Category Archives: Camino Santiago del Norte

Epiloog

Palverännust on möödas üle 4 kuu. Kriban oma viimaseid reisimärkmeid ja mõtisklen. Mis on muutunud minus ja mu ümber, kas üldse? Kas oli sel rännakul mõtet või oli too asjata kulutatud aeg ja raha?

Mul olid teele minnes mõned eesmärgid. Üht ma ei täitnud, see jääb järgmisele teele. Ülejäänud realiseerusid erinevates vormides. Ma olen kindlasti muutunud palju kannatlikumaks. Olen kogenud, kui palju headust on inimestes, varem ma millegipärast seda ei uskunud. Kogesin, kui müstiline on Universum ja kuidas kõik toimub alati õigesti. Võid mõelda, et teed valesti või oled mõnel hetkel vales kohas, aga ei, kõik on alati täpselt nagu vaja. Mind hoiti vägagi, meid kõiki hoiti. Tean seda nüüd oma sügaval sisimas, et meid hoitakse alati. Ka siis, kui see nii ei tundu olevat. Sain aru mõistest „kaastunne.“ See on see, kui sa ei mõista kunagi kedagi hukka, kui sa näed tema sisemist valgust ja tajud tema (koledate) tegude taga tegelikku valu. See ei ole mitte mõtte tasandil, vaid kohe kogu olemuses nii. Ja see pole üldse seotud tegude õigustamise või muu säärasega.

Kuigi tihti oli füüsiliselt (ja vaimseltki mõnel hetkel) raske, jääb meenutus tollest palverännakust kerge ja helge. Mitte vastu maad suruv, vaid ülestõstev. Õnnistav ja valgustav.

Olen aru saanud, et kõik elus muutub ja kõik need muutused on ok. Kui lähedasest sõbrast saab kaugel olev tuttav, on see täitsa ok. Kui ei saa absoluutselt aru oma täiskasvanud lapse käitumisest ja mõtetest, on see täitsa ok. Kui ammuloodetud materiaalsed asjad ei edene, on see täitsa ok. Nii ongi – ükskõik, mis juhtuks, elu ongi ok 🙂

Camino kestab…

11.05, reede, Barcelona – Amsterdam – Tallinn

Meie Barcelona –Amsterdam lennuk läheb varahommikul. Veedame öö Barcelona lennujaamas ühe kohviku diivanil. Mul on ikka väga jama olla, tahan ainult magada. Seda ma ka teen, tundmata huvi, kes, kus või mis mu ümber toimub. Õnneks ajavad K ja AK mind õigel ajal üles ja komberdan uue lennuki peale. Amsterdami lend hilineb. Kardame juba, et kas me ise või vähemalt meie pakid ei jõua Tallinna lennukile, aga õnneks hilineb ka Tallinna väljalend. Meie seljakotid ootavad meid õnnelikult Tallinna lennujaamas. K-le on järele tuldud, aga ta arvab, et juhib autot  ikka ise. Viime koju kõigepealt AK, siis sõidame meile. Põlen endiselt. Kui teel toimusid psüühilised ja vaimsed muutused, ju siis nüüd muutub füüsiline keha.

10.05, neljapäev, Santiago – Barcelona

Hommik algab vara. Eelmisel ööl ei suutnud kuidagi uinuda. Nii on olnud juba pikalt – magan väga hästi, aga uinuda ei saa, muudkui vähkren ja pöörlen voodis.

Hommikul ära minnes jätan oma keppidega hüvasti. Need on 6-7cm lühemaks kulunud, aga täitsid lõpuni oma ülesannet, viisid mind kohale. Jätan nad albergue vihmavarjude ja keppide hoidlasse. Ei suutnud prügikasti viia. Nagu vanad sõbrad oleksin maha jätnud, tunnen ennast kohe väga halvasti. Nutan täiega teel kiriku poole – ma ei ole eriti reetja-tüüp. Üldse on jälle aktiveeritud mingi kurbus minus. Kiriku juures on kerjates põlvili üks kaunis noor mustlastüdruk. Ta meenutab mulle millegagi mu enda tütart. Hakkan jälle nutma ja annan mõned eurod, paludes mõttes talle Jumala õnnistust ja Valgust.

Suured seljakotid oleme viinud bussijaama. Uskumatu kergus on käia väikeste kottidega ja ilma keppideta :). Ka ilm on super, päike särab kõrgel taevas ja sooja on nii 31 kraadi. Lõpuks jõudis kohale tõeline suvi. Aga meie sõidame õhtul ära, jättes suve maha ja naastes uuesti kevadesse :(.

Missa ei paku mulle midagi erilist. Tõesti, üks nunn laulab võrratult, aga….. see ei ole see. Kogu tema olemus on nii alandlik ja küürus, et minu jaoks on see tõeliselt võõrastav ja arusaamatu.  Tohutu joru preestreid ronib altarile, milleks neid nii palju, jälle arusaamatu – igale usuvoolukesele oma jutt? Ok, olen jälle sarkastiline, ju ei peaks. Ühel hetkel pannakse kiikuma ülisuur viirukipann – see on küll lahe vaatepilt.

Pann kiigub ja õõtsub me peade kohal uskumatu kiiruse ja jõuga. Võtan kogu missat nagu mingit etendust – vaatan silmadega, südamesse ei jõua midagi. Ju on asi minus, nagu ikka.  

Katedraalist väljudes kohtume pea kõigi oma teekaaslastega – Ulrike, Reiko, austraalia poisid, ainult prantsuse onu ei ole. Näeme uuesti ka Floriani viimast teekaaslasest, austria naisega. Too oli olnud missal ka eile ja ütleb, et siis viirukipanni ei lastud käiku. Seega meil jälle vedas :).

Peale missat teeme Katedraali eest pilte ja veedame aega poodides. See, mida ei suutnud 32 päeva külma, tuult ja vihma, saadab korda päike ja kuumus – ma olen haige. Jube vastik on olla, põlen üleni ja kurk kuumab ning valutab. Lennuk läheb teele 22.50, magan kogu tee Barcelonani.

09.05, kolmapäev, Santiago – Fisterra – Santiago

Teeme oma päevaplaanid ümber. Keskpäevasele missale läheme homme, täna teekond Fisterrasse- Maailmalõppu (seda  tähendab nimigi: Fis-lõpp ja terra- maad). Too väike rannikuriba on Euroopa läänepoolseim tipp.

Broneerime samasse alberguesse ka tänaseks ööks kohad, saame sinna jätta ka oma suured seljakotid ja kepid.  Fisterrasse sõidame hommiku kella 10 bussiga. Eilsest ekslemisest on nii palju kasu, et keegi mainis, meie albergue asub pea bussijaama kõrval. Sõit kestab 3,5 tundi samasuguses hallis ümbruses, mis meid juba mitmendat päeva ümbritseb. Kõik on ümberringi hall – ei mingeid värve. Tõeline Lemuuria 🙂

Kohale jõudes istume ja sööme veidi kohalikus kohvikus. Näeme uuesti Floriani. Temaga kaasas olnud austria naine (nu nime me muidugi ei küsinudki, ise kah ei pannud) on caminol juba 9-ndat korda. 9 aastat, igal aastal uus tee. Meie kohta ütles ta, et te ju nii noored, küll ka jõuate. See on peris lahe, kui naised Sulle 45-a vanuses ealisi komplimente teevad.

Hakkame jalgsi minema tuletorni poole. Läheme kolmekesi, aga samas üksinda, kõnnime üksteise järel suht pikkade vahemaadega. Pähe tulevad mõtted: „Sinu ja Jumala vahel on 77777 loori. Jumala ja Sinu vahel ei ühtki.“ Ja veel: „ Enne olid puud puud  ja maa oli maa ja kivid olid kivid. Siis ei olnud puu enam puu, maa ei olnud maa, kivi polnud kivi. Ja nüüd on jälle puud ikka puud, maa on maa ja kivid jällegi kivid.“

Tuletornini jõudes küll ei saja, aga endiselt on hall, üle peade sõuavad suured tumehallid uduvaalad. Teeme 0 km posti juures pilti. On kombeks ranniku kaldal midagi vana ära põletada (nu sümboolselt põletad ära oma vana mina ja asud sealt teele uuena). Ok, komme võib hea olla, aga vaatepilt on jõle. Nagu mingi haisev-tossav prügimägi. Kellegi saapad ja T-särgid tossavad, kellegi omad vedelevad poolpõlenult niisama. Mina kõlban endale ikka sellisena nagu ma olen. Mulle meeldib, et ma jätan maha ümbruse, kus ka järeltulijatel on hea olla. Seega, me ei põleta midagi. K ja AK viskavad midagi hästi väikest vette. Viskan minagi oma juuksekummi – tahan, et midagi jääks sinna kohta. Midagi, millega võin igal ajal jälle ühendust võtta. Osaga iseendast 🙂 Nu nagu elektronid, mis on koos olnud ja neid lahutades saab üht läbi teise mõjutada.

