nüüd ja kohe midagi kuiva ja sooja. Õnneks on mingil imekombel keset vanalinna viimaseid minuteid avatud sokipood. Ostame sealt kõik endale uued soojad sokid. Nii vähe on vaja, et jälle olla rõõmus ja roosa 🙂

Õhtust sööme kohalikus restoranis, valides peregrino menüü. Esimest korda Hispaania pinnal saame lõhet. Maitseb nagu tavaliselt väga hästi. Tagasiteel alberguesse eksime totaalselt ära. Tiirutame ja tiirutame pimedas linnas. Õnneks oskavad inimesed meid juhatada ja veidi enne 12 saabumegi oma öömajja. Oleme hästi tasa, sest kõik juba magavad.

07.05, esmaspäev Arzua – Pedrousa 19 km

Jälle sajab, varahommikust peale kallab. Temperatuur on väljas 12-14 kraadi. Mul on esimest korda kõik riided täiesti märjad ja nii külm. Teel on hästi palju palverändureid. Muudkui läheme paduvihmas. Ma tahan juba, et see kõik lõpeks – mis iganes, kas tee või vihm või kõik korraga. See kuupikkune rännak kogu aeg märg olles ja pidevalt veel märjemaks saades on tõeliselt väsitav.

Teel on väike kohvik, lähme sinna ennast veidigi soojendama. Sööme imehead tortillat juustuga ja mõnuleme kuuma teetassi taga. Terve kohvik on täis palverändureid. WC-s ajan juttu ühe mehega, nemad koos naisega on alustanud Leon´ist. Märkame ka üht korea paari. Kuidagi hästi lihtne on juttu alustada või naeratada ja noogutada – kõik palverändurid moodustavad nagu ühise vennaskonna. Kellel on mingi ühine saladus, mida teised ei tea. Või midagi sellist salapärast 🙂 Suure klaasakna taga näeme rodus meist mööduvaid palverändurite horde. Seestpoolt paistab see nagu katkend mingist naljakast multikast 😀

Rohkem ei ole mitte mingeid puhkepause. Vihmas käies on ainsaks mõtteks saada kusagile kindlasse paika, kus võiks olla soe ja kuiv. Tahtmised on jäänud väga väikeseks. Ühtki tuttavat Põhjateelt me ei kohta.

Teed on õnneks sama maalilised kui eelmistel päevadel. Suured lõhnavad eukalüptisalud, sammaldunud kiviaiad koos väikeste teeradadega. Kuigi rajad on savides ja porised, on kõik see nii kaunis.

Kell 15.30 oleme kohal Pedrousas. Hiiglaslik albergue, pea 50 inimest ühest toas. Tube on mitu. Jälle on nummerdatud kohad ja mina saan ülemise nari. Olgu siis pealegi. Õnneks on maja kõrval kohe Supermercado, saame sealt endale süüa osta. Vihma sajab järelejätmatult. Köögis saame juba tuttavatelt korealastelt keedetud riisi (neil jääb üle) ja teeme tavapärasest veidi erinevat süüa. Juurvilju riisiga – maitseb hää nagu ikka.

Rahvast on hästi palju, terve suur kanala-tuba on täis. Üks tundub mingi hull olevat – kogu aeg räägib hästi kõva häälega. Õnneks hispaania keeles, seega ei pea midagi aru saama. Aga hästi tüütu on küll, kui keegi tunde millestki vatrab. Mõni inimene armastab raadiot kuulata. Ma ei ole sellest tegelt kunagi aru saanud. Ma ise armastan vaikust ja ei kujuta ette, et mulle meeldiks mingi pidev jorin kõrvus (ja mõttes).

Magama heidan ühele tühjale alumisele narile. Hästi palav ja umbne on, sest kõik radikad on sees. Nojah, kes käskis tahta sooja kuiva ruumi 😀

06.05, pühapäev Sobrado dos Monxes – Arzua 22 km

Eile oli Superkuu. 3 päeva enne ja 3 pärast, Superkuu päev loomulikult ka, on väga maagilised ajad. Arvatakse, et kõik mõtted, tunded, sõnadest rääkimata saavad neil päevil kergesti teoks. Seega tasub olla endast väga teadlik 🙂 Meie ööbisime kloostris sel ööl – see tundub ka kuidagi tähenduslik. Mis tähenduses just täpsemalt, ei oska praegu öelda.

Magan öösel väga hästi, ei ole lutikalõhnagi kusagil. Ei teagi, miks meid selle mõttega hirmutati. K kaotab ära oma hõbedast kõrvarõnga ja leiab asemele imeväikse Maarjaga ikooni. Olulised muutused elus, mis muud :).