Sööme kaldal oma allesjäänud šokolaadikooke. Kas minu oma on vanaks läinud või olen ma neist lihtsalt ääreni täis juba, igal juhul maitseb see tõeliselt vastikult. Saadan koogitüki suure kaarega ookeani, karjudes talle järele: “Võta endaga kaasa ka minu vajadus süüa tohututes kogustes šokolaadikooke!!!“ (Remargi korras märgin, et 4 kuud hiljemgi ei isuta mingigi šokolaadikoogi järele. Seega, kui tahate mõnest sõltuvusest lahti saada, minge Maailmalõppu ja visake see seal ookeani :)).

Kammkarpe me rannale korjama ei jõuagi. Peame olema õhtuks Santiagos tagasi, et järgmisel hommikul missale jõuda. Õhtuse bussiga Fisterrast tagasi sõites tuleb päike suurelt välja. Pähe kargab mõte: „Pimedust ei ole olemas, on ainult valguse puudumine.“ Nujah, eks proovige pimedust toast välja ajada :D. Oleme nagu eelkeskaja palverändurid, kes käisid Maailmalõpus Päikest tagasi toomas. Ja meil õnnestuski see 🙂 Taevas toimub terve bussisõidu Valguse ja Pimeduse võitlus – suured pilvelaamad vajuvad päikesele ja katavad selle jälle kinni. Ja siis vajuvad eest ära, lastes valgusel selgelt ja kirkalt särada.

Õhtul linnas kohtame Josie-d (Gretekest). Ta oli tulnud Monte Cosast hommikul kell 6, et jõuda Santiagosse kella 8-ks. Lukshotell katedraali vastas annab 10-le hommikul esimesena jõudnud palverändurile toa üliodava hinnaga. Ja Greteke saigi selle toa, nii lahe 🙂

Ööbime oma vanas albergus. Seekord jõuame sinna valges, kedagi üles ei aja.

08.05, teisipäev Pedrousa – Santiago de Compostella 20 km

Öö oli vapustav. Kõik see 50 inimest norskas, röhitses, peeretas. Apppiiii, ütlen ma. Ja saan aru, kuidas meil eelnevalt on vedanud. Tõesti, tõesti, valides Põhjatee asemel Prantsuse tee, oleks selline öömaja olnud tavaline. Ma võin taluda külma, ma võin taluda märga, ma võin taluda väsimust. Kohe suurtes kogustes ja pikka aega. Aga sellist öömaja, ma vist ei suudaks taluda. Ma ei tea, kas ma oleksin sel juhul rännaku katkestanud, see tundub ka väga tobedana. Aga säärane inimmass ühes ruumis öösel, see tõesti on üle minu taluvuse piiride.

Toppisin endale öösel kõrva kaasavõetud kõrvatropid. Ja neist oli abi, jäin magama peale paaritunnist ponnistamist. Nägin unes tervet oma suguvõsa sääraste troppidega ringi jooksmas, roosad pallikesed kõrvust välja paistmas. Hästi naljakas tundub tagantjärgi, unes oli täiesti loogiline 🙂

Hommik algab väga vara, õhtuse caminohullu hommikuse kõvahäälse monoloogi saatel. Peris hea lause tuli 🙂 Ajan ennast üles. Teisedki juba toimetavad, oleme nagu ikka pea viimased, kuigi kell näitab varajast aega, pole õieti 8 veel. Kiire söömine ja minek. Saapad ei olegi eilsest kuivanud, seega märjad saapad jalga. Õnneks on ülejäänud riided kuivad. Veel.

Väljas sajab. Ei, mitte ei saja, vaid kallab nagu ämbrist. Kõik teel paistab hallina ja värvituna.  See vetevoog ei kutsu mitte üks raas välja minema, aga me teeme seda ikka. 20km on Santiago de Compostellasse, sihtkohta. Nii vähemalt räägitakse. Kõik ootavad sinna jõudmist. Huvitav, mina ei oota. Ei, mul pole midagi selle vastu, et me matk lõpuks lõpeb, koju on tore tagasi minna. Aga ma olen nautinud iga päeva, jah, isegi vihmaga võib nii ära harjuda, et naudid. Ja ma ei oskagi öelda, aga minus ei ole erilist rõõmu sihtkohta jõudmise üle. Ise kah imestan 🙂

Tee on jätkuvalt hästi ilus – imelised väikesed tammekesed tervitavad meid oma rohelisse samblasse mähkunud kehadega. Võimas ja ilus vaatepilt, energeetiliselt võimsa laenguga kohad. Tee muutub mudaks, seejärel lihtsalt lögaks.

Ühel hetkel ei paista ees muud kui hall kardin. Puud moodustavad nagu värava, ja inimeste hordid, kes sinna sisenevad, kaovad halli. Tundub, et värava taga algab mingi teistmoodi maailm, täiesti sürr vaatepilt 🙂 Lemuuria äkki, see oli ka olnud hästi vesine.

Rändureid on palju, pidevalt möödub keegi meist või meie ise kellestki. Tunnen, et ei viitsi enam soovida igakordset „Buen camino´t“. Niigi lühenes see ammu minu suus lihtsalt „Buen´iks“ ehk lalinaks nagu K ja AK nendivad. Möödun ühest seisvast mehest ja talle tahan korraga seda siiski öelda. Vaatan mehe silmadesse….ja kukun põlvili porri. No tore on, nagu püha isa ees palvetamine 🙂 Kusjuures, see kukkumine on väga omapärane: pehme, sujuv, nagu sulepadjad pannakse mulle alla. Seljakott, mis hakkab ette vajuma, tõstetakse samuti õhku. Ja seda ei tee mitte inimesed. Too mees ulatab oma käe ja aitab mu püsti, teisedki inimesed tulevad juurde ja küsivad, ega ma abi ei vaja. Mina, kes ma kunagi ei armasta, kui mind aidatakse, olen ju harjunud kõigega alati ja ise hakkama saama, olen äkki kogu selle aitamise juures ülirõõmus. Korraga on väga ok lasta ennast aidata.

Kõnnime edasi ja varsti jõuame San Marcuse kabelini. On ilus ja mõnus koht. Sealsamas asub Montjoy´a küngas. Ilusa ilmaga peaks sealt künkalt paistma Santiago kiriku tornid. Meil hallide vihmakardinatega ilmas ei paista muidugi midagi.

Santiagosse sisse marssides ei ole mul endiselt mitte mingit iseäralikku tunnet. A võib-olla ma olengi selline tühm ja tundetu :D. Ööbimiseks valime „Santa Santiago“ albergue. Paneme asjad sinna ära ja läheme linna peale. Olen teel vahetanud ühe korra märgi sokke, mõtlen, kas vahetada uuesti. Aga ei vaheta, nagunii sajab jätkuvalt. K-ga on meil, minu sokkida vahetamise aktsiooni juures keskustelu. K ei vaheta oma sokke, käib märgadega ja kannatab. Mina väidan, et nii on ka tavaelus – mina muudan olukordi, ma ei pea vajalikuks kannatamist, kui seda saab muuta. K arvab, et mina peaksin õppima rohkem kannatama, st kannatlikumaks muutuma. Ju on meil mõlemal õigus, nagu ikka :).

Alustame oma linnatiiru Santiago Katedraalist. See jätab mind oma kullasäras täiesti külmaks. Tajun seal rikkust ja võimu – omaaegse edu tundemärkide energiat. Püha Jaakobuse kuju on hiiglasuur, kullas ja kalliskivides istuv tont. Minu teada oli tegelik Jaakob lihtne, pigem vaene mees, ja nüüd tundub kogu see atraktsioon pigem tema enda ja kogu palverännaku mõnitusena. Mitte, et mul rikkuse ja kalliskivide vastu midagi oleks, aga siinkohal tundub see olevat tegelikkusele ümberpööratult.  Katedraali ees seistes tulevad jälle uued vaimupildid. Mina eelmisel palverännul sajandeid tagasi. Ka märksõnad tolles ajas on samas – rikkus, selle abil saadud võim, jms.

Saame ühest kontorist kätte ka oma compostala´d. Need on siis tunnistused, mis tõendavad, et me oleme käinud jalgsi oma palverännakut vähemalt 100km Santiagoni. Compostela´de kujundus on püsinud sama sadu aastaid. Seega aimub tollest paberist sajandite hõngu. Tuhanded enne meid on sama teed käinud, see energia on olnud samuti täiesti tajutav.

Linnas veedame aega õhtuni. Ikka nendesamade märgade sokkidega. Ühel hetkel ma tunnen, et värisen üleni. Kardan, et jään kohe haigeks, kui ma ei saa nüüd ja kohe midagi kuiva ja sooja. Õnneks on mingil imekombel keset vanalinna viimaseid minuteid avatud sokipood. Ostame sealt kõik endale uued soojad sokid. Nii vähe on vaja, et jälle olla rõõmus ja roosa 🙂

Õhtust sööme kohalikus restoranis, valides peregrino menüü. Esimest korda Hispaania pinnal saame lõhet. Maitseb nagu tavaliselt väga hästi. Tagasiteel alberguesse eksime totaalselt ära. Tiirutame ja tiirutame pimedas linnas. Õnneks oskavad inimesed meid juhatada ja veidi enne 12 saabumegi oma öömajja. Oleme hästi tasa, sest kõik juba magavad.

07.05, esmaspäev Arzua – Pedrousa 19 km

Jälle sajab, varahommikust peale kallab. Temperatuur on väljas 12-14 kraadi. Mul on esimest korda kõik riided täiesti märjad ja nii külm. Teel on hästi palju palverändureid. Muudkui läheme paduvihmas. Ma tahan juba, et see kõik lõpeks – mis iganes, kas tee või vihm või kõik korraga. See kuupikkune rännak kogu aeg märg olles ja pidevalt veel märjemaks saades on tõeliselt väsitav.

Teel on väike kohvik, lähme sinna ennast veidigi soojendama. Sööme imehead tortillat juustuga ja mõnuleme kuuma teetassi taga. Terve kohvik on täis palverändureid. WC-s ajan juttu ühe mehega, nemad koos naisega on alustanud Leon´ist. Märkame ka üht korea paari. Kuidagi hästi lihtne on juttu alustada või naeratada ja noogutada – kõik palverändurid moodustavad nagu ühise vennaskonna. Kellel on mingi ühine saladus, mida teised ei tea. Või midagi sellist salapärast 🙂 Suure klaasakna taga näeme rodus meist mööduvaid palverändurite horde. Seestpoolt paistab see nagu katkend mingist naljakast multikast 😀

Rohkem ei ole mitte mingeid puhkepause. Vihmas käies on ainsaks mõtteks saada kusagile kindlasse paika, kus võiks olla soe ja kuiv. Tahtmised on jäänud väga väikeseks. Ühtki tuttavat Põhjateelt me ei kohta.

Teed on õnneks sama maalilised kui eelmistel päevadel. Suured lõhnavad eukalüptisalud, sammaldunud kiviaiad koos väikeste teeradadega. Kuigi rajad on savides ja porised, on kõik see nii kaunis.

Kell 15.30 oleme kohal Pedrousas. Hiiglaslik albergue, pea 50 inimest ühest toas. Tube on mitu. Jälle on nummerdatud kohad ja mina saan ülemise nari. Olgu siis pealegi. Õnneks on maja kõrval kohe Supermercado, saame sealt endale süüa osta. Vihma sajab järelejätmatult. Köögis saame juba tuttavatelt korealastelt keedetud riisi (neil jääb üle) ja teeme tavapärasest veidi erinevat süüa. Juurvilju riisiga – maitseb hää nagu ikka.

Rahvast on hästi palju, terve suur kanala-tuba on täis. Üks tundub mingi hull olevat – kogu aeg räägib hästi kõva häälega. Õnneks hispaania keeles, seega ei pea midagi aru saama. Aga hästi tüütu on küll, kui keegi tunde millestki vatrab. Mõni inimene armastab raadiot kuulata. Ma ei ole sellest tegelt kunagi aru saanud. Ma ise armastan vaikust ja ei kujuta ette, et mulle meeldiks mingi pidev jorin kõrvus (ja mõttes).

Magama heidan ühele tühjale alumisele narile. Hästi palav ja umbne on, sest kõik radikad on sees. Nojah, kes käskis tahta sooja kuiva ruumi 😀

06.05, pühapäev Sobrado dos Monxes – Arzua 22 km

Eile oli Superkuu. 3 päeva enne ja 3 pärast, Superkuu päev loomulikult ka, on väga maagilised ajad. Arvatakse, et kõik mõtted, tunded, sõnadest rääkimata saavad neil päevil kergesti teoks. Seega tasub olla endast väga teadlik 🙂 Meie ööbisime kloostris sel ööl – see tundub ka kuidagi tähenduslik. Mis tähenduses just täpsemalt, ei oska praegu öelda.

Magan öösel väga hästi, ei ole lutikalõhnagi kusagil. Ei teagi, miks meid selle mõttega hirmutati. K kaotab ära oma hõbedast kõrvarõnga ja leiab asemele imeväikse Maarjaga ikooni. Olulised muutused elus, mis muud :).

Teel olles möödume ka kohalikust surnuaiast. Hispaanias maetakse inimesi nn kabiinidesse. Põhimõtteliselt, nagu meil pakihoid. On suur müür, kus sees nummerdatud kabiinid. Luuk lahti, inimene (või tema tuhk, pole vahet) sisse, luuk kinni. Prrrr!!! Igal juhul, mind ei maeta kabiini, mitte mingil juhul. See oleks ikka peris hull veeta oma igavik säärases pakihoius.

Teel olles on täna jälle üks väheseid ilma vihmata päevi. Käime palju mööda maanteid. Oma igapäevast croissant´i satume sööma šokolaadikohvikusse. Tellin seal vedela šokolaadi – olen ikka tõeline šokohoolik. Maitseb igal juhul hää :). Pealelõunast pikniku peame kraavikaldal, süües tavapärast banaani ja jogurtit.

Eukalüptisalud, mis siinsamas kasvavad, on huvitavad ja eripärased. Puud lasevad oma koore täielikult maha, seega jääb vahepeal mulje lambipostide kasvandusest.

Meist mööduvad meie viimaste aegade kaasrändurid. Too saksa jalgrattur, kelle kunagi musta kuupi meenutavasse alberguesse aitasime. AK ütleb tema kohta nii tabavalt, et ta on väike hirmunud poiss suures mehekehas. Ta on hästi musklis ja meheliku välimusega, veidi skinheadi meenutav suurt kasvu mees. Samas, kogu tema olek on ebakindel ja natuke nagu kühmus. Et kui olek saab olla kühmus :D. Täna hommikul ta juba naeratas, kui talle tere hommikust ütlesin. Ehk hakkab too hirmunud koorik camino lõpuks ümber ära pudenema. Temaga koos on kalmõkipoiss – tegelikult lõunapoolsemast maakonnast pärit hispaanlane. Aga kuna ta on hästi päevitunud ja kohe ongi kalmõki välimusega, siis on ta saanud sellise nime. Ja siis veel üks hispaanlane – selline hästi tavaline ja vaikne. Talle pole me isegi nime viitsinud mõelda.

Täna möödume kõik ka oma vanuse verstapostidest. Seegi on caminol sümboolne – vaadata, milline ja millises ümbruses on sinu vanusenumbriga kilomeetripost, mis näitab käimata tee pikkust Santiagosse. Sümboolselt tähistab see Sinu elupunkti just praegu – kui avar või kinnikasvanud, mitme takistusega või hoopiski vabalt ligipääsev. Igaüks mõistatab oma elu ise lahti – õiged on just need mõtted ja tunded, mis hetkel tulevad.  Minu post, märgistusega 44,687 asub tee ääres teisel pool kraavi. Hüppan kraavist koos oma seljakotiga üle. Posti lähedal on väike tammepuu, selja taga laiub roheline viljapõld. Veelgi kaugemal on maja koos äsjaküntud mustendava maaga. Järelikult – midagi valmib, midagi ootab veel külvamist ettevalmistatud pinnasele. Pisike tammeke on millegi kauakestva, väärika ja võimsa algusmärk. K (meie noorim grupiliige) vanusega verstapost on viimane numbritähisega post, edasistel on ainult suundanäitavad kammkarbid. Numbrid tekivad postidele tagasi Santiago lähedal – 15,15km on jälle numbrilise tähistusega.

Arzua´sse jõudes valime „Linnutee“ nimelise albergue – „Via Lactea“. Kuna Arzua´s saavad kokku mitmed caminod ja see on Santiagole juba hästi lähedal, on rahvast palju. Saame ilusa puidust naridega toa, kus lisaks meile 3-le on veel ema ja tütar Austraaliast. Saame pesta ja kuivatada!!! oma pesu. Kuivatamine on kõige olulisem, sest väljas jälle tibutab. Milline uskumatu luksus saada paari tunniga kätte puhas ja kuiv 🙂 pesu! Mis siis, et mu matkapükstel on pärast kuivatit igavesed kortsud, ikkagi on hea. Joome väljas terrassil teed ja lobiseme omavahel. Nii palju on juba käidud, nii palju on kogetud, hea on omavahel kõigest rääkida. Ka sellest, mis ei vastanud ootustele. On hea, kui võid rääkida oma sõpradega kõigest ega pea valima sobivaid mõtteid ja sõnu.

Kirjutame ja saadame kaarte lähedastele, käime seinast raha võtmas. Mul on küll veel alles 120€, aga tundub, et sellest ei jagu lõpuni. Jäägu siis pigem üle.

Õhtust lähme sööma seekordki välja – uhkesse restorani. Tellime päevamenüü – mitut sorti salateid, kala ja flan´i. Joome täna erinevalt tavapärasest ka veini – mina ja AK punast ning K valget. On mõnus, on hea – life is beatiful :).