Teel olles möödume ka kohalikust surnuaiast. Hispaanias maetakse inimesi nn kabiinidesse. Põhimõtteliselt, nagu meil pakihoid. On suur müür, kus sees nummerdatud kabiinid. Luuk lahti, inimene (või tema tuhk, pole vahet) sisse, luuk kinni. Prrrr!!! Igal juhul, mind ei maeta kabiini, mitte mingil juhul. See oleks ikka peris hull veeta oma igavik säärases pakihoius.

Teel olles on täna jälle üks väheseid ilma vihmata päevi. Käime palju mööda maanteid. Oma igapäevast croissant´i satume sööma šokolaadikohvikusse. Tellin seal vedela šokolaadi – olen ikka tõeline šokohoolik. Maitseb igal juhul hää :). Pealelõunast pikniku peame kraavikaldal, süües tavapärast banaani ja jogurtit.

Eukalüptisalud, mis siinsamas kasvavad, on huvitavad ja eripärased. Puud lasevad oma koore täielikult maha, seega jääb vahepeal mulje lambipostide kasvandusest.

Meist mööduvad meie viimaste aegade kaasrändurid. Too saksa jalgrattur, kelle kunagi musta kuupi meenutavasse alberguesse aitasime. AK ütleb tema kohta nii tabavalt, et ta on väike hirmunud poiss suures mehekehas. Ta on hästi musklis ja meheliku välimusega, veidi skinheadi meenutav suurt kasvu mees. Samas, kogu tema olek on ebakindel ja natuke nagu kühmus. Et kui olek saab olla kühmus :D. Täna hommikul ta juba naeratas, kui talle tere hommikust ütlesin. Ehk hakkab too hirmunud koorik camino lõpuks ümber ära pudenema. Temaga koos on kalmõkipoiss – tegelikult lõunapoolsemast maakonnast pärit hispaanlane. Aga kuna ta on hästi päevitunud ja kohe ongi kalmõki välimusega, siis on ta saanud sellise nime. Ja siis veel üks hispaanlane – selline hästi tavaline ja vaikne. Talle pole me isegi nime viitsinud mõelda.

Täna möödume kõik ka oma vanuse verstapostidest. Seegi on caminol sümboolne – vaadata, milline ja millises ümbruses on sinu vanusenumbriga kilomeetripost, mis näitab käimata tee pikkust Santiagosse. Sümboolselt tähistab see Sinu elupunkti just praegu – kui avar või kinnikasvanud, mitme takistusega või hoopiski vabalt ligipääsev. Igaüks mõistatab oma elu ise lahti – õiged on just need mõtted ja tunded, mis hetkel tulevad.  Minu post, märgistusega 44,687 asub tee ääres teisel pool kraavi. Hüppan kraavist koos oma seljakotiga üle. Posti lähedal on väike tammepuu, selja taga laiub roheline viljapõld. Veelgi kaugemal on maja koos äsjaküntud mustendava maaga. Järelikult – midagi valmib, midagi ootab veel külvamist ettevalmistatud pinnasele. Pisike tammeke on millegi kauakestva, väärika ja võimsa algusmärk. K (meie noorim grupiliige) vanusega verstapost on viimane numbritähisega post, edasistel on ainult suundanäitavad kammkarbid. Numbrid tekivad postidele tagasi Santiago lähedal – 15,15km on jälle numbrilise tähistusega.

Arzua´sse jõudes valime „Linnutee“ nimelise albergue – „Via Lactea“. Kuna Arzua´s saavad kokku mitmed caminod ja see on Santiagole juba hästi lähedal, on rahvast palju. Saame ilusa puidust naridega toa, kus lisaks meile 3-le on veel ema ja tütar Austraaliast. Saame pesta ja kuivatada!!! oma pesu. Kuivatamine on kõige olulisem, sest väljas jälle tibutab. Milline uskumatu luksus saada paari tunniga kätte puhas ja kuiv 🙂 pesu! Mis siis, et mu matkapükstel on pärast kuivatit igavesed kortsud, ikkagi on hea. Joome väljas terrassil teed ja lobiseme omavahel. Nii palju on juba käidud, nii palju on kogetud, hea on omavahel kõigest rääkida. Ka sellest, mis ei vastanud ootustele. On hea, kui võid rääkida oma sõpradega kõigest ega pea valima sobivaid mõtteid ja sõnu.

Kirjutame ja saadame kaarte lähedastele, käime seinast raha võtmas. Mul on küll veel alles 120€, aga tundub, et sellest ei jagu lõpuni. Jäägu siis pigem üle.

Õhtust lähme sööma seekordki välja – uhkesse restorani. Tellime päevamenüü – mitut sorti salateid, kala ja flan´i. Joome täna erinevalt tavapärasest ka veini – mina ja AK punast ning K valget. On mõnus, on hea – life is beatiful :).

Narid on mõnusad, madratsid tunduvad uued ja õhku jätkub piisavalt. Magama heidan suhteliselt hilja, olles enne kribanud täiendavaid märkmeid eelmiste päevade kohta oma päevikusse.