Narid on mõnusad, madratsid tunduvad uued ja õhku jätkub piisavalt. Magama heidan suhteliselt hilja, olles enne kribanud täiendavaid märkmeid eelmiste päevade kohta oma päevikusse.

05. 05, laupäev Miraž – Sobrado dos Monxes 26 km

Tõuseme kell 6.30, see on midagi haruldast. Teen maja taga asuval lahtisel rõdul HE harjutusi, üks leedidest piilub mind aknast :). Küsima siiski ei tule, ju arvab, et mingi imelikku sorti jooga. Kell 7 kutsuvad prouad meid hommikusöögile. Lisaks tavaliselt röstsaiale ja võile on imemaitsev aprikoosimoos. Ei mingit keemilist povidlot, vaid ehtne aprikoos, nämmm 🙂

Prouad jätavad meiega südamlikult hüvasti, loodetavasti oleme eestlaste mainet kõrgel hoidnud. Teekond jätkub pesuehtsalt inglise maastikul. Kaljune maapind, suured erinevates toonides kanarbikuväljad ja udune taevas. Huvitav, kas inglased on tolle öömaja oma hoole alla võtnud kodukoha looduse sarnasuse tõttu? Teed on viimastel päevadel üldse mõnusad. Vähe on asfalti, enamumasti käime mööda liivaseid külavaheteid. Ühel mäenõlval tuleb meile otse vastu suur lehmakari. Ei ühtki saatjat, tundub, et lehmad teavad ise, kuhu minna. Saatjat näemegi alles poole tunni pärast tulemas, nügides viimast vastutõrkuvat mullikat.

Meie tee läheb jälle mööda suurtest ja ülisuurtest kivirahnudest. AK leiab ühe kivi pealt mõõgakujutise ja näeb minu moodi vaimusilmis oma eelmisi rännakuid. Tänasega lõpetavad ka mäkketõusud, ees ootab sile maa. Tänasedki tõusud on lauged, meenutades koduse Eesti künkaid. Kitsad savirajad nõuavad jällegi „kärbestamist“. Ühest eriti mudasest kohast pääsemiseks ronin mina koos suure seljakotiga üle okastraadi – kehaline võimekus on saanud päris hea vormi. Teel on savi ja s..tt sõna otsese mõttes vaheldumisi. Võib valida, kumma sisse astuda :D.

Albergueks on seekord vana kloostrihoone. AK teeb hetk enne sisenemist tumedast orkaaniootel taevast valgusemängulist pilti ja kloostrisse jookseme me jälle külluslikult kallavas paduvihmas. Öömaja on veel suletud, seega istume ukse ette maha ja sööme oma viimaseid banaane. Väljas sajab ja on ka väga külm, seega ka niisama varjualune on mõnus. Varsti tuleb hospitalero, kelleks osutub, ülla-ülla, meie camino-isa, esimene hospitalero Alfonso. Samad sorgus vuntsid ja kottis silmalused ning muhe naeratus. On rõõm teda kohata :). Ta mäletab ka AK suurt pakisupihunnikut. (Meeldetuletuseks – AK oli Eestist kaasa võtnud hunniku pakisuppe. Ta oli need  ülelugemise mõttes albergues omavoodile laiali laotanud ja terve voodi oli neid täis.  Neid nähes venisid Alfonsol silmad suureks kui tõllarattad – tundub, et ta ei ole mitte kunagi näinud sellist supihunnikut). Selgub, et ta nimetabki meid supitüdrukuteks ja räägib sellest kõigile uutele tulijatele. Õnneks ei mäleta ta meie kodukohta ja nimetab meid läti piigadeks. Seega- eestlaste au on kaitstud :).  Alfonso on korraga tööl kahes kohas – osa aega Castro-Urdialeses ja osa aega siin kloostris.

Magamisruumis on meie voodite lähedal küttekeha. Saame oma märjad asjad sinna kuivama panna. Eelmistes öömajades on ringelnud kuulujutt, et kloostris on lutikad. Uurime oma narisid ja madratseid eest ja tagant, mingeid nähtavaid märke me küll ei leia. Pesemisruum on ülikülm. Grete jutu järgi on ka vesi külm. Seega, pesen enda strateegilisi kohti kraani all, ei rohkemat. Tunnen, et külma on lihtsalt liiga palju. Tuleb meelde õhtu, kus K värises kõigi üleriietega dušširuumis ja mina pesin ennast seal. Aga iga päev ei jõua olla ebamugavustsoonis.

Söömas käime kohalikus baaris – mina pitsat ja K ning AK suppi. Magama heidame Alfonso (kes magab kõrvalvoodis) määgimiste saatel. Imelik, et nii suur mees teeb unes nii väikse lambatalle häält :).

04. 05, reede Baamonde – Miraž 16 km

Alustame täna väga hilja, astume uksest välja kella 10 paiku. Teekond peaks olema suht lühike. Samas on teada, et ühtki söögikohta kuni Miraž´ini ei ole, ka seal ei ole ei poodi ega baare, kõigest pliit köögis. Seega veame tänase päeva ja homse hommiku toidukoormat endaga ühes.

Kuna päevateekond on lühike, on aega mökutada. Astume öömajast 20m kaugusel asuvasse kohvikusse, et süüa oma igapäevane croissant – ega see siis edasiste kohvikute puudumisel tohi söömata jääda. Croissant´i pole, lepime keemiliste keeksidega.

Väljudes avastame üle tee hästi kummalise suure ja ürgvana puu. Aega meil täna ju on, seega lähme seda lähemalt uudistama. Puul on ees suur avaus. Selgub, et mingi püha isa on kunagi sinna sepisukse ette pannud ja puutüvesse altari ehitanud. Kogu kaadervärk on hästi huvitav ja selline….püha. Tiirutame ja uudistame puud päris pikalt. Siis lõpuks hakkame edasi ka sammuma.

Müstika jätkub ka edaspidi, oleme ju teel Miraž´i. Viibime nagu mingis võlu-ja vaimude riigis. Meie ees seisab iidvana kirik koos sammaldunud puude ja kividega. On tunne, et kohe tõusevad meid kivide vahelt uudistama härjapõlvlased ja haldjarahvas. Tundub, nagu oleksime sattunud mõnda teise aeg-ruumi ega oska korraga enam käituda. Lihtsalt ahmime endasse kõike seda imelist ja hoomamatut.

Väga vaikselt edasi minnes jõuame peagi suure kivini. Kivi keskel on lohk ja tundub, et seda on kunagi kasutatud ohvrikivina. Minul on kodust kaasa võetud kivi, mille olen plaaninud koos oma soovidega kusagile sobivasse kohta maha jätta. See on üks camino traditsioonidest – võtta kivi kodust kaasa ja jätta see teele, pannes kivile kaasa endale mittevajalikud omadused – mõtted – tunded. Tunnen, et see on minu kivile õige koht. Räägin oma kiviga ja palun tal endaga kaasa võtta minu kärsitus, kannatamatus ja soov saada alati kõike kohe ja kiiresti. Asetan hellalt oma väikse kivi suure kivi peale. Räägin ka suure kiviga – tänan teda oma kivi vastuvõtmise eest. Palun temalt väge, et suuta olla hetkes, suuta olla kõikides situatsioonides rahulolev, tunda, et kõik hetked ja inimesed minu ümber on alati ja kõikjal õiged. Hästi soe ja helge tunne on kivi juurest lahkudes.

Teel näen lühikese ajavahemiku tagant 4 suurt ja võimast puud. Suhtlen neist igaühega ja palun endale nende toetust rahu ja tasakaalukuse hoidmisel. Tunnen, kuidas nende sajandeid vanade puude vaikus ja vägi minusse voolab.

Lähme edasi ja varsti märkame silti, mis kutsub mõnesaja meetri kaugusel asuvasse äsjaavatud baari. Meil ei ole küll kõht tühi ega mingit vajadust minna. Siiski agiteerin teisi, et nii tore, et selline asi siin on avatud. Kui keegi seda ei külasta, siis pannakse see ju kinni. Seega, tulevastele põlvedele mõeldes on baari vaja toetada, lähme ja sööme – joome seal midagi. Teised on ka nõus tulevaste palverändurite heaks annetama nii meie aega kui oma raha– seega sammume edasi kohviku poole.

Baar on väga tore perekondlik ettevõtmine. Kodumaja kõrvale on ehitatud väike lisaruum, kus saab kuuma ja külma jooki, sandwich´e ning muid väiksemaid sööke, lisaks on seal täiesti toimiv Internet. Loeme oma meile, AK vaatab väsimatult perenaise keraamikakogu ja kõik on hästi rahul ja rõõmsad. Tore, et otsustasime siia tulla 🙂

Ühel hetkel topime aga jälle keebid selga, sest nagu tavaliselt, sajab, ning astume edasi. Oleme vaatamata kõikidele vahepeatustele siiski pool teed ära käinud.

Mõni kilomeeter käimist ja peatume taas. Meie ees paistab äärmiselt kummaliste ja huvitavate kujudega maja. Trepil seisab peremees, vanemas eas härrasmees, kes kutsub meid sisse. Pikalt me ei mõtle, astumegi väravast sisse. Selgub, et oleme sattunud kohaliku kiviraiduri koju ja töökotta. Mees näitab meile erinevaid nikerdatud kivikesi, skulptuure ja kujusid. Neid on nii imepisikesi kui väga suuri ja raskeid. Keset tuba seisab suur jäme kivipost, kus on uuristatud raiduri enda suguvõsapuu. Ostame kõik mõne ornamendiga kivi. Meie seljakotid on niigi liiga rasked, seega üks kivi ees või taga ei muuda enam asja. Mõtlen, et nii huvitav, leidsin just oma kodukivile uue paiga ja jätsin ta maha, ja nüüd saan uue kivi vastu. Tehingu kinnitamiseks kutsutakse meid uhkesse kööki, kus joome äärmiselt maitsvat punast veini. Vein on meistri naabrimehe viinamarjasalust pärit marjadest ja nii kaunis kui kosutav. Ostetud kividesse graveerib meister meie nimed – mul on nüüd nimeline kivi :). Lisaks paneb ta meie credencial´idesse vahatemplid – mulle ja AK-le punase, K-le kui meie treenerile (nu K ju vana caminohunt suuremate kogemustega) puna-kollase. Väga hea ja mõnus kogemus.

Teel olles näeme veel nii mõndagi baari ja söögikohta. Ausalt öeldes ei mäletagi ma nii paljude toiduvõimalustega teekonda kui täna. Kas see oli lihtsalt Vilalba kaupmeeste kokkumäng, kes meil soovitasid söögikraami kaasa osta, mainides, et teel söömisvõimalused puuduvad?

Enne alberguesse jõudmist saame paduvihma. Koperdame oma tilkuvate keepide ja märgade saabastega puhtusest kiiskavasse majakesse. Miraž´i öömaja on Inglise koguduse rahastamisel, ja seda peavad tollesama koguduse vabatahtlikud. Meil on õnn kohtuda 2 tõelise inglise leediga. Hallipäised ranged prouad paluvad meil viia keebid verandale, valida endale voodikohad (kindlasõnaliselt palutakse teisi voodikohti mitte kasutada) ja registreerivad meid sisse. See albergue on donation (annetuse) peal, sisaldades ka hommikusööki. Kööki võime kasutada õhtul kella 9.30-ni, hommikul peame lahkuma hiljemalt kell 8. Seega, järgmisel hommikul ei mingit mökutamist 🙂

Tänaõhtusel söömisel on meiega ühinenud Grete (kes on tegelikult Josie), tema pakub omalt poolt veini. Muidu traditsionaalne tuunikalapasta, seekord juustuga ja uus mondonedo kook. Söögitegemine toimub leedide range pilgu all. Tunneme ennast nagu nooruses esimesel kohtumisel ämmaga. Ainult et nüüd on ämmal ka õde kaasas :D. Õhtusöögilauas lobiseme pikalt, Grete räägib meile oma rännaku algusest ja elust Saksamaal. Tema saksakeelses raamatus oli too kiviraiduri elukoht täiesti ära märgitud. Grete andis lausa uksekella, aga keegi ei avanud. Sain jälle kinnituse tõdemisele, et kõik inimesed, kes meie elus on vajalikud, me ei saa neist kohtumata mööda minna.  On olnud ilus päev :).

03. 05, neljapäev Vilalba – Baamonde 22 km

Hommiksöök venib pikaks, lobiseme Gretekesega. Lõpuks saame minema. Jätame vähimagi kahjutundeta tolle halli, masendust ja depressiivsust külvava välimuse ja olemusega öömaja maha.

Loodus on jälle muutunud. Ära on kadunud siiani kõikjal laiutavad sidruni- ja apelsinipuud. Palju on õitsvaid õunapuid. Ümbrus meenutab veidi Lõuna-Eestit oma tõusude –languste ja sinka-vinka teedega. Õnneks tõusud on lauged ja mõnusad, ei ole järske rühmamisi.

Hästi huvitavad on vertikaalselt laotud kiviaiad.

Palju on tee ääres näha koeri. Ja nad kõik on suht õnnetu olemisega. Ei teagi, millist varianti ma ise eelistaks, kui koer oleks. Esimene on selline poolhulkuv, kindlasti veidi ja ka rohkem nälginud olekuga, kõhn väiksemat sorte krants. Samas on tal vabadus minna ja tulla kuhu tahab. Teine on rikkas kodus kas valvuriks või niisama mängimiseks võetud koer. Paljud on ketis, kett on imelühike. Jalge all on betoon või mudaseks trambitud õueala. Kuudid on nii väikesed, et veidigi suurem koer sinna sisse ei mahugi. Kes ei ole ketis, see on niisama väljas – kohta, kuhu vihma või päikese eest minna, tal ei ole. Näeme imearmast väikest taksi paduvihmas värisemas ja ennast vastu udupeene villa välisust surumas. Mõned koerad on kas garaažides või puurides kinni – kostab vaid nende üksluist haukumist. Eestimaal ringi käies ei ole ma koerapidamises nii halbu tingimusi tähele pannud.

Tänaõhtune albergue on suur ja uhke, 2-korruseline, paljude tubadega. Lisaks suur õueala, kus saab riideid kuivatada. Hospitaleraks, nagu eelmiseski kohas noor tibimeenutav tütarlaps, aga eilsest erinev nagu siga ja kägu. Et siis seekordne on kägu  – lahke, sõbralik, abivalmis. Saame ühte tuppa koos vana tuttava Florianiga. Tema on sama tee jalgsi maha käinud, mis meie vahepeal bussidega sõitsime.

Õhtusööki seekord me ise ei vaarita, lähme välja sööma. Kohaks valime väikelinna ainsa restorani, mis tundub olevat pereäri. Kõige ees on baar, edasi tuleb väiksem valgete linadega õdus söögituba. Aknast paistab ka suuremat sorti saal rohkemale rahvale. Meie võtame istet söögitoas. Laudadel on valged pärislinad, mitte paberist ühekordsed nagu tavaliselt. Ühes nurgas on huvitav kamin, mis on lihtsalt auk seinas. Selle vastu on seisma pandud tossavad puud. Ju annavad veidi sooja ka 🙂 Toas on palju nipsasjakesi ja ilutaldrikuid seintel. Kogu interjöör meenutab jälle Norras nähtut.

Sööki pakutakse õhtul alates kella 20.30-st. Tellime päevamenüü, mis K-le ja AK-le tähendab suurt tirinatäit nuudlisuppi ja mulle hirmsuurt salatihunnikut. Vahepeal käib kelner/omanik küsimas, kas ikka maitseb. Samas on uksed kööki ja baari ja terve suur suguvõsa alates vanast mammist ja lõpetades sülelapsega voorivad sealt sisse ja välja. See üldse ei sega, pigem annab kogu olemisele mõnusa perekondliku värvingu. Teiseks käiguks on tohutu kogus friikartuleid ja praetud sardiinid. Söön esimest korda elus praetud räime. Uskumatu, eks ole, rannarahvast pärit eesti soost naine, ja pole oma 44 eluaasta jooksul silku söönud. Nii on. Ju pidin ka selleks Hispaaniasse sattuma, et säärast toitu nautima õppida. Lõpetuseks võtame kohaliku magustoidu – flan´i (karamellipuding), mis paneb i-le täpi oma täiuslikkuses.

Öömajja tagasi minnes on jälle saabunud sõber vihm. Seega korjame oma märjad asjad õuest ja viime tuppa radikatele. Galicia öömajades on radikad ja need kõik töötavad. Viimane osa teest on tunduvalt paremini varustatud ja ränduritele mugavamate tingimustega kui Põhjatee algus. Voodis kriban päevikut kirjutada ja räägin sõbrannaga (kes juhuslikult on Poolas ekskursioonil) kodukoha poliitiliste uudiste viimaseid versioone.

02. 05, kolmapäev Contan – Vilalba 19 km

Asume teele jälle normaalselt kella-ajal, veidi peale 9. Kõik ülejäänud, Grete kaasa arvatud, on ammu enne meid lahkunud. Kas väsimusest või hakkame lihtsalt peast nüristuma, aga aina rohkem tekib meie omavahelise jutuajamise käigus nn „lälisemist“. Sõnad lähevad suus segamine ja välja tuleb mingi arusaamatu lälin. Ütlen enne äraminekut „vesi“ asemel „vedi“ ja K purskab naerust äsjajoodud coca-cola suust välja. Koristame veidi kleepuvat põrandat ja oma asju ning lahkume.

Loodus läheb aina müstilisemaks. Vanad romantilised kiviaiad, iidsed rohetavad puud, ürgvanad tammed jätkavad meie saatmist. Teokarbid on suunatähistena ümber pööratud – kui enne näitas teravik suunda, siis nüüd tuleb minna kiirte suunas. Palju on sajandeid vanu poste, mille ühel küljel on Jeesus ristil ja teisel tavaliselt naisterahvas – äkki see peab Maarja olema? Jeesus on näoga alati Santiago suunas.

Täna on selline päev, et me ära ei eksigi. Aitame isegi üht jõulist saksa jalgratturit, kes on täiesti eksinud ja selle tõttu väga ähmis. Kohtudes temaga ühe suure musta kandilise ja väga koleda maja ees, küsib ta, kus võiks olla albergue. Tema olla juba mitu ringi teinud ja ei leia kuidagi. Loeb siis enda targast saksakeelsest raamatust, et Vilalba albergue on suur must kastikujuline maja. Kirjeldus tundub vägagi sobivat tolle majaga, mille ees me seisame.

Seda too ongi. Maja on ka seest täiesti must, õigupoolest tumehall. Tumehallid seinad, laed ja põrandad –kogu ümbrus meenutab mulle natuke vabakäiguvangide elamist. Hospitalera on eriliselt morn tütarlaps, kes meiega suhtlemise ajal kordagi pilku ei tõsta, naeratusest rääkimata. Saame jälle oma surnulinad ja valime endale narid. Tekkideks on seekord tavaliste paksude villatekkide asemel mingid õhukesed laudlinad. Neidki jagub vaid mõnele voodile. Korjame kõik üleliigsed laudlinad endale, eks kuhjame puntras peale, kui külm hakkab.

Maja on tegelikult suht uus, aga millegipärast ülevärvitud sääraseks porikarva halliks. Äkki tuli mõnel kujundajal mõte, et siis ei paista määrdumine välja? Projekteerija on neil Galicia öömajadel nagunii mees olnud. Nagu muudeski ruumides, on ka dušširuumidel hästi palju klaaspinda. Kuni nabani ulatuv klaas on läbipaistmatuks toonitud, ülevalpool naba on kõik läbipaistev. Nojah, meestel lõpevad varjamist vajavad kehaosad nabaga ära, naistel vist siiski mitte. Või on see spets topless-projekt, tont seda teab. Tolle morni tütarlapse käest ma seda ka täpsustama ei lähe.

Rahvast on palju, enamuses mehed nii ratastega kui ilma. Teeme tormijooksu köögis asuvale 2-le potile ja saame võidukalt ühe enda haardesse. Pasta, tuunikala, tomat – ei midagi uut. Aga ikka hea 🙂

Õhtul masseerin kaua ja põhjalikult oma kannakõõluseid, jalad on sealt hästi valusad. Enne magamaminekut lasen neile HE-d. Peaksin harmoonia energia laskmist üldse rohkem kasutama, mis ma sellest muidu õppisin.

01. 05, teisipäev Mondonedo – Contan 16 km

Ärkame ja stardime kell 9. Rada on täna hästi ilus – vaikne ja aeglane mäkketõus, ümber ürgne loodus toetamas oma energiaga igat keharakku. Vanad sammaldunud puud, sõnajalgade lagendikud – kohati meenutab see kõik Avatari filmi.

Tee ääres on sajandeid vanad veevõtu kohad. Joogivett seal võtta ei saa, küll näokastmiseks ja niisama värskendamiseks.

Korra kaotame silmist teenäitajad kollased nooled. Toimub uue kiirtee ehitamine ja selle tõttu on ka rännakurajad ümber suunatud. Õnneks on igal pool märkajad inimesed. Kui möödume nende kodumajast, hüütakse meid ja tehakse kätega selgeks, et pöörake tagasi, õige tee läheb sealt. Nii tore on olla ja käia säärases hoolivas kogukonnas :).

Tõuseme aina kõrgemale mägedesse. Meie kohal kõrguvad tuulegenaraatorid. Ühel hetkel oleme nendega peaaegu samal tasapinnal.

Õnneks on vahepeal isegi täiesti ilma vihmata hetked. Naerame omaette, et ilma keebita piltidel oleme me kas keebid just seljast võtnud või ei ole me neid veel selga pannud. 😀

Albergue on hästi ilus, soe ja mugav. Galicia öömajades on hinna sees ka ühekordne voodipesu. Samasugust  kasutatakse tavaliselt surnutel. Aga me oleme ka väga tänulikud – täitsa puhas ja värske, mis sa hing oskad veel tahta. Eks palverännak ole ka veidi teekond oma surma juurde, me alustame surmaga harjumist linadest :). Hospitalero on noor hispaania mees, kes räägib väga head inglise keelt. Ta näitab meile üksikasjalikult ka järgnevate päevade teekonna kaarti. Albergue köögis ripub seinal suur maailmakaart, kus paljud on ära märkinud oma kodukohalinna. Tallinna asemel on kaardile trükitud Reval. Huvitav, et mõne kaarditootja andmeid ei ole keskajast saati uuendatudki :D. Keegi eestlastest on sinna muidugi Tallinna kribanud. Eestist on veel Tartu ära märgitud, mina jäädvustan enda ja K  kodulinna .

Peregrino-kuju kohaliku baari riiulil

Kuna on töörahva püha päev, siis on suured poed kinni. Õnneks on kohaliku baari tagaruumis väiksemat sorti minimarket. Ostame oma tavapärast pastat ja tuunikala ning lisaks mondonedo koogi. Paar päeva tagasi ühes baaris maitses see nagu saepuru. Katsetame uuesti, kas ongi võimalik, et toodetakse nii maitsetuid kooke.

Albergue köök on tõeliselt mõnusa sööginurgaga, seega jääme sinna pikemalt istuma. Kuna minu Eestist kaasavõetud Jägermeister on otsas ja viina ei suuda ma kõige hullemagi külmaga juua, sai ostetud prooviks kohalikku kraadidega napsu. Tegu siis 700 ml pudelis oleva kuldkollase ürdilikööriga.  Kuna minu taskupudel mahutab 500ml, peame 200 niisama ära jooma.

Selle ärajoomisel tabavadki meid uued tuttavad Hans ja Greteke. Õigupoolest näevad nad ainult suurt, peaaegu tühjaks joodud pudelit. Eestlased, kes tavaliselt ütlevad veinistki ära, on nüüd lõpuks oma margi leidnud – näen ma peegeldumas nende nägudelt. Tunnistame tegeliku olukorra siiski ka neile ja sunnime neidki pudeli tühjendamisele kaasa aitama.

Veidi ka Hansust ja Gretest. Hans on 40-ndate lõpus saksa härrasmees, kes esimese tutvumispäeva õhtul keeldus meiega inglise keeles rääkimast. Mõtlesime, et ta lihtsal ei oska. Pärast selgus, et oskab ja vägagi hästi. Ta on vana caminohunt, käinud mitmetel eri radadel. AK –le tundub, et ta on Lemuurlane, ja ju ta siis ongi. Veel meenub tol albergue ukse taha jäämise õhtul, kui me eksirännakute tõttu olime ka eriti näljased, tema antud kaeraküpsis. Ma ei ole ei enne ega pärast seda saanud nii head küpsist. Seda võis tol õhtul nimetada tõeliseks elupäästvaks küpsiseks. Contan ongi viimane koht, kus Hansu näeme. Ehk mõnel järgmisel aastal ja rajal jälle kohtume 🙂

Grete nimi on tegelikult Josie (ehk Josephine). Oma nime Grete sai ta Hansuga kooskäimise tõttu. Eks me oleme ju mugavad, ei viitsi inimeste nimesid küsida ja siis me lihtsalt paneme neile ise nimed. Ja kutsumegi neid endapandud nimedega. Austraalia poiste Taaveti ja Koljati sünninimed saime me teada alles Santiagos, ja tõtt öelda ma neid pärisnimesid ei mäletagi. Mälestustesse jäävadki nad nonde piiblitegelaste nimedega.

Grete on 25-aastane saksa õpetaja, kes alles lõpetab õpetajakoolitust, aga annab juba veidi ka koolis tunde. Õpetab kodumajandust ja eelarvet ja sotsiaalpoliitikat, sihuke läbisegi-värk. Hetkel naudib enne lõpueksamite andmist vaheaega ja on üksi alustanud  Põhja-teed Irun´ist. Ta räägib väga head inglise keelt ja kogu tema olemus on hästi lihtne ja lahe, sellise „naabritüdruku“ imidžiga.

Istume õhtul üleval päris kaua. Ürdilikööri kohta ütleb meie hospitalero, et see on lahja ja õiget kodustehtud, 50% kangusega tuleb küsida baarist. Meile sobib too lahjem värk ka päris hästi. Mondonedo kook on ka värske ja hea. Huvitav, et supermarketi kook võib maitsta paremini kui stiilse restorani oma?

Seekordses öömajas on meeste ja naiste toad eraldi. See on lahe, sest naised ei kipu eriti kõvasti norskama. Oleme neljakesi koos Gretega naistetoas ainsad, meeste poolel on rahvast rohkem.

30. 05, esmaspäev Ribadeo – Mondonedo 0km

Hommikul ärgates on minu nägu ja AK jalg endiselt paistes. AK-l on eilsest teadmata arvu kilomeetrite trampimisest jalg ka hirmvalus. Seega on selge, et täna me ei käi, vaid jälle! sõidame bussiga. Kohalikus Farmacia´s üritame oma parimas kehakeeles selgitada, et keegi olevus on meid söönud ja kas võiks paistetuse vastu mingit rohtu saada. Apteeker hindab paistetuse allergiaks ja annab tuubi kreemiollusega. See ollus lõhnab nagu kõige tugevam putukamürk Raid. Määrin seda oma kulmule, aga sama kiirelt puhastan ka ära. Ju olen paranoiline, aga ma tõesti tundsin, kuidas mu pool nägu uuesti hõõguma hakkas. Jään truuks vanale heale Aloe Vera kreemile. AK määrib oma jalga Raidiga ja tundub rahulolevana.

Bussisõit kulgeb ka huvitavalt. Saime bussijaamast pileteid ostes aru, et peame sõitma 2 bussiga. Peale 15minutilist sõitu peab bussijuht inimtühjas kohas kinni ja palun meil väljuda. Minu küsimise peale, et miks, tehakse selgeks, et kohe tuleb järgmine buss ja see võtab meid uuesti peale. Peatumiskoht ei tundu küll selline, et keegi võiks sealt üldse läbi sõita, veel vähem meid peale võtta. Aga mis teha, karm elu, võtame oma kompsud ja kõnnime kurvalt bussist maha. Õnneks on meil peatuses tegemist oma paistetuste uurimise ja määrimisega, nii et väga muretsema hakata me ei jõua. Ja ennäe imet, tulebki meie Montonedo buss, peatub ja korjab meid üles.

Jõuame Asturia maakonnast välja Galicia maakonda.

See on jube sõit – mu nägu on paistes ja kuumab ikka veel Raidist, buss ringitab imekitsastel ja kurvistel teedel mägede vahel. Õnneks kestab kogu sõit nii poole tunni ringis. Arvan, et mõni kilomeeter veel ja ma oleksin oksendanud.

Mondonedo´sse saabudes otsustame ennast korralikult välja puhata ja ravida ning võtame selleks otstarbeks jälle hosteli. Selleks osutub suur ülikooli meenutav hoone, mis on kohalik seminario. Üks munka meenutav mees, kes selles elus peab administraatori ametit, juhatab meile meie toad kätte. Jälle olen mina üksi ning K ja AK kahekesi. Tunnen, et ma ei taha enam üksi olla, aga ma ei oska seda olukorda ka lahendada. Seminario seintel ripuvad sajandeid tagasi elanud paavstide pildid. Üks igiammune paavst on täpselt meie administraatori nägu. Või siis hoopis vastupidi.

Kotid ära pannud, läheme linna peale. Mondonedo on armas väike vana linn koos 3 kirikuga. Sööme kohalikus kohvikus lõunat. Võtan lisaks praele mondonedo kooki, mis on eriti kuiv ja maitsetu. Peale sööki kolistame niisama linna peal ringi. AK-l on täna põiega sama seis, mis minul eile. Ootame koos K-ga parasjagu ühe kiriku ees AK-d, kui meile astub ligi keskealine mees koos teismelise poisiga. Ta küsib meilt, kas me oleme palverändurid. Kuuldes jaatavat vastust, saan ma aru, et ta poeg tahab kiriku ees meiega koos pilti teha. Teeme pealegi 🙂

Pärast selgub, et minu hispaania keele oskus ei kõlba kohe üldse mitte kuhugi. Tegelikult on poiss teinud isale ettepaneku näidata palveränduritele, st meile, kiriku kellatorni. Olen enda arvates just seletanud, et tulime bussiga, sest AK-l on jalg haige ja ta ei saa käia– kui meil palutakse lahkesti astuda vaid 80 astet ülespoole. Jah, tõesti, tühja sest haigest jalast 😀

Ühel hetkel oleme kellatornis ja uudistame lähemalt 3 eri mõõdus kella. Mina hakkan muidugi kohe nööri näppima, et mõnda ka kõlistada saaks. Erinevalt Bilbao kunstimuuseumist ei vaadata mind seekord üldse mitte kurja pilguga, vaid demonstreeritakse eri kellade kõla. Kõlavad hästi. Järgmiseks läheme ülelinna vaadet  uudistame. On lahe nii kõrgelt alla vaadata.

Aega näitavat kella saame samuti kaeda. Kõiki seiereid keeratakse üles suurte hoobadega. Seda võimalust pakutakse ka meile. Mina, huvitaval kombel ei taha üldse aega keerata. Ju ma olen praeguse ajaga niiväga rahul.

K aga haarab otsustavalt hoova ja keerab jõuliselt aega. Ajakeeraja 🙂 Siis peame piiluma veel kusagile pimedusse, kus väga hoolika vaatamise tulemusena  võiks paista valgustäpike. Tuleb välja, et meie võõrustajad on mitmendat põlve kellalööjad ja –keerajad. Toosama keskealine mees, Jose, on juba lapsena kirikutornis ringi jooksnud ja selle valgustäpikese avastanud.  K ja AK näevad täpikest, mina ei näe. Mul on veel valguse nägemiseni arenguruumi. Lõpuks teeme ühise pildi.

Pärast kirikus ronimist käime läbi kohalikust väikesest toidupoest. Müüja on hästi lahe kirglike hüüetega šarmantne hispaanlanna. Ostame igasugu häid asju, sh santiago kooki. Ehk on see parem kui lõunane mondonedo kook – kuigi mõlemad on sarnased mandlikoogid.

Seminarios läheme oma tubadesse. Tunnen ennast täna eriti üksikuna. Lähen korraks K ja AK tuppa, aga kumbki ei pööra mulle tähelepanu – K räägib telefoniga ja AK uurib fotokast pilte. Sulen vaikselt ukse, lonkides tagasi oma tuppa. Ja purskan seal nutma. Tunnen ennast nagu viies ratas vankri all. Mõtlen, et oli mul üldse vaja sellele caminole tulla, ja on mind üldse kellelegi kunagi vaja, ja miks ma alati ja kõikjal ja igavesti olen nii k…radi erinev ja teistsugune. K ja AK on alati koos, alati mõtlevad ja tunnevad ja käituvad sarnaselt. Vähemalt nüüd ja siin ja praegu on see mulle väga selge. Mina olen täiesti teises rütmis. Tajun nii selgelt oma vana tuttavat „täiesti ihuüksi suures ja hirmutavas maailmas“ tunnet. Nutan kägaras oma voodil, mõeldes kõikvõimalikke kurbi ja väljapääsmatuid mõtteid. Ühel hetkel tuleb mulle meelde, et olen võtnud kaasa lõigukesi Eckhart Tolle raamatust „Kohaloleku jõud“. Et õppida kohalolekut. Katsun siis olla hetkes ja tunnetada oma kurbust enda sees. Mõne aja pärast hakkabki kergem. Ronin aknalauale ja vaatan aknast välja, aken on maja sisehoovi poole. Hommikupoole kostis kusagilt munkade koori laulu. Hakkan aru saama, et K-l ja AK-l ei ole mitte mingit pistmist minu üksinduse ja kurbusega. See on minu sisemuses ja nüüd lihtsalt pistis oma pea välja. Keegi ei saa meile oma käitumisega haiget teha. Haiget saamine on meie endi sees ja mõni tegevus võib selle meis lihtsalt aktiveerida. Lasen sel kurbusel lihtsalt olla ja laman niisama. Ühel hetkel tunnen, et tahaks süüa, kõht on vahepeal tühjaks läinud. Lähen uuesti K ja AK tuppa ja teen ettepaneku päeval ostetud kook ära süüa. Nad saavad mu punastest silmadest aru, et minuga on midagi teisiti, kuid õnneks ei päri. Mida ma oskakski öelda – et kohtusin jälle oma üksinduse ja kurbusega?

Öösel magan väga hästi. Ei mingeid kardetud unenägusid kloostrikooli tagakiustatud kasvandikest või muudest koledustest.

29. 04, pühapäev La Caridad – Ribadeo 35? km

Ärkan ja nendin, et öösel on mind söönud mingi putukas. Mu parem kulm ja pool nägu selle all on täiesti paistes. Huvitav, lutikate plekke kusagil ei märganud, tont teab, mis elukas see oli. AK-l on sama jama, ainult et jalal pahkluu kohal. Ta jalg on paistes ja liikuda on valus. Ometi peame hakkama minema ja teekondki ei ole täna kõige lühem, K raamatu põhjal terendab ees 28km.

Hommik on kuidagi nii masendav, et ma ei tee oma igahommikusi HE harjutusigi. See on midagi uut. Aga absoluutselt energiat ei ole, vahepeal on tunne, et pilt läheb tasku. Lisaks on kogu aeg pissihäda. Käin teel olles igas võimalikus ja võimatus kohas kükitamas, ja ikkagi on pükse üles saades tunne, et kohe on uuesti vaja. Ühel hetkel ei viitsi enam sellele mõelda, alistun tollele tundele. Kui lasen püksid täis, siis lasen, so what, mul teine paar pükse ka kotis. Sellest mõttest hakkab nagu kergem. Või ei hakka ka, lihtsalt üleni väga sant on olla.

Päev ise on ilus, ei saja. Teeme oma rajas sisse väikse põike, et nautida kohalikku ookeanivaadet. Imetleme sealseid kaljusügavikke ja lainete müha. Mul on tunne, nagu oleks seda paika kunagi kasutatud kas ohverdus- või pühitsuspaigana. Äärmiselt kõrged kaljurahnud, all keerlemas sügavsinised veemassid. Kogu õhkkond on hästi eriline. Naudin ja ahmin selle paiga energiat endasse.

Ühel hetkel kohtume oma teel kummalise seltskonnaga. Umbes 20 inimest, enamus tundub olevat pensionieelsed papid, riietatud neoonkollastesse helkurvestidesse, seljas väikesed seljakotid, mille küljes kammkarbid. Omavahel suheldes kaigub tänav nende hõigetest ja jutumürast. Prrrrr! Teeme väikse peatuse ja laseme nad endast mööda minna, minnes ise teisele teerajale. Eemalt vaadates näevad nad välja nagu ülekasvanud lasteaiarühm. Mõne aja pärast märkame parkimisplatsil suuremat sorti bussi, mille küljel selgest kirjas „Angel“. Ristime tolle vanameestejõugu pauguga inglirühmaks. Kuna me ju tihti ära eksime, ja inglid meil pidevalt silma peal peavad hoidma, siis pühapäevase päeva puhul on nad ekstra tulnud suurema seltskonnaga ja bussiga. Nagu hiljem selgub, me ei eksinud 🙂

Tee viib läbi ühest suuremast linnast Tapia de Casariego´st. Loodame saada sealt oma igapäevast crossaint´i, aga ei midagi. On pühapäev ja enamus kohti on kas kinni või pakuvad ainult jooke.

Kuna linnas süüa ei saa, otsime endale koha ühe mõnusa vana kabeli juures. Sööme, joome ja naudime päikest. Ära minnes ei ole meil korraga aimugi, kus me oleme ja kuhu suunas peaksime minema. Peatame meiega ühes suunas sõitva auto. Keskealine mees räägib hispaania, prantsuse ja saksa keelt. Meie pakume suhtlust inglise, vene või eesti keeles. Kuna meil on kaasas saksakeelne camino-raamat, räägib mees meiega saksa keelt. Nu ei ole ju loogiline, et kannad kaasas saksakeelset raamatut, millest midagi aru ei saa. Aga kes on teile lubanud, et loogika kehtib meie 3 juures? Midagi me siiski aru saame, ja see midagi on väga kummaline. Me peaksime olema üleval ranniku ääres, aga oleme sattunud kuidagi 15km sisemaale. Kuidas, millal, mil kombel? Me pole käinudki nii palju. Jalutasime läbi linna, nautisime piknikku….ja palun väga, lennutiivul on läbitud 15km. Nendime, et selle taga on toosama helkurvestidega inglirühm. Ja meie rännak oli kvantrännak. Inglitel pole ju mingit raskust kedagi ülehelikiirusel punktist A punkti B paigutada 🙂

Oma õigele rajale me tagasi ei saagi. Läbime tundmatuid kohti nimedega Brul ja Tol. Suund on Ribadeo linna suunas. Vaatamata minu silmapaistetusele ja AK jalavalule suudame endiselt teha nalja: „Seal ongi teie sanatoorium Tervis“, tsiteerides filmi „Mehed ei nuta.“

Enne Ribadeo´d peame ületama hiigelpika silla, 600m. Sild on lai, aga jalakäijate osa on imekitsuke. Proovi sellisel käia oma suure seljakotiga, ja lasta mõni jalgrattaga veel endast mööda. Jõepoolsele sillapiirdele ei taha toetuda, seega üritan ennast võimalikult õhukeseks teha ja surun seljakoti vastu sillabetooni. AK tuleb üle silla, näost täiesti roheline. Ta jalg on tõsiselt valus ja iga samm eneseületamine.

Albergue on kohe silla kõrval. Aga „zakon podlosti“ järgi, kui on raske, läheb veel raskemaks – see on täis. Veidi enne meid on tulnud kamp jalgrattureid  ja neistki mõni magab põrandal. Vana tuttav sakslane Hans on meile abiks uut ööbimiskohta otsimas. Tänu talle saame teada mõnede hostelite asukohad ja hakkame sinnapoole suunduma.

Loomulikult eksime linnas ära, tundub, et täna on eksimiste päev. Aga inglid on ikka meiega, õigupoolest, nagu tavaliselt, saadavad nad meile abiks mõne sureliku. Noor naine koos väikse lapsega juhatab meile hosteli asukoha. Aga me ei suuda seda leida. Imelikul kombel juhatavad ka teised inimesed meid täiesti eri suundades, nii me seal tänaval käime ühest ristmikust teise ja siis jälle vastassuunas tagasi. Ühel heal hetkel märkab too naine meid uuesti ja võttes meid sappa, nagu väikseid lapsi, viib otse hosteli ukse alla. Tänud talle 🙂

Vana papi koos oma tütrega peab hostelit, mille ta on tõenäoliselt enda korterist ümber ehitanud. Või vähemalt nii tundub meile. Saame 2 eraldi tuba, K ja AK ühe ja mina teise, hirmlaia voodi ja suitsuhaisuse toaõhuga. AK jääb oma jalga ravima, meie K-ga suundume pitsajahile. Tellime kõige suurema võimaliku pitsa, family pizza vegetalis´e. Mu silm on ikka paistes ja punane, ümber selle on Aloe Vera kreemist valge rant ja üldse paistame me oma peregrinoriietes ülejäänud rahva seast (kes on pühapäevaselt riietatud paarid või perekonnad) välja nagu kaltsakad.

Hotellitoas pistame pitsa nahka. Naudin oma toas üksinduse vaikust, ravin kummelikompressiga silma ja saadan sõnumeid. Katsun õhku sigaretihaisust puhtamaks saada, aga see ei õnnestu. Poen siis teki ja linade alla, linad jälle, milline luksus. Jään kiiresti magama.

28. 04, laupäev Almuña – La Caridad 32km

Alustame hommikul kell 8. Ruumid haisevad kohutavalt, higiste saabaste ja mustade riiete hais. Õnneks mitte meie toas :). Sööme kiiresti austraalia poistest järelejäänud saia ja juustu ja asutama kell 9 ennast minekule. Täna tuleb pikk päev.

Ma ei masseerinud ega kreemitanud eile korralikult oma jalgu ning see annab tunda. Jalad valutasid öösel ja käimahakkamisel on ka imelik tunne.

Teerada on suht ok, kuigi kohati on ka savi ja muda. Mingil hetkel jõuame oja äärde, millest üleminekut me siiski ei katseta. Pöörame otsa ringi ja kõnnime mööda maanteed. Teeäärsetel nõlvadel on jälle üksikuid lehmi ja hobuseid, sekka mõned lambad. Teeääred on nii järsud, mõnel pool on ainus lame koht loomade poolt mudaseks trambitud. Kogu nõlv rohetab, aga kuna on nii järsk, siis loomad sinna sööma ei saa. Kahju kohe neist.

Poolest päevast hakkab jälle sadama, paduvihma nagu siinkandis kombeks. Kogu ümbrus muutub halliks ja morniks. Nii kõnnime vihmasajus tunde ja tunde. Õnneks saame teha peatuspausi kohvikus, mis ootab meid värskete lõhnavate croissant´idega. Elu on ikka mõnus 🙂

Alberguele lähenedes olen mina jälle esimene ja nagu varemgi on juhtunud, tormame kõik minu järel majast mööda. Õnneks peatab meid kohe sealsamas hospitalera ja juhatab majja. Öömaja on eeskojaga, millel polegi ust. Kohe sealtsamast läheb uks magamistuppa. Millegipärast on selle uks pidevalt lahti ja tuba on külm, kohe täitsa külm. Õnneks on vooditel olemas ka tekid, ilma nendeta hakkaks tõsiselt külm. Meil kõigil kolmel on eelnevalt olnud vooditega huvitavaid kogemusi . Mina olen saanud haisva teki omanikuks, seega me nuusutame oma voodil olevat tekki, samuti nuusutame K eeskujul patja. Ja AK kogemus käsib meil ka nari põhjalipid üle vaadata. Võõrastele võib selline uurimistegevus päris naljakas tunduda 😀

Söögiks on jälle kohalikust poest toodud soojendamist vajav toit, sest ikka pole pliiti. Seekord siis tuunikalapirukas. Soojendame seda mikros ja naudime.

Ööbin koos oma äsjapestud sokkidega. Ühel hetkel võib vist ära harjuda, et su jalgade ja käte ümber on kompressina märjad sokid